Kooslusest Eesti Keeled kirjutama hakates ei ole mul mingit isu tegeleda ansambli biograafina, lükkides heinakõrre otsa aastaarve, albumeid ja kontserdistatistikat. Küll ka ise autorilaulu ja suulise pärimuse laulu viljelejana ei ole ma siiski olnud ansamblile piisavalt lähedal, et avada vahest lugeja ootustele Eesti Keelte seespidiseid asju. Olen nende muusikalise tegevuse ja muutuste vältel olnud servalseisja. Vajadusel saanud aimu ansambli tegevuse kohta mõne jutu varal Jaak Sooääre, Ain Agana, Riho Sibula ning Jaak Johansoniga. Kahe viimasega suhtlesingi ma hoopis tihedamini. Ning sestap ehk mõistan ka neid allhoovusi, mida nood muusikud Eesti Keeltes tegutsedes lasid välja paista. Seega on ansambel ise olnud must küll tsipa eemal, aga kogu aeg kohal. Ja see teadmine on mu muusikutegevuses olnud ülimalt kandev. Tundukse ka üpris eestilik, haja-asustuse loogikaga võrrelduna: on hää olla oma tares, aga teadmine, et metsatuka taga on siiski teine tare, kust suitsu tuleb – ilmatu tähtis.
Esmalt - tegutsevad nad loomuldasa ja muusikalises mõttes ei rabele
Plaadipood Lasering nimetas ansambli Eesti Keeled viimase albumi “Pildid” tutvustuses, et tegemist on “rahvamuusika kogumikuga”. Eks see ole nüüd naljakas küll, kui panna tähele plaadi lugude autorlust. Siis jääks ju mulje, et tegu on rahvamuusikat loovate autoritega. Rahvalaulude autorlus pärimusmuusikas on üldse küsitav. Ehkki suulispärimuslikes kultuurides teatakse mõne laulu autorit, siis nimetatakse teda üliharva. Enamasti esitatakse siis sellist laulu tollel kultuuriterritooriumil laiemalt autorit siiski nimetamata. Ja mõni autorilaul võib vabalt saada ka rahvalauluks, kus autorlusel ei ole enam mingit osa täita. Ka ei oleks ma aplodeerinud, kui albumit oleks nimetatud autorilaulude kogumikuks. Sisuliselt ta seda küll on, ent vähemasti minu meelest on “autorilaul” saanud eesti muusikas selle asendi, mis tal oli kuni 1990. aastate alguseni õigustatud terminina “folk”. Igal juhul autor loob teksti, muusika ja kannab selle reeglina üksinda ka ette. Nagu Mari Jürjens või Jaak Johanson või Priit Pedajas.
Kui aga tekib ansamblikoosseis, on tegu juba ühise muusikalise hingamisega, kus kõik saavad oma karismasid sulatades autoreiks. Selline loomuldasa annete ja musikaalsuse sidumine on mulle ülimalt sümpaatne. Sest välistab – vähemasti ansambli Eesti Keeled puhul – eesmärgipäratud pseudokunstilised treimised ja nühitud sätungid. Sellise ansambli vooruseks on väiksem kontsertide arv. Ma ei kujuta ette Eesti Keelte tuuritamist kontserdipromootorite masinas. Mis suure tõenäosusega mataks ansambli soovi musitseerida ühtäkki tekkida võivate või tekkivate muusikakatarsiste nimel. Need õrnad momendid on loomuldasa musitseeriva ansambli sära. Seega ei ole mõtetki sättida ansamblit Eesti Keeled ka mingi muusikastiili raamidesse. Ansambli liikmed toovad kaasa noppeid pärimusmuusikast, folgist, džässist, estraadist ja sellistest muusikaväljendustest, millele ei saagi nime anda. Sest nood kuuluvad ainuisikuliselt igale ainulaadsele muusikunatuurile.
Et aga õhtumaises maailmas on kombeks alati võrdlusi otsida või näidata, siis tuletaksin siinkohal meelde loomingulist koosseisu Suurõ’ pilvõ’. Nende samanimeline album ilmus XXI sajandi esimese kümnendi lõpus ja sinna on kootud Celia Roose, Robert Jürjendali, Arvo Urbi ja Tuule Kanni muusikaline ühislooming. Küllap ei ole kokkulangevus see, et Tuule Kann on mänginud ja laulelnud oma kanneldega ka Eesti Keeltes. Algkooseisust saati ja teeb seda tänaseni. Mõlema ansambli muusika kuulamisel olen täheldanud, et ma ei taju mitte mingit muusikalist rabelemist ega haista higi ... Eesti Keelte palades ja lauludes saavad kokku ansambli liikmete rahva- ja autorilaulu taju ning neist muusika rakendusse antud imepeened, pea nähtamatud lõimed. Millest siis terviklik helikudum meie kõrvus ja meeltes ka kõlab.
Teiseks - on ansambel plettinud vastse koosseisu
Mulluse aasta lõpul Tallinnas Erinevate Tubade Klubis plaadiesitluskontserdi andnud Eesti Keeled musitseeris oma hetkekoosseisus. Ansambli kokkukutsuja Ain Agan ning Jaak Sooäär kitarridel, Tuule Kann kanneldel ja basskandlel Ella Maidre, lauljad Vaiko Eplik ja Mari Jürjens ühes oma kitarridega. Sellega sai ansambel loomulikult teistsuguse kõla kui varasem koosseis, kus laulude eest hoolitsesid toona Riho Sibul ning Jaak Johanson ja basskandlel Pille Karras.
Kui on tegu ansambliga, mis esitab poeesiat või rahvaluule tekste, on selge, et tekst on päämine. Tekst annab pulsi, rütmivangerdused, kutsub esile pillimängijate loovuse tuprumised, sõnarõhud tekitavad improvisatsioonisädemeid. Ja üle selle kõige teksti antav sõnum. See peab jõudma kohale. See tervik, see säsi. Alles tollest teadmisest edasi lähtub omakorda teksti musikaalse esitamisega seotu. Johansoni ja Sibula isiksused olid lauljaina rahva seas ju nii suured, ja isegi märgilised, et sellest tulenes ka ansambli sisuline pulseerimine. Sest nende hääs mõttes populaarsus lõi loomuldasa pinnase Eesti Keelte muusika vastu võtmiseks. Kahe mehe laulev tandem lõi ainukordse meeleolu. Nende kahe suhe lauldavasse teksti on – ma ütleksin seda julgelt ka täna – olnud eestikeelse poeetilise muusika absoluutsesse sügavusse sukeldumine. Laskumata vokaalstilistika peensusteni, ütleksin siiski, et kummalgi mehel oli erakordne tundlikkus taibata lauldava teksti karakterit ja väljendada seda siis neile omase lähenemise ning tämbrivärvidega. Tegid nad seda siis eraldi või ühes. Muuseas, kumbki laulis ka muukeelset muusikat samasuguse tundlikkusega. Selle taga peitub esmalt muidugi jumalik anne. Aga siis ka kummagi suur lugemus, luuletarkus ja -tundmine, avar silmapiir, empaatia ning töövõime. Nood kokku loovad ühisjõu, millel potentsiaal eesti inimest puudutada.
Siinkohal ei maksa unustada ansambli tekkeaegu, kus esimene album ei kandnud üleüldse eestikeelset nime, vaid hoopis “Holy Lake”. Ainult aimamisi kiigates Nuustaku suunas või siis üldisemalt Eesti järvemütoloogial sõudes. Ja siis ei olnud korraks tegu ka üksnes keelteansambliga, sest koosseisu kuulusid ka löökpillid, millel musitseeris kunagisest Karavanist tuntud Jaan Karp.
Ja muidugi ei ole Eesti Keeled olnud üksnes laul. Ei alguses, ei praegu. See on ka keelehelide sulandumine. Mind on selles sulamis enim kõnetanud helilooja ja saksofonisti Raul Söödi pala “Linnud ei tulnud”. Päris ansambli tegevuse algusaastaist.
Kolmandaks - ei ole nad loobunud kaunist eesti poeesiast
Ansambel Eesti Keeled on muutunud päämiselt uute lauljate tulekuga, mille tõttu siis ka ansambli instrumentaalkoosseis on ennast tsipa ümber sättinud. Samas ei ole uues ühenduses hetkekski kadunud ansambli muusika loomulikkus ning side varemalt mängitud muusikaga. Kavas ja plaadil “Pildid” laulab Eesti Keeled ka Jaak Johansoni Kuu-laulu. See on otsekui sild ansambli varajastesse aastatesse ja sellega suurepärane muusikalise mälu värskendaja ning tuttavliku õhustiku looja.
Ülesannet tagasivaatesse täidab mu meelest ka Vaiko Epliku vokaal. Mind ei sega Eesti Keelte puhul kusjuures üldse Epliku muud muusikalised tegevused või Eliidi repertuaar. Pärast Sibula ja Johansoni uinumist oli valik just teda ansambli vokalistiks kutsuda esmalt tark ja juba ühe asja pärast õige – tema hääletämbris on kahtlemata sibullikke ülemhelisid. Sestap kuulsin plaadiesitlusel laitmatu helikvaliteedi varal silmad kinni pannes peagu Sibulat laulmas. Samas on ta oma vokaalis ikka täitsa Eplik ja siin puudub igasugune tahe Sibulat teadlikult imiteerida. Ansambli Eesti Keeled uus vokaaltandem on iseenesest mõista hoopis teistsuguse kõlaga kui varasem, juba ainuüksi seetõttu, et üks lauljaist on naine. See olm muudab küll ansambli kõlapilti, aga mitte instrumentaali-vokaali kõlabalanssi. Ja mu meelest mitte üldse lauljate suhtumist teksti. Olen nii Epliku kui Jürjensi puhul täheldanud nende vajadust poeetilise eesti keele varal hüüda välja oma sõnum. Üks neist näiteks 1970. aastate Eesti estraadivaibil seilates, teine aga klassikalise folklaulu (autorilaulu) tööriistu tarvitades. Mehe-naise vokaalduo sulandamine nõuab tihti helitehnilisi operatsioone. Aga mitte ansamblis Eesti Keeled. Nad võiksid omi laule vabalt ka “traadita” teha, üksnes akustiliselt, ei mingeid monitore. Vaiko Epliku ja Mari Jürjensi laitmatu musikaalsus võimaldab seda. Need kaks vokaalesteetikat sulavad hästi kokku, nad kõlavad hästi paralleelselt, nad kõlavad hästi risti, nad kõlavad hästi laiades intervallides, kitsastes intervallides ja dissonantsides.
Kindlasti muutub aga selle dueti tulekuga ansambli valitav repertuaar. Mis on samuti loomulik, muutustega kaasaskäiv asi. Esteetikamuutused, kui need ei ole fundamentaalsed, näitavad muusikalise koosseisu rahulikku dünaamikat. Ka seda, et ei ole jäädud muusikavalikuis staatiliseks ega rapelda seinast seina. Sest eesti keel ja eesti luule on see haabjas, millel püsib ansambel Eesti Keeled ja nii see võiks jäädagi.
Kaks mõtet veel, mis mind selle ansambli pääle mõeldes maha ei jäta. Üks on ansambli kõlapildi rikastamine veel mõne instrumendi varal. Talharpa heitsin oma mõtetest välja, sest selle kõla ja kasutuse on loominguline kollektiiv Puuluup juba nii visuaalselt kui heliliselt hõlmanud. Aga mine tea, äkki tuleb Eesti Keeltel mõni “kraapiv” lugu, mis vajab just seda kordofoni. Mõtlesin tšello või veel parem – gamba tämbri pääle. Et Eesti Keeled juba pillikoosseisu arvestades kõlavad kammerlikult, siis värviks gamba seda kaleidoskoopi ülimalt huvitavaid värve tekitades. Ja oleks imeliseks partneriks Ain Agana fretless Godin Multiac kitarrile. Lõppeks ei peaks olema tegu ilmtingimata uue ansambliliikmega. Ansambel on intiimne sõprade ühendus ja selle laienemine seetõttu ei ole alati tarvilik ega õige. Ent mõne loo puhul näiteks tulevates albumites? Ja vaadates ansambli ajalukku. Huvitav ... kui palju kulub aega järgmise albumini?
Teine mõte. Eesti keel ei ole ainult kokkulepitud ja normeeritud riigikeel, vaid tegelikkuses üksnes üks Eesti alade murretest – keskmurre. Eesti Keeled on ansambel, mille nimi on mitmuses. Ehk saab see koosseis näidata meie maa murdeid nende põnevas keelelises rikkuses? Mis ehk toetaks ka ideid instrumentaalseadete värvikülluse loomiseks ja muudaks ägedaks loomeprotsessi?
Niisiis, vaadates tulevikku, ei ole Eesti Keeled loobunud hääst eesti poeesiast. Sõna ja sõnumi esilolek keelansambli padjal on midagi õrna ja samas läbitungivat. Minu kogemusel on Eestis mitmel sellise tundlikkust ja meditatiivsust nõudva muusika tegijal tihti kalduvus jääda pinnapäälselt emotsionaalseks, langeda sentimentaalsusse, ilutsemisse, edvistamisse, õhkamisse. Eesti Keeled on sellest kõigest igati priid.
Nende eesmärgipärasus muusika loomisel, kokkukõlamisel ja muistse kui tänapäevase materjali kasutamisel on kiiduväärt.