_page-0001.jpg)
Raamatud on ümbritsenud mind terve elu. Raamaturiiul on olnud mu sünnikodus domineeriv sisustuselement ning peale lugema õppimist oli pere ainsa lapsena tihtipeale mu parimaks seltsiliseks raamat. Nooruses lugesin raamatuid seinast seina, nii teatmeteoseid, populaarteaduslikke raamatuid kui ka ilukirjandust. Üheks lemmikkirjanikuks kujunes Jaan Kross, kelle kõik romaanid said läbi loetud juba ta eluajal. Lapsepõlves luuletused mulle eriti huvi ei pakkunud ning koolitundides saadud kohustus kodus mõni luuletus pähe õppida vähendas seda huvi veelgi. Esimesed tõeliselt märgilised kokkupuuted poeesiaga sündisid muusika kaudu. Tiia Järgi muusikaajaloo tundides esitletud Veljo Tormise “Maarjamaa ballaad” raputas mind korralikult läbi, ja kui ema pistis mulle seepeale pihku Jaan Kaplinski luulekogu “Tolmust ja värvidest” (kust Tormis teksti võttis), siis muutus maailm mu ümber ja sees ning peab tunnistama, et see Loomingu Raamatukogus ilmunud vihik sai pea ribadeks loetud. Kaplinskile järgnesid Artur Alliksaar, Heiti Talvik, Juhan Viiding ja teised.Ühel kevadisel 1998. aasta päeval tulin Kivimäelt muusikakeskkoolist läbi Hiiu metsa jalutades koju Mustamäele ning koju jõudes avasin arvuti, tegin uue faili ning hakkasin kirja panema ridu. Tasapisi neid tekste sündis sinna faili ning kui sügisel 1998 sattusin tudengipäevade luuleõhtule, siis kohtusin seal Tallinna Noorte Tegijate ehk TNT liikmetega. Peale pikka istumist Kloostri Aidas ning oma katsetuste esitlemist sain kutse ühineda selle rühmitusega. Koos käidi enamasti kord nädalas kirjanike liidu ruumides ning seal loeti nii üksteise luulet kui peeti plaane nii luuleõhtute korraldamiseks kui ka almanahi väljaandmiseks (kirjastus Kupar, “Mõned ei tahtnudki”). Ühist manifesti või kunstilist nägemust meil polnud ning tihtipeale noorte ja vihastena sai neis asjus ka päris korralikud väitlused maha peetud. Koos Siutsu ehk Helen Kallaste ning Monaco ehk Neeme Põderiga sai välja antud ka omakirjastatud luulekogusid, mille palendamise võtsin enda peale. Vihikuid kopeerimas, köitmas ning servi lõikamas käisime vanalinnas, Müürivahe 30 asunud koopiafirmas. Palendamise ning trükitehnika põhitõed õppisin oma isa kõrvalt, kes töötas mu varases lapsepõlves ajakirjandusmajas ja hiljem trükikojas Vaba Maa.Millest ma kirjutasin? Praegu esimese isekirjastatud raamatu “Kõverpeegelpidid” tekste lehitsedes jääb esialgu silma kolm põhiteemat: looduslüürika, inimestevahelised suhted ning muusika, muusika nii taustana kui ka inspiratsioonina ning tõlgendustena (“millest muusika räägib?”).Teine raamat “järgmine” on eksperimenteerivam, juba esimene tekst oma provotseeriva palendusega tekitas kirjastajas küsimuse, et kas siin mitte viga pole. Varasematele teemadele lisanduvad kummardused teistele kirjanikele, kes tollal eeskuju pakkusid (mh Kruusa Kalju, Aare Pilv, Elo Viiding jt), samuti on osad tekstid lugejale väljakutsuvad ka trükitehnilise külje osas (läbikriipsutused, ülaindeksid, “tühjaks jäetud ” tsitaadid jne). Kõige innovatiivsem osa sellest vihikust on ilmselt siiski “Ahel”, viiest pikemast tekstist koosnev tervik, mida üks praegu väga tuntud kirjanduskriitik pidas omal ajal lugedes “praktiliselt loetamatuks”. Need on tekstid, kus iga järgnev mõte ja sõnamäng on seotud eelnevaga ning lõpptulemuseks on väga omanäoline mõttevool. Paralleelid nüüdismuusika tehnikatega on ilmselged. “Monolooge ühest vaatusest” on osa ühest kirjandusõhtu ideest, mida visandasime Neeme Põderiga. Õhtust asja ei saanud, aga tekstid leidsid tee raamatusse.
Raamat “kolm” sai lisaks järjekorranumbrile oma pealkirja ka sellest, et seda kogu koostades tundus mulle, et sobivaid tekste leidus sinna alati kolmekaupa. Kas oli neil sarnane teema, väljendusviis, vorm või adressaat, ikka oli neid kolm. Pika lunimise peale suutsin ära rääkida oma isa, kes tegi iga kolmiku vahele illustratsioonid. Sellega kaasneb ka õppetund: paarkümmend aastat hiljem ei suutnud ma leida nendest illustratsioonidest muid jälgi kui .doc faili kopeerituna ning füüsilise raamatu kujul. Algupärased arvutigraafika failid on jäädavalt kadunud digiteispoolsusesse ning mu kallis lelletütar Liisa Maria Murdvee sai näha kurja vaeva nende piltide taas trükikõlbulikuks muutmisel.Käesoleval aastal kulka toetuse abil kirjastuselt Tuum ilmunud ning Liisa imekaunilt kujundatud koondkogu “Sada linnuund” sisaldab lisaks eelpool käsitletud kolmele raamatule veel üht rühma aastatel 2000–2021 pealkirja “Polüfooniad” all loodud tekste. Kahes või enamas tulbas kulgevad tekstid käivad üksteisega kahekõnet, kohati dissonantset, kohati konsonantset. Esimesed tekstid on eestikeelsed, ülejäänud mitmekeelsed. See minu teada kirjanduslooliselt ainulaadne vorm on tegelikult hästiunustatud vana – tänu selle “avastamise” eest võlgnen prof Toomas Siitanile, kes oma muusikaajaloo loengus käsitles motet-chanson’i, 1470-ndatel viljeldud lauluvormi, kus cantus firmus võeti ladinakeelsest gregooriuse koraalist ning ülejäänud hääled laulsid ilmalikku teksti prantsuse keeles. Hoolikam analüüs näitab, et ilmalikud tekstid on siiski seotud vaimulikuga, kommenteerides või vaadeldes sama asja teisest küljest. Minu polüfooniates cantus firmus’ena kasutatud tekstid pole ei vaimulikud ega ladinakeelsed, aga see-eest selgelt muusikaga seotud, olles enamjaolt juba varem erinevates muusikateostes kasutatud.Siinkohal järgneb loogiline küsimus – kas Mihkel Bravati tekste on viisistatud? Minu teada mitte, aga kui käesolev raamat peaks leidma oma tee mõne helilooja kätte ning seal ka inspiratsiooni pakkuma, siis mina kätt ette panema ei hakka.Miks ma avaldasin oma tekste kirjanikunime Mihkel Bravat alt? Eks oma mõtted, kogemused ning katsetused on üsna isiklik asi ning noore inimesena tunneb autor end vägagi haavatavana. Kui paned kirja oma ja lähedaste isikute hinge puutuvaid asju, siis pseudonüümi pakutav vähenegi anonüümsuseloor on ahvatlev õlekõrs, millest kinni haarata. Nüüd, pea veerand sajandit ja üle poole elu hiljem, võib nendele tekstidele vaadata teatava nostalgiaga.
Kui raamatu ametlikuks väljaandmiseks läks koostöös kirjastus Tuumaga, siis sai päris palju mõeldud selle üle, mis sinna kaanele panna. “Mikk Murdvee: Mihkel Bravat” tundus liiga “Mina olin Jüri Üdi” moodi, lihtsalt “Mihkel Bravat” liiga lakooniline. Kui Liisa pakkus välja raamatu viimasest luuletusest leitud rea pealkirjaks “Sada linnuund”, siis jäi ka autori nimeks Mihkel Bravat – selle nime all teatakse neid tekste kirjandusmaailmas, nii ka olgu.Mida on kirjutamine mulle andnud? Palju. Selgete sõnastatud kujundite leidmine on aidanud töös nii viiuldaja, dirigendi, pedagoogi kui ka orkestri kontsertmeistrina. Tekstide ja isekirjastatud raamatute palendamine on treeninud silma ka noodigraafika teostamise osas. Eelkõige on kirjutamine andnud võimaluse rakendada oma loovust, peegeldada nähtut ja kogetut ning elada mitut elu – vaimusilmas loodud karakteritel ja situatsioonidel on loomingus kaalukas osa.
