Pealehakkamine ongi pool võitu

Nagu ikka, on mõnikord vaja mingit tõuget, et millegi uue või vanaga alustada. Mulle oli see tõuge umbes kümme aastat tagasi Tartust tagasi koju, Tallinnasse kolimine. Naasin kõigega, mis mul Tartus oli, st riided, asjad ja ka mööbel. See omakorda tekitas probleemi, et kuidas nüüd suure hulga uute asjadega oma küll suurde, aga selleks hetkeks juba niigi mööblit täis tuppa ära mahtuda. Muidugi on alati variant osa asju uuele ringile saata, kuid seda ma ei tahtnud. Õnnestus kõik ära mahutada, aga selgus, et kuigi mööblit on isegi üleliia palju, pole siiski täpselt sellist mööblit, nagu vaja oleks. Näiteks raamaturiiulid, kuhu mahuksid ära minu lemmikraamatute jooksvad meetrid, nt kõrguse järgi reas. Ja täpselt 30 cm lai öökapp voodi ja liigutatamatu riiuli vahele. Kusagilt sellises mõõdus mööblit ju ei leia ja tellimustööna oleks see ilmselt väga kallis (mitte et ma uurinud oleksin). Seetõttu jäid raamatud algul kastidesse ja esimeseks “öökapiks” sai vennast üle jäänud arvutikorpus, mis oli mõõtudelt igati ideaalne, välja arvatud fakt, et see oli arvutikorpus. Küll aga andis see suurepärased mõõdud kätte kapi sügavuse ja kõrguse kohta.

Pole midagi, vaja ise teha!

Olen küll terve elu olnud puidu ja iseehituste juures, nagu näiteks suvilal katuse ja terrassi vahetamine, õe pool muu hulgas puitakende remont ning see kord, kui ema umbes 25 aastat tagasi puhtast trotsist ja vihast suvila kõrvale sauna ehitas, pärast raamatute “Kuidas ehitada suvemaja” ja “Kuidas ehitada sauna” läbilugemist. Seetõttu tean, et pealehakkamine ongi pool võitu, aga natuke peab ikka haritust ka olema.

Nõnda saidki esimesteks projektideks ja korraga tegemiseks kaks asja – raamaturiiul ja seesama öökapp. Otsustasin alustada lihtsamast, st raamaturiiulist. Mulle oli sel hetkel parim informatsiooniallikas YouTube ja vaatasin sealt ikka kümneid videoid, et kuidas teha raamaturiiulit ja kuidas teha ..., aga kõige jaoks oli vaja sadat tuhandet lahedat tööriista ja tervet seina täitev mahagonist sektsioon polnud ka nagu päris see vastus, mida ma otsisin. 

Maandusin lõpuks Steve Ramsey kanalile “Woodworking for mere mortals” (“Puutöö lihtsurelikele”), kelle lihtne õpetus raamaturiiuliks oli panna kaks pikka lauda vertikaalselt ja siis, mõelda vaid, enamvähem horisontaalselt kruvida külge riiulid (läbi vertikaali). Minu imestus ja kergendus oli sellise info peale suur, sest eluaegse muusikuna polnud minu mõistuses enam nii lihtsateks lahendusteks ruumi. Kaks lauda, veel kaks lauda, kruvid läbi ja ongi tehtud! No pole võimalik, et miski on nii lihtne ja töötabki, ja see polegi nipiga küsimus. Pole hullu, teeme ära. Sellega olid riiuliehituse küsimused lahendatud ja kuna materjaliks võtsin liimpuidu kilbid, siis teoreetiliselt polnudki muud vaeva, kui vaid lauad kokku kruvida ja oligi korras. Küll aga oli vaja öökapp disainida.

Oma uuele öökapile tahtsin kahte sahtlit – üht suurt voodilinadele ja üht väikest pisiasjadele. Ja kapi peale peab saama toetuma pikk ja täpselt 28 cm lai olemasolev riiul. Nõuded kapi konstruktsioonile – tugev, õhuke ja puidust! Puit on laialdaselt saadaval ja see ei vaja liiga keerulisi tööriistu. Paljudest vaadatud videotest juba teadsin, et paari spetsiifilise tööriistaga saab kõik tehtud, nii et ostsin oma viimaste Vanemuise suverahade eest ketassae, käsifreesimasina ja freesiterad. Materjaliks sai kõige õhem ja juba olemas olnud materjal – naabri käest saadud igasuguseid päevi näinud 9 mm paksune ehitusvineer. Aga pole defekti, mida natuke lihvimist ja paks värvikiht ei päästa! Esimene linnukene ju ka, kes teab, kas see üldse kuidagi õnnestub. Tagapaneeliks, kuhu peale pidi hakkama toetuma riiul, sai 25 mm paks ja tugev vineerijupp. Et kapp ikka täielik ehitusjääk välja ei paistaks, sai kaunistuseks freesitud ilusa kaaredetailiga liistud (materjaliks ikkagi karvane ehitusmaterjal).

Töölauda mul polnud ja mõistuse oli suvekuumus ära sulatanud, seetõttu tegin kõik tööd äärmiselt ohtlikel viisidel ja peaaegu sõna otseses mõttes põlve otsas, seega tegemise kvaliteet oli materjaliga ilusti samal tasemel. Liiga õhukesed seinad ilmnesid olema omaette probleem (mõelda vaid, ei olnudki stabiilne nt käega peale toetudes) ja kuna ka kusagile polnud sahtli kandureid kinnitada, siis tuli mõnevõrra loominguliselt mõelda. Ja voodipesusahtli liimisin-kruvisin väga põhjalikult valesid külgi mööda kokku (ei, põhi ei olnudki mitte see kõige suurem ja laiem tükk, mida müstilisel kombel oli lausa kaks, vaid hoopis kõige kitsam jupp, mida oli vaid üks). Õnneks tegin ma mingi mõõtmisvea ka ülemise, pisema sahtliga, nii et ka see ei sobinud sellesse kasutusse. Aga, tsiteerides Bob Rossi (USA telekunstnik a la Raivo Järvi) ja tema stamplauset maalimisel juhtuvate apsude kohta: “Pole vigu, on vaid rõõmsad pisikesed juhtumused.” Väga vabastav mõte. Oma juhtumuste tõttu on mul nüüd lisaks öökapile väga hea kõrgemate äärtega serveerimiskandik (untsu läinud väiksem sahtel) ning pehmenduse ja kaanega (!) iste/tumba/mänguasjakast (untsu läinud suurem sahtel). Aga valmis sai ka see öökapike ja sellega said tehtud esimesed sammud puutöö vallas. 

Raamaturiiulitega said läbitud juba uued probleemid ja astutud järgmised astmed siiski eeldatust keerulisemaks osutunud tislerikunsti trepist üles. Kasutasin ka võimalust teha “mitte igavad” riiulid, et natuke huvitavam oleks vaadata – väike kiiks peab ikka asjadel olema. Ja mis kõige tähtsam – et oleks, kuhu taimi panna.

Minu puutööga tegelemine sai alguse vajadusest lahendada väga kindel probleem ja sellisena on see ka jätkunud. Miks osta poest väikest ja ebastabiilset kokkukäivat arvutilauda (nt voodis või maas istudes kasutamiseks), kui saab ise parema teha? Ja kui esiku puudumisel on vaja ratastel kingariiulit? Ja sahvri puudumisel terrassile soojustatud sahver-kappi? Näiteid on lõputult. Õnneks mulle väga meeldib lahendada neid spetsiifilisi probleeme, mis tulenevad olukorra unikaalsusest, nagu see öökapp. Kindlad piirangud ja kindel funktsioon. Ja kui teen vea, mida ikka juhtub, siis ka see on kindel, mõõdetav, vaadeldav ja parandatav viga.

Nagu mitmedki teised eelkirjutanud on möönnud, pean ka mina nõustuma sellega, et selle niivõrd käega katsutamatu töö juurde, nagu muusiku töö seda on, oleks vastukaaluks vaja midagi, mis on reaalselt olemas ka järgmisel hommikul, midagi, mida saab katsuda ja mis on mõõdetav ka aastate pärast ja mis mingis mõttes lahendab mingi reaalse probleemi. Kunstidest on just muusika niivõrd hetkeline nähtus, mis ideaaltingimustes võib kaasas käia elu lõpuni ja muuta kellegi elu, kuid on siiski nagu kauge uduvine või kuuma ilma puhul see üks karge tuuleõhuke – midagi, mida tunned, kuid ei saa ei püüda ega näha, üksnes hetkeliselt tajuda. Selliste viivude pärast me oma muusikutööd teeme, ent mõnikord on vaja ka midagi käegakatsutavamat, mis jääb reaalselt alles.