Minu aia lugu

Igal aastal, kui päike hakkab kõrgemalt käima ja lumehanged lõpuks sulavad, tõden üha jälle, et akendeta proovisaalis olemist ma enam ei talu. Hing ihkab õue!

Nii kaua, kui ennast mäletan, veeti meie pere lapsi kevadest sügiseni igal nädalavahetusel maale. Sealsel peenramaal kasvas kogu pere toit. See lõputu rohimine küll mingit entusiasmi ei kasvatanud, aga mullas sonkimine ja looduses viibimine on maast madalast olnud iseenesest mõistetav.

Suved seevastu sai igapäevaselt vanaema juures Pääskülas mööda saadetud. Oh seda vabadust! Sealne tohutu aed oli hoopis teistsugune. Selline metsik, osaliselt võsastunud, suurte mändide all asuva mustikametsaga. Keegi meid seal tööd rügama ei pannud.

Nii kahekümneselt hakkas mul ilmuma suurem huvi, et mida see aed endast kujutab ja kuidas selle süvenenud metsikuse eest jälle hoolt kandma hakata.

Olin kuulnud palju lugusid, kuidas minu vanatädi oli olnud paadunud aiahoolik. Ta oli suutnud rajada nöörsirged tulbipeenrad, täpselt nagu vanaaegsetes aia vihikutes õpetatud. Suur kiviktaimla, kus üsna erinevad taimed aeg-ajalt nüüdki nina välja pistsid, oli üsnagi rohu sisse uppunud. Milline tohutu töö selle rajamine oli omal ajal olnud! Rohu sees kasvasid ka iidsed pojengid, mis küll igal aastal vapralt õitsesid. Kusjuures mitte need tavalised roosad, vaid erinevad täidisõitega valged sordid. Samuti floksid, õunapuud, tikripõõsad, aia ääres sirelid, enela hekid ja ebajasmiinid. Hekid tuli võsa seest välja lõigata ja noorendada. Pojengid murust peenrasse kaevata. Aga mis lilli veel peale tulpide, pojengide ja flokside olemas on, mis siin veel võiks kasvada? See oli liivasel pinnal juba keerulisem, sest mullakiht oli ainult “iluaias” ja sedagi ehk paari labida jagu. Ja kas tõesti mändide all midagi peale mustikate, sambla ja õrnade rohuliblede ei kasva? Siiski-siiski, kui seda metsikut rohumaad korrapäraselt niitma sai hakatud, ilmusid iseenesest sinna nurmenukud, salapärased liiliad (mis igal aastal uues kohas ninad välja pistsid), angervaksad ja huvitavad puhmas kõrrelised, mis nüüd teadjamana aruheinaks osutusid. Lisaks tohutu tsillade ja meelespeade meri ja mõned salapärased massiliselt pinda katvad taimed. 

Üsna ruttu sai selgeks, et kui tahad kevadist ilu, tuleb sügisel usinalt tegutseda, ja kui tahta sügisest õitsemist, tuleb kevadel agar olla. See tähendab juba planeerimist ja meeles pidamist, kuhu miski maha saab, ja ka taime nime mäletamist. Ja kuidas neid ikka sinna maha panna: kas kaevata üks suur peenar või panna muru sisse erinevaid tutikesi? Aega mööda tekkis rohkesti küsimusi. Üha tähtsamaks hakkas saama taimede omavaheline proportsioon ja kogu aia üldine kujundus. Minu aiapiibliks sai 1998. a ilmunud “Iluaianduse käsiraamat”, esimene Eesti kliimatingimustest ja kultuuripildist lähtuv kompleksne aiandusraamat. Selles olid värvilised taimede pildid! Ja kõikide püsilillede loetelu, mis sisaldas sordinimesid, kasvukõrgusi ja -tingimusi. Seda raamatut lugedes tekkis ridamisi uhkeid plaane. Sain teada, et mustikametsa taim on rododendron. Ja nii jõudis esimene “Helsinki University” sordi isend ka minu aeda. 

Sel ajal hakkasid ka meil tegutsema mitmed moodsad aiaärid ja käisin minagi neis piilumas. Pottide sees kasvasid ilusad taimed, mida võis olenemata suve edenemisest igal ajal maha istutada. Varem käis istutamine ikka kevadeti, aga nüüd oli kõik võimalik ja saadaval. Sai siis mõned toredused ka enda aeda toodud. Ainult et järgmisel suvel tundus, et kõik tuleks ringi tõsta, teise kohta istutada. Loodus on muidugi võimsa kasvujõuga ja enamasti ikka kõik kasvas, aga ehk mitte nii, nagu tavaliselt kombeks. Näiteks meenub, kuidas mu onu otsustas ühel suvel kapsaid kasvatada. Kõik toimis, taimed tõusid üles, aga miskipärast suve edenedes muudkui sirgusid ja sirgusid, nii et olid juba pea meetrised, aga mida polnud, olid kapsapead. Omal on sarnane kogemus tuntud kevadise põõsa tuhkurenelaga, mis enamikus aedades moodustab kenasid allapoole kaardus õitevahuga oksi. Minul on ka õitevaht ja väga kena, aga allapoole küll miski ei kaardu, ikka üles poole pürgib. Ilmselt on tegu liivase pinnase omapäraga, kõik sirgub kõrgusse.

Üha enam sai selgeks, et lihtsalt ajakirja- ja raamatutarkusest ei piisa ja aeg on praktikutelt rohkem teadmisi omandada. 

Räpina koolist olin siit-sealt kuulnud. Tundus õige koht. Ja nii sai minust 2013. a sügisel Räpina aianduskooli maastikuehituse õpilane. Sellega algas minu aia elus täiesti uus ajastu. Õppetöö toimus igal viiendal nädalal. Pühapäeval sõitsin siis läbi terve Eesti Räpinasse ja reedel, kui kallid kolleegid Estonia laval kontserti andsid, tagasi kodu poole. Minu Põhja- ja Lõuna-Eesti elu olid täiesti eri maailmast. Isegi muld nägi seal kaugel lõunas täiesti teistsugune välja. Nimelt punane. Olin näinud küll lahjat liivast ja viljakat musta mulda, aga näha põldude kaupa punast savimulda oli minu jaoks uudis. Ja paljud taimed, mis minu külas igas aias aastakümneid kasvanud, on seal kaugel külmaõrnad.

Räpina õpetajad olid profid ja õppetingimused ülihead. Tegelikult õpetajad nautisid täiskasvanud sessioonõppijaid. Olime ju erihuvilised ja omandasime kõike suure entusiasmiga. Mind huvitas eelkõige aiakujundus. Kuidas taimed omavahel suhestuvad ja kuidas saada aeda õiged proportsioonid. Õppisin tundma värviringi, kuldlõiget, rütmi, laenatud vaadet. Ja oh õudu, tegin omaenda käega paberile esimesed kriipsud ja ringid, mis kujutasid joonist. See oli tõesti suur eneseületamine. Samuti olid mul esmakordselt elus joonestus- ja arvutiõpetuse tunnid. Botaanikas õppisime midagi sellist, millest ilmselt kuulsin viimati IV klassis. Samuti tuli selles tunnis ohtralt ladinakeelseid taimenimesid pähe ajada. Keeli ma olen palju õppinud ja sõnade tööd olid tuttavad. Kõige hirmuäratavamaks kujunesid ehituse tunnid. Ehitus koosnes meil puutööst, mis seisnes lauajuppide saagimises ja nende omavahel kokku kruvimisest ja tänavakivide ladumisest. Mõlemad võtsid mul põlve värisema. Seevastu kõige elamusrohkema tunni andis Reet Palusalu. Tunni teema oli suure puu istutamine. Mul ei lähe iial meelest, kuidas me lausvihmas keset tühermaad tohutuid roikaid mulda panime. Oma kolm tundi püherdasime seal poris, aga kõik said oma puud istutatud. Värvikamad õpetajad olid veel Toivo Niiberg, Urmas Roht, Andres Vaasa, Reti Randoja- Muts. Lemmiktunnid olid õp Sirje Tooding ja mullaõpetus ning Reti aiakujundus.

Räpina kooli aega jäid ka mitmed orkestri tööreisid, mis lausa eri kontinentidele viisid. Sai käidud nii Aasias kui Ameerika mandril. Minu erihuviks oli tutvuda kohaliku pargieluga. Eriti huvitav oli Shanghai iidne Yu aed, mis on väga osavalt peidus kesk erakordset kihavat kaubandusmöllu. Ja kui selle aia sissepääsu avastad, oled järsku keset iidset rahuoaasi. Hiina aedade omapäraks on täiesti isemoodi kivikultuur. Kive kasutatakse palju ja need on isemoodi aukliku struktuuriga, moodustades täiesti erakordseid looduslikke skulptuure. Koos hoonete ülespoole kaarduvate katuseotste ja vulisevate veesilmadega on hiina pargikultuur täiesti omanäolise ilmega. Shanghais nägin ka rajatud taimeseina, mis oli mitukümmend meetrit pikk. Seevastu Hongkongi pargis olid imetlemiseks väljas mitmed bonsaid – jässakad minipuukesed. Samas töötasid ka usinad aednikud. Tundus, et nende ülesandeks oli lausa küünekääridega erinevaid taimi siluda.

Kuna minus oli süvenenud koduste sobilike olude sunnil ka suur huvi rododendronide vastu, sai ette võetud ka paar eraldi rodoreisi. Üks neist viis Lätti Jūrmala lähistele, kus tegutses pikki aastakümneid hr Rihards Kondratovitčs, kes on aretanud tohutu hulga meie kliimas külmakindlaid rodosorte. Teine elamusterohke rodoreis viis Hiiumaale, kus Õngu kandis on hr Kaarel Voitk kasvatanud sõna otseses mõttes rodo metsa. Ka tema tegeleb aktiivselt sordiaretusega, seevastu väliseestlasena on ta aluseks võtnud erinevad soome sordid. Juba aia taga käisid inimesed mööda ja ahhetasid, aga meile tegi perekond Voitk oma aias eraldi kolmetunnise tuuri, kus sai näha kõike, mida Eesti tingimustes rodo taimedest on võimalik välja võluda. Ja see oli muljetavaldav! 

Minu aed endiselt muudkui areneb. Mõni ala on juba “nagu päris”, teises kohas tekib jälle vajadus midagi juurde rajada. Praeguseks tean üsna täpselt, mis minu aeda sobib ja mis mitte. Nüüdseks valin väga hoolikalt, kust ja millised uued taimed minu aeda tee leiavad.