Pea alaspidi keereldes saab selja sirgeks ja meele kergeks
- Anne Aavik, muusikaajakirjanik
- 2 hours ago
- 4 min read
Uusaastalubadusi pole ma kunagi andnud. Mul lihtsalt puudub igasugune usk, et enne aastanumbri muutust antud tõotus peaks kuidagi paremini toimima kui suvalisel ajal vastu võetud otsus. Aga siiski võin tunnistada, et kordki elus on uue aasta hakul antud lubadus mu elu muutnud.
Kuigi 2024. aasta algul ei lubanud ma endale tegelikult midagi, vaid hoopis sõbrale. Tema unistas graatsiliselt postil keerlemisest. Pole midagi lihtsamat, kui uue aasta puhul kihisevaid pokaale kõlistades anda operetlikult kergemeelne tõotus: muidugi tulen sinuga kaasa! Kui hull see siis ikka olla saab? Kurjadel kaheksakümnendatel praagiti mind küll nii balletist kui iluvõimlemisest välja – liiga lühike, töntsakas ja pealegi paindumatu nagu männijuurikas. Aga ikkagi olin poole aasta eest liitunud ERRi rahvatantsurühmaga Ümberringi – ei saa ju öelda, et mul üldse tantsukogemust pole!
Paraku ei kestnud optimistlik meeleolu selle pimeda jaanuariõhtuni, kui esimene kord end postile vinnata kätte jõudis. Arvuti taga kössitamine oli viimastel aastatel hakanud manifesteeruma tüütu alaseljavaluna. Olin küll käinud aastaid nii joogas kui pilateses, aga peale trenni läks valu tavaliselt hullemaks ja seega pelgasin, et teen oma hädisele selgroole veelgi enam liiga. Vastumeelne tundus ka, et postitrennis käiakse piinlikult napis rõivastuses. Hiljem küll selgus, et mitte tuharalihaste või tätoveeringute eksponeerimise pärast, vaid et pikkades pükstes on postil püsida lihtsalt täiesti võimatu – libised alla nagu tuletõrjuja. Muide, tuletõrjuja-nimeline harjutus on ka postitrenni leksikas täiesti olemas, ainult et see tähendab hoopis mööda posti oravana üles kribimist, ja seda ma esimeses tunnis selgeks ei saanud. Aga paar tiiru posti ümber sain tehtud küll. Ilmselgelt midagi veel, aga nii raske oli, et enam ei mäleta. Igatahes trenni lõpus lebasin kurnatuna matil, näost punane nagu peet.
“Koduvägivald?” jõllitas rahvatantsutrenni partner paar päeva hiljem mu sinikatega kaetud käsivarsi. Üritasin seletada, et tegu on akrobaatiliste harjutustega postil, aga talle oli asi kohe selge: ah see striptiis, teadagi!
Aga kummalisel kombel märkasin paar päeva hiljem, et selg pole end tükk aega tunda andnud. Nii et sinikatest hoolimata vedasin end ka järgmisel korral kohale ja kiskusin alistunult jalga püksid, millega ma isegi üksinda kodus parema meelega ei viibiks (paljulapselise ema frivoolsed unistused – üksinda kodus, hahaha!).
“Striptiis” tundus umbes sama “muretu” tegevus kui pea alaspidi 60-kilost kangi rebida. Trenni lõpus olin nii väsinud, et ei jaksanud kojugi minna. Minu tähelepanu haarasid teise treeningsaali laes õõtsuvad valged võimlemisrõngad. Minu peas sähvatas äkki pilt lapsepõlvest, kui pärast Lindgreni “Kalle Blomkvisti” lugemist improviseerisime naabrilastega oma Mustjõe koduaeda tsirkuse. Ema oli mulle Kadaka turult ostnud rohelisest lükrast ujumistrikoo ja minu leivanumber kujutas endast (muidugi selles imepärases trikoos!) minu lemmikõunapuu, “Valge klaari” okste külge kinnitatud võimlemisrõngastel taidlemist. Oh, oleks mul päris tsirkuserõngas, kujutlesin tundide kaupa puu otsas tolknedes. Ja siin need rõngad nüüd olid. Peibutasid mind, kuigi sealsamas karjusid mulle näkku sinised põlveõndlad ja valutavad käsivarred: kas saab veel hullemaks minna? Aga nii palju ma ennast juba tunnen, et kui midagi pähe olen võtnud, siis ratsionaalsed argumendid ei loe enam midagi. Panin end pikema jututa kirja.
Tegelikult ma kardan kohutavalt kõrgust. Kas ma olen hull, et kavatsen end mingi kõikuva asjanduse külge, pea alaspidi riputada? Aga huvitav, kes see nõgesekuplasid täis, alatasa kriimustatud põlvedega marakratt oli, kes nõukaaja hoovide vaibakloppimispuudel mängleva kergusega kukerpalle tegi? Pigistasin silmad kinni ja sooritasin ajarännu 35 aastat tagasi. Toimis! Oo, ma ei mäletanudki enam, kui äge see oli! Kukkusin itsitama. Nii tobe oli peeglist oma totakalt õnnelikku tagurpidinägu vahtida, aga rohkem naersin mingist vabanemistundest. Jah, just – kergendus ongi see, miks ma ikka ja jälle tagasi lähen. See kerge tunne, kui gravitatsiooni trotsides oma rõngal kõlgun – see on kuidagi nii vabastav, et selleks tunniks kaob vastutus kõigi muude maailma asjade pärast. Liiga ohtlik, et mõelda millestki muust. Mina ja rõngas.
Kogu maailm kontsentreerub köie otsas kõlkuvasse pesakesse. Ja see sujuva, voolava liikumise illusioon, mida aitab tekitada pöörlev rõngas – jah, see on just minusuguste, puuhobusena sündinute jaoks, kes unistavad Pegasuse graatsiast.
Iga kord käib õhurõnga treening sama valemi järgi: soojendus, jõuharjutused, kolme erineva harjutuse õppimine, siis nende ühendamisel tekkiv dünaamiline kombinatsioon ja venitus. Ja ikkagi, iga kord, kui High Tribe’i stuudio uksest sisse astun, pole mul aimugi, mis täna juhtub. Pooleteise aasta ja üle saja trenni jooksul pole veel harjutused korduma hakanud. Esimesed pool aastat võitlesin kõikuma kippuva rõngaga, nüüd on väljakutseks õige hoovõtt – liiga palju vehkides hoog raugeb, kiirelt alustades hakkab õudne. Aga hea uudis on, et tasakaalumeel on arendatav!
Ja ükskõik kui palju tugevamaks muutuvad lihased, mitte kunagi ei tohi unustada, et rõngatrikid on alati suur risk. Kui sa pole valmis harjutama maksimaalset keskendumist, siis parem ära proovigi – kui lased vale käe või jala lahti, võib ees oodata ebameeldiv kohtumine maapinnaga. Muidugi saab ohtu hajutada rõnga alla paigutatud paksu matiga. Aga metallist rõngas ise on ka korralik tükk, mida tuleb kohelda suure ettevaatuse ja respektiga. Ja teisalt tekitab see üle meetrise läbimõõduga rõngapurakas kindlustunnet – nii palju rohkem on siin kohti, kust kinni haarata, kui kukkuma hakkad! Pealegi ei ole teibitud rõngas kunagi libe.
Kõige ilusamad pühapäevahommikud on just need, kui saan lükata rõngale ettevaatlikult hoo sisse ja püüda võimalikult sujuvalt keerelda läbi kõik need poosid, mis iga korraga sikutavad keha üha nõtkemaks ja venivamaks. Keha jõudu on juurde tulnud tasapisi – pool aastat pärast õhurõnga trennidega alustamist avastasin lastega mänguväljakul turnides täiesti kogemata, et esimest korda oma 45-aastases elus suudan sooritada lõuatõmbeid, ja rohkem kui ühe! Klassikaraadio toimetajast rööprähklejana on mind aastaid vaevanud unehäired, sest ikka ja jälle ärkan öösel, kui alateadvusest hakkab üles kerkima unustatud kohustusi. Aga selgunud on, et õhuakrobaatika suudab füüsise nii korralikult ära väsitada, et selle vastu ei saa isegi kohusetunne. Ka seljavalu on nüüdseks rohkem kui pooleteise aasta jooksul mind külastanud vaid korra-kaks, et peale trenni taas haihtuda. Ilmselt kah kardab kõrgust!
