_page-0001.jpg)
1937. aastal sündinud Valentin Silvestrov on Ukraina kõige ikoonilisem helilooja. Kogu ta elu on seotud Kiieviga, kus ta õppis ukraina tuntud helilooja Boriss Ljatošinski juures ja kus ta on alaliselt elanud. Silvestrov on loonud oma väga iseloomuliku, pigem neotonaalse postmodernistliku helikeele, kus valitseb heakõlalisus, harmoonia ja süvenemine vaiksetesse helidesse. Silvestrovi loomepagasisse kuulub muu hulgas 9 sümfooniat. Tema loomingut on arvukalt välja andnud tuntud plaadifirma ECM. Oma loomingu kohta on Silvestrov öelnud: “Ma ei kirjuta uut muusikat. Minu muusika on kaja ja vastus sellele, mis on juba olemas”. Silvestrovi muusikat on Eestis korduvalt esitatud ja helilooja on väga lähedane ka Arvo Pärdiga. Silvestrovist on teinud dokumentaalfilmi “Dialoogid” (2008) ka eesti režissöör Dorian Supin. Eelmisel aastal näidati Arvo Pärdi keskuses 2020. aastal loodud filmi “V. Silvestrov”.
Valentin Silvestroviga vestleb Berliinis elav pianist ja muusikateadlane Tatjana Frumkis. Vestlus leidis aset märtsis, vahetult pärast Silvestrovi põgenemist oma kodust Ukrainast sõjatandrilt.
Oleme sõbrad olnud juba üle 40 aasta. Tervitan sind nüüd rõõmuga Berliinis, kus me mure ja ärevusega ootasime ja kuhu sa nüüd, jumal tänatud, koos tütre Inga ja lapselapse Katjaga õnnelikult jõudsid. Millised olid viimased päevad Kiievis?
Sellest ajast, kui mul on internet, jälgin huviga kõike, mis maailmas sünnib ja muidugi mõista murega viimase aja sündmusi, mis meenutasid mulle Maidani 2014. aastal. Aga nüüd on terve Ukraina Maidan. Algul ma arvasin, et sõda piirdub ainult Donbassiga, väed tuuakse sinna ja kuulutatakse välja niinimetatud Donetski ja Luhanski vabariigid. Eks see oleks tähendanud siis, et selle asemel, et öelda “meid seal pole”, saab nüüd öelda “me oleme seal”, nagu juhtus Osseetias, Transnistrias ja mujal. Ega seda piirkonda kellelegi enam väga vaja ei ole. Kõik on sealt põgenenud, jäänud on ainult vanakesed ja kriminaalne element.
Sellega aga asi ei piirdunud ja me kuulsime, et võeti vastu otsus mingist müütilisest “demilitariseerimisest” ja “denatsifitseerimisest” ning algas sõjategevus. Avaldused, et tulistatakse ainult sõjapiirkonnas, osutusid täielikuks valeks. Ja ega see pole ju ka võimalik – seal on samuti inimesed. Kallaletungijatel eesotsas president Putiniga lihtsalt pole elementaarset arusaamist inimelu väärtusest. Iga päev tulid teated teiste linnade pommitamisest, nende hulgas venekeelne Harkiv. Täielikult purustati hiljuti ehitatud Kiivi eeslinn Irpen, mis on praktiliselt kuurortlinn.
Sa ei tahtnud kodumaalt ära tulla. Mis ikkagi sai otsustavaks, et lahkusid Kiievist, linnast, millega on seotud kogu sinu elu.
Dnepri vasakul kaldal Russanovkas, kus mu aadress ei ole 1965. aastast muutunud, oli sinnamaani enam-vähem rahulik. Aga siis algas ka meil häire, kuulutati välja komandanditund, tekkisid tundidepikkused järjekorrad poodides. Tütar Inga ja lapselaps Katja hakkasid kalduma ärasõidu poole, sest kartsid Kiievisse blokaadi kinni jääda. Mina ajasin viimseni vastu, katsusin neid veenda ära sõitma ilma minuta. Kiievisse ju jäigi mu teine lapselaps Paša, kes töötab vabatahtlikuna. Aga lõpuks sai otsus vastu võetud ja 6. märtsil õnnestus meil saada piletid Kiievi – Užgorodi rongile. Kavatsesime piiri ületada Ukraina ja Slovakkia vahel ja sealt sõita edasi Saksamaale.
Jõudsite Berliini 8. märtsi öösel. Vanasti oleks sinna sõitnud kahe tunniga, nüüd aga kulus selleks kolm päeva. Kuidas need päevad möödusid?
Kulus isegi neli päeva, sest 5. märtsil läksime igaks juhuks juba paremkaldale, kus on rongijaam. Juba enne ärasõitu oli meil teada, et pilet piletiks, aga rongi tuleb end lihtsalt jõuga suruda. Sellega seoses, tunnistan, oli mul vaikne lootus, et sõita ei õnnestu ja pöördume tagasi koju. Aga plaanid muutusid – tänu sõpradele pakuti meile välja teine variant – buss. Vähem täis, aga mitte vähem närviline, sest marsruut kogu aeg muutus. Užgorodi asemel oli algselt sihiks Vinnitsa, aga sinna me ei läinudki, sest seal algas pommitamine. Siis võeti plaani Hmelnitski. Seal õnnestus meil peatuda mahajäetud lasteaias, kus meile anti süüa, saime end soojendada ja öö veeta. Pärast seda sai võetud kurss Lvivile ja Poola piirile. Kõigi nende sõitude ajal, kõige selle keskel ma katsusin mõttes tegeleda loominguga. Suur koormus oli tütar Ingal. Kõik need päevad ta helistas, suhtles SMSide ja WhatsAppiga erinevate inimestega, kes kõik püüdsid meid kõigi võimalike vahenditega aidata.
Nägin teel lõputuid autorodusid, mis seisid lootusetutes ummikutes, ja piirile lähenedes samasuguseid lõputuid inimhulki, kelle hulgas oli abituid vanakesi ja naisi rinnalastega. Kõik olid valmistunud ootama tunde või isegi päevi, et saaks piiri ületada. Meie aga, tänu isegi meile tundmatutele inimestele, saime piiri ületada võrdlemisi kiiresti ja probleemideta.
Aleksei Ljubimov, kes on sinu muusikat juba pea pool sajandit mänginud, organiseeris meilinglisti sinu sõpradest, kuhu kuuluvad sinu kõige lähedasemad muusikud, nagu Andrei Boreiko, Vladimir Jurowski jpt, ja me jälgisime ärevusega sinu rännakut. Alles hiljem sain teada, kes sind aitasid kogu sellel teekonnal ja tegid võimatu võimalikuks.
Olen neile lõputult tänulik. Mu abistajate hulgas oli muusik ja produtsent Michael Schetelich, kes Ukraina Deutsche Welle kaudu korraldas, et pääsesime probleemideta üle Poola piiri. Schetelich on seotud ka noore valgevene-saksa dirigendi Vitali Alekseenokiga, kes sõja tõttu ära jäänud kontsertide asemel on vabatahtlik ja sõidab Poola ja Saksamaa vahet. Tema ootas meid Poola piiril ja viis meid Berliini. Ja sellega asi veel ei lõppenud. Michael Schetelich aitab meid edasi ja kindlustas meile kontaktid kõige erinevamate institutsioonide ja inimestega, neist ühelt saadud elektriklaver on mul praegu siin toas, nad tõid meile ka arvuti ja plaadimängija.
Sa oled Saksamaal, eriti Berliinis olnud sageli. Saksamaal on sinu kirjastaja Belaieff-Schott, rida firmasid, eelkõige ECM, on välja andnud sinu loominguga mitu plaati. Loodan, et tunned end siin hästi. Millisena sa näed oma edasist loomingulist tegevust? Või tuntud väljendit järgides: Inter arma silent Musae – kui kõnelevad suurtükid, siis muusad vaikivad?
Ei tea. Muusad vaikivad selle kohutava mure ja häda ees. Praegu pole aeg muusika jaoks. Reaktsioon sellele on muidugi hämmastus, viha, nagu võib kuulda Chopini “Revolutsioonilises etüüdis”, monumentaalsemas vormis Šostakovitši või Prokofjevi sümfooniates. Kuna mina olen inimene, kellele on omane lüürilist tüüpi mõtlemine, on minu reaktsioon eelkõige vaikne kaastunne. See väljendub väikevormides, milles ma juba ammu töötan ja nimetan üldistatult bagatellideks. Need bagatellid on nagu “perekonnad”, mis ühendavad erinevate koosseisudega tsükleid. Nüüdseks on mul neid juba sadu. Ka neil päevil tekkisid mõned sellised palad klaverile, kus ma, nagu alati, eelistan kerget klahvipuudutust ja vaikset dünaamikat.
Sinu nüüd kõikjal kõlavad teosed, nagu “Palve”, “Hümn Ukrainale” või palad viiulile ja klaverile, on väga vaikne muusika. “Vaikne muusika” on ka ühe sinu keelpilliorkestri tsükli pealkiri. Berliini filharmoonikud Kirill Petrenkoga esitasid mõni aeg tagasi Ukrainaga solidaarsuse märgiks sellest oopusest “Õhtuserenaadi”.
Mulle tundub, et saan nii väljendada oma valmisolekut vastu seista millelegi globaalselt agressiivsele. Kui maailm on liiga vali, muutub tema jaoks erakordselt ohtlikuks vaikus. Maailm ei tea, mida vaikuses teha, kõik on harjunud kõvasti kõmistama.
Valus küsimus on see, et praegu areneva katastroofi taustal on alanud maailmas nõiajaht. Kõik varasemad viljakad kontaktid Venemaaga on murtud, õppeplaane ja kontserdikavasid muudetakse, nagu see juhtus Cardiffis, kus kavast eemaldati Tšaikovski looming. Mida sa sellest arvad?
See pole muidugi õige. Ei tohi segada tõelist vene kultuuri sellega, mis on praeguse valitsuse teenistuses ja mille ideoloogiaks on harimatu segu mingist nn geopoliitikast, Venemaa ülimusest pseudokristluse egiidi all ja muud sellist. Venemaa suurvaimud – Dostojevski, Tolstoi, Ahmatova, Mandelštam, Mussorgski, Tšaikovski – on nii, nagu ka praeguse aja ausad kirjanikud, kunstnikud, heliloojad, alati seisnud ja seisavad vastu riiklikule sunnile ja vägivallale. Neid ära keelates saavutame vastupidise efekti ja valame õli tulle neile lurjustele, kes omastavad need nimed, samal ajal neid ja nende keelt mitte mõistes. Nad asendavad ilusa vene keele blatnoide žargooniga. Ja sellistele lääne keeldudele reageerivad nad kohe kisaga: “Meie Puškinit solvatakse!” Mis on see “meie Puškin” – Puškin, Tšaikovski ja kogu tõeline vene kultuur kuulub igavesest ajast igavesti nüüd kogu maailmale. Tahaksin loota, et selline reaktsioon on ajutine ja lõpuks ikkagi mõistus võidab.
Mu viimasele küsimusele praegu ilmselt vastust pole, aga küsin siiski. Millisena näed mõlema maa, Venemaa ja Ukraina tulevikku?
Mulle tundub, et lahendus võib tulla igal hetkel, nii uskumatu ja absurdne kui see ka ei näi. Ka neile, kes on süüdi nendes kuritegudes. Tekib teatud tüüpi väsimus. See muidugi lohutab vähe, aga headus ei võida tavaliselt kurjust nii lihtsalt. Kurjus hävitab end ise. Ta lihtsalt väsib endast ära. Ja ma olen kindel, et anastajatel ei saa olema mingit tulemust. Kiiev, Ukraina – seisavad. Neid on võimatu alistada. Isegi okupatsiooni tingimustes käib vaikne boikott ja vastuseis. Tahan veel lisada, et meid hiljuti haaranud pandeemia, see kogu planeeti jahmatanud sõda näitab, kui habras on meie kristlik tsivilistsoon. Küsimuse all on kogu inimeksistents! Ja see, sõltumata rahvusest, ongi suurim väärtus Jumala ja kõiksuse palge ees. Sellest räägivad Mandelštami surematud read: “Las õitsvad linnad uhkeid nimesid ka kanda – nad ei kesta aja lõikust. Jääv pole Rooma linn täis imesid, vaid inimese koht kesk aegu, kõiksust. On tema vastu preestrid tõstmas häält, vaid teda ründavad kõik anastajad ja temata kõik altarid ning majad kui vilets praht vaid põlastust on väärt.”
(“Tähepuu varjus” 1991. Tõlkinud Kalju Kangur)
Tõlkinud Ia Remmel