Muusika ja tehnoloogia

Enamikul muusikutest tekib varem või hiljem tõsine vajadus mõne notatsioonitarkvara järele. Eriti läheb neid vaja loomulikult heliloojatel. Vestlesime tarkvaradest Finale ja Dorico helilooja Tõnis Kaumanni ning muusiku ja noodigraafiku Jaan Kiiviga.

Kuidas sa arvutiga noodikirjutamise juurde jõudsid?

Tõnis Kaumann: Mul oli kunagi niisugune riist nagu Commodore 64. Seal sai kirjutada programmeerimiskeeles BASIC ja see kõik oli väga-väga veider. Aga suurem tõuge tuli siis, kui 1990. aastal õppisin konservatooriumis ning heliloojast kultuuriminister Lepo Sumera tuli tundi tegema, võttis välja oma Mac Plusi ja süntesaatori ja näitas meile, kuidas saab kogu seda sündi “kõhtu” arvutist juhtida. Hiljem sain välisesinemiste raha eest sebida endale ka sündi ja kasutatud Mac Plusi. 

Tollal oli ainuke töötav notatsiooniprogramm Finale 2.6. Sel ajal kasutati idablokis valdavalt piraattarkvara ja see, et keegi tarkvara omale ostab, oli midagi täiesti uut. Siis läksin Soome, ostsin Hellas Piano’st Finale. Mul on see karp siiamaani alles. Töötasin 1994. aastal ühe aasta Maci esinduses Raua tänaval, tahtsime sinna luua Finale esindust. Kirjutasin USAsse ja saime kohe positiivse otsuse. Mulle öeldi, et te olete ainus legaalne kasutaja Balti regioonis. 

Kas eestlased seda siis ostsid ka?

Jah, ikka, kuigi müük oli väike. Asja tuum oli ikkagi see, et saada oma noote n-ö graafikaks ja välja printida, et hõlbustada nooditrükkimist. Ma olen väga vähe tegelenud arvutimuusikaga, st elektronmuusika kui väljundiga. Valdavas enamuses on see olnud lihtsalt noodigraafika genereerimine.

Mõned heliloojad jäävadki põhimõtteliselt nii-öelda käsitsi töötama, paberi, pliiatsi ja kustutuskummiga.

Jah. See kehtib heliloojate, muusika ja kõige puhul, et kui sul on haamer, siis on probleemideks naelad. Mul on näiteks naelapüss, vahest ma üritan sellega palju asju teha, võibolla ka seda, mida ei tohiks. Tööriist kujundab sind. Pliiatsil on oma võlud, oma eelised.

Arvuti mängib loo aga ka maha. 

Jah, rütmiliselt eksimatult. Ei tea, kas see on hea, aga see on täpne. Need kvantiseeritud ühikutes noodid võivad aga päriselus hoopis teisiti kõlada. 

Algaja notatsioonigraafika tegija takerdub sageli lihtsalt selle taha, et ei oska sinna sisestada.

Jah, hea idee jääb pooleli. See on tegelikult väike loovisikute dilemma. Põhiprobleem on see, et inimesed lihtsalt ei oskagi neid programme kasutada. Tahetakse, et oleks tohutult palju võimalusi ja siis on jutt millestki, mille kohta öeldakse “intuitiivne”. Mis on sulle intuitiivne, pole seda mulle. Ja tegelikult kui selline programm on professionaalne, siis on see piisavalt keerukas ja seda ei saagi väga intuitiivseks teha. Lihtsalt õpid ära, kuidas kasutada. Kui ostad mingi keeruka tööpingi, siis sellega hakkab tööle operaator, kes on juhised läbi lugenud. Sa ei kutsu inimest tänavalt, et hakka nüüd selle CNC metallilõikepingiga tegema näiteks detaile.

Just. Mina hakkasin 2000. aastal Finalega nokitsema ja mul läks oma 10–15 aastat, enne kui hakkasin end sellega vabalt tundma.

Ma olen Sibeliuse-nimelist tarkvara ka väheke nokkinud, uurisin ja lugesin ka. Kui hakkad oma professionaalset tarkvara vahetama, siis lootuses, et pääsed probleemidest. Ei pääse, saad teised bug’id ja kitsendused.

Aga kui palju oli sul kõrval orkestratsiooni- ja noodigraafikaõpik?

Konservatooriumis õpetati orkestratsiooni Rimski-Korsakovi õpiku järgi, mis on mul kusagil riiulis siiani alles. Aga ma soetasin endale Alfred Blatteri õpiku, mis on oluliselt kaasaegsem. Ja siis on mul selline noodigraafikale pühendatud raamat nagu Elaine Gouldi “Behind Bars”. 

Need on tõesti head raamatud. Räägime nüüd Finale allakäigust ka.

Finale hakkas aeglaseks jääma ja tal ei olnud enam korralikku tuge. Uuendused ei olnud enam piisavalt ägedad. Seda “saatusekoputust” ma teadsin juba aastaid ette. Mul oli 2024. aasta kevadel selge, et arendustegevus on lõppenud, sest ma küsisin neilt otse, et kas Finalet veel arendatakse, ja vastus oli, et meie siin ei tea, mis arenduses toimub. See oli ikkagi punane latern. Ja siis ühel hetkel ostsin Dorico. Hakkasin selle manuaali lugema. See oli enne, kui Finale ametlikult lõpetamisest teada andis.

Põhimõtteliselt saab Finalet ju kasutada, kui sul on platvorm, mida sa ei uuenda. Sellega saab ju tegelikult järgmised 10–20 aastat tööd teha?

See on jube ohtlik teema. Praegu mind huvitabki, et mis saab sügisel.

Windowsi ma ei kasuta, aga näiteks Apple’il tuleb uus opsüsteem välja iga sügis. Kui nad teevad seal “kapoti all” liiga palju, nii et see Finalet ei toeta … Mul on üle 30 aasta töid, sadade kaupa faile ja ma pean neid saama aeg-ajalt avada. Seda aega pole mul oma elust võtta, et hakkaksin kõiki oma faile MusicXML-formaati konverteerima. 

Aga kui sul on vana opsüsteemiga arvuti, saad sa neid ikka käima panna?

Aga võtame fookusesse sellise arvuti. Sa pead sellesse suhtuma nii, et järgmisel sekundil on see läbi. Mul on alati tehtud failidest palju varukoopiaid. See, kui vähe neid tehakse, on väga hirmutav.

Kui oled aastakümneid Finalega tegelenud, siis sisuliselt mõtled selle kategooriates, tead une pealt kõiki klahvikäsklusi jne. Doricos on isegi noodivältused teiste numbriklahvide all. See muudatus võib mõnele olla täiesti ületamatu.

Jah, ma näen, kuidas inimesed vaevlevad. Inimtüübid on erinevad, oluline on paindlikkus. Mina olin kuu aja pärast Doricos kiirem kui Finales, sest tegelikult on see nii palju mugavam. Aga on neid, kes tõesti vaevlevad ja kurdavad, et miks Dorico ei ole nagu Finale. Dorico on ju Sibeliuse endiste arendajate tehtud. Üldine vahe on see, et Finales on iga element ankurdatud takti algusest. Doricos on aga taktijoon sümboolne. Rääkisime siin projektide ühest tarkvarast teise tõstmisest. Sa pead praakülekande puhul minema Finalesse tagasi, parandama näiteks vigase triooli ära, uue ekspordi tegema ja pead iga faili nõnda kontrollima. Üldistades – käsitööd oli ikkagi Finales palju rohkem.  

Minu positiivne kogemus Doricoga on selline, et sisestad oma noote, oma informatsiooni ja esialgu ei mõtle, kuidas partituur hakkab välja nägema. Ja siis ühel hetkel, kui oled selle töö lõpetanud, vaatad teises režiimis, et partituur näeb välja kobe ja enam-vähem nägus.

Jah. Näiteks kujundustarkvaradel ongi eri režiimid. Küljendusrežiimis ei saa ma ühtki nooti ära rikkuda. Olin algul õnnelik, et Doricol on ka iPadi versioon, mis töötab teatud tingimustes. Suure partituuriga lendab see kohe uppi, aga väiksemaid asju saab seal korrigeerida, mis on mugav.

Mida sa ütleksid kolleegidele, milline lähitulevik selles vallas ikkagi on?

Minu soovitus on minna üle võimalikult kiiresti. “Konserveerimisega” ei lähe läbi, varem või hiljem käib “pauk” ära. Kui sul on “konserveeritud” masin, mingi töö pooleli ja see läheb õhtale, mis sa siis teed, võtad laost järgmise? Aga kui see ka läbi läheb? Tegelikult tasuks võimalikult kiiresti Finalest igapäevases töös vabaneda ja mõelda, mis variandid on kasvõi virtuaalmasinaga, kus ühe opsüsteemi sees on teine, et teha need failid lahti. Virtuaalmasinaga saab ka vanas Finales parandusi teha.

Võib ju mõelda nii, et Dorico tegid need, kes on teinud Sibeliuse, järelikult on nad võtnud sealt kaasa oma paremad teadmised ja nüüd arvestavad ka Finale kasutajate soovidega. Sisuliselt on see ikkagi unelmate nooditarkvara ...

Jah. Mulle muutused meeldivad, kogu aeg ongi muutused, muidu oleks ju igav. Ma justkui hüppan kogu aeg vette, kogu elu olen niimoodi hüpanud. Ei pea väga muretsema. 

Tõnis Kaumann. FOTO ARDO RAN VARRES

Kuidas sina Finale juurde jõudsid?

Jaan Kiiv: Tänu Arne Mikule. Tema viis mind kokku Soome firmaga Nuottipaja OY, kes toona tegi Soome Raadio sümfooniaorkestrile noodigraafikat. See oli 1993. aastal ja sel ajal oli see töö kallis, Eestis oli kroon ja siinsed palgad tunduvalt odavamad. 

Kas sul oli kodus oma arvuti? 

Ei olnud, sest arvutid olid ju kallid. Soomlastel olid kõigil Macid, nemad PC-d ei tunnistanud. Nad üürisid Tallinnas Kungla hotellis ühe toa, tõid ühe Maci sinna ning seal see sisestamistöö käiski. 

Kas MIDI klaviatuuriga?

Ei, kõik käis käsitsi ja siis oli Finale programm veel selline, et praktiliselt kõik noodi- ja pausivahed tuli käsitsi vedada. See oli päris suur käsitöö. Hiljem töötasin Estonia teatri noodikogus, kuhu soetatud arvutiga tehti juba igasuguseid teatri vajadustele vastavaid noote, ja nii see oskus lõpuks tuli. Estonias lõpetasin töö 2015. aastal, sest asjad hakkasid üle pea kasvama. Noodimajandus oli ühe inimese jaoks paisunud liiga suureks. Samas avanes võimalus Tartusse kolida ja sain ka vastava töökoha Vanemuise teatris. Senini kõik toimis, kuni eelmisel aastal tuli sõnum, et Finale lõpetab. Vanemad versioonid jäävad, aga uuendusi ei tule. 

Ja soovitati Dorico peale üle minna?

Jah. Ma kohe ei vaadanud, võtsin ikka pikalt hoogu. Siin kontakteerusin mõne asjatundjaga ja nad ütlesid, et las olla, võta endale arvuti, mis ei ole võrgus ja võid elu lõpuni olemasolevat Finalet kasutada. Aga vastu kevadet reklaamiti, et saab Doricole soodushinnaga üle minna, mis oli umbes veerand tegelikust hinnast. Siis mõtlesin, et peaks seda ära kasutama ja läksin teatrijuhi Aivar Mäe jutule. Tema oli kohe kahe käega poolt ja ostsimegi Dorico.

Sisuliselt pidid siis ikkagi õppima uut tarkvara?

Jah. Alguses oli väga keeruline. Ta on ikka hoopis teistsuguse ülesehituse ja loogikaga. 

Mõned kuud olen juba nokkinud. Võtsin mõne lihtsama teose, hakkasin puhkpillikvintetist peale. Tegin neid paar tükki ja siis võtsin ühe suurema partituuri sisestada.

Iga päevaga omandasin jälle midagi uut ja nüüd näen juba selle plusspooli. Vaikselt hakkab endast märku andma ka see, et tarkvara on ikkagi nüüdsel ajal loodud, võtab arvesse kasutajate soove ja vastab praegustele vajadustele. Nüüd ma juba mõtlen, kui on midagi vaja teatrile noodistada, et kumba programmi ma kasutan. Võibolla kuu aega tagasi oleks ma ikka veel Finale võtnud, kuna see on tuttav ja töö läheb rutem. Vahel need tähtajad ka kimbutavad, pead midagi ruttu tegema ja ei ole aega mõelda, kuidas. Siis tuleb teha nii, nagu kogemus on.

Millised on sinu arvates Dorico konkreetsed eelised?

See, et Dorico paneb partituuris hääled ühele reale kokku (condensed score) ja eraldab partii juba võrdlemisi valmis kujul, on tugev pluss. Teksti sisestamine on hõlpsam. Layout’i tööd on tunduvalt vähem, elu on mugavam ja asjad saavad tõenäoliselt kiiremini valmis. Aga selleni on veel pikk tee käia. Samas Finale oskused jäävad ju ka alles!

Jaan Kiiv. FOTO ARDO RAN VARRES