_page-0001.jpg)
Eestis pole hetkel ühtegi tegutsevat tuntud poistebändi. Viimane sellelaadne, Beyond Beyond, lõpetas tegevuse paar aastat tagasi. Sellest ajast on meie tiinekate südameid täitnud võõraste maade mehed. Nüüd on õige aeg kätte jõudnud müüa nende hinged klassikalisele muusikale, Eesti mullast tõusnud kolm kaunist härrat vallutavad süvamuusika lavu, ehk mõne südamegi.
20. novembril toimus Tallinna raekojas kontsert sarjast “Pillifondi aarded”. Esines Trio ’95. Ansamblis mängivad viiuldaja Robert Traksmann, tšellist Marcel Johannes Kits ja pianist Rasmus Andreas Raide. Robert Traksmannile on Eesti pillifond andnud kasutada Gagliano viiuli (1775–1780) ja Vigneroni poogna (1890), Marcel Johannes Kitsele Ruggieri tšello (1674) ja Fétique’i poogna (u. 1900).
Ma ei väsi vist kunagi kurtmast raekojas saali viivate treppide üle. Neil on peaaegu et võimatu sammuda. Rõõmustav oli, et saalis oli palju inimesi. Õigemini kui ma kohale jõudsin, siis seal nii palju veel ei olnud, aga publikut tuli lõpuks hulganisti juurde (sealhulgas ka minu sõber, kes jõudis viimasel minutil, vähemalt tõi ta mulle kava). Rahvas saalis, astusid muusikud lavale ja alustasid esimese teosega, Lucien Durosoir’i klaveritrioga h-moll. Durosoir’i nimi oli mulle täiesti võõras, kuid enne kontserdile minekut otsisin teose üles. YouTube’ist leidsin küll ainult ühe salvestuse. Suurvormi avab pianist; esimene osa on üsna keeruline, muusika keerleb piano’de ja pianissimo’te ümber. Mõned väljahüpped sellest on, aga needki üsna lühikesed. Iga klaverimängija ilmselt teab, kui raske on mängida vaikselt, samas läbitungivalt ja kunstipäraselt. Raide oli tubli. Traksmann ja Kits on mõlemad üsnagi teatraalsed mängijad, ka sellel kontserdil jäid nad kujunenud lavakarakteritele kindlaks. Õnneks ei jäänud muusika kinni ainult tehtud liigutustesse, seda jagus palju ja rohkemgi kõlasse enesesse. Esimese osa lõpus ühinesid kontserdiga raekoja platsilt krišnaiidid, suurest hämmingust hakkas publik naerma ja plaksutama (osade vahel!). Üllatunud olid ka härrad laval ja häälestasid vahepeal pille.
Mõni sõna ka Durosoir’i (1878–1955) eluloost. Ta oli oma ajal rohkem tuntud viiuldaja kui heliloojana. Interpreedina vallutas ta suure osa Euroopast, jõudis ka Venemaale. Karjäär jäi pausile I maailmasõja ajal, kui helikunstnik mobiliseeriti armeesse. Muusikaarmastajast kindral pakkus Durosoir’ile kohta keelpillikvartetis, sõja ajal esines ansambel matusetalitustel ja muudel tähtsatel sündmustel. Peale raskeid läbielamisi otsustas Durosoir jätkata heliloojana, virtuoosielu ei tulnud enam kõne alla. Klaveritrio on loodud aastatel 1926/1927. Kompositsioonistruktuur on katkendlik, meloodialiinid kipuvad lagunema. Registrite kasutus on lai, eriti on tunda armastust kõrgete vastu.
Peale Durosoir’i mängisid muusikud Raveli klaveritriot a-moll. Erinevalt eelmisest on sellest teosest salvestusi voogedastuskanalitel palju. Trio ’95 esitas oopust ka rahvusvahelisel klaverikammeransambli konkursil “Tallinn 2021”, mille nad võitsid (tegelikult lootsin, et jäävad Paddington-trioga esimest kohta jagama, aga see vist ei ole eriti patriootlik arvamus). Oli tunda, et mängijatel oli julgust palju, mäng oli voolav ja vaba. Lõbus oli jälgida ka lehekeerajat Sten Heinoja vaibimas. Ansamblipartnerid mõistsid üksteist intuitiivselt, laval valitses inspireeriv õhkkond. Kõigi kolme interpretatsioonid olid mõtestatud ja läbi tunnetatud. Koosmängus oli leitud hea tasakaal mõistuse ja tunnete vahel. Samuti pole Traksmanni ja Kitse intonatsioonile midagi ette heita. Tõsiselt raske on leida keelpillimängijate kontserte, kus pole intonatsioonikarisid. Aitäh selle eest!
Kontsert sai läbi ja rahvas hakkas liikuma. Kõrval istunud kamraad tõi välja huvitava seose, et Pikne McQueeni number filmis “Autod” on 95. Äkki tuli nende trio nimi hoopis sealt, mitte ühisest sünniaastast? Läheme trepist alla ja ta komistab. No on alles trepid!