_page-0001.jpg)
Neid päevi keegi tagasi ei anna,
mis rõkkasid me suurist rõõmuvoodest. Neid näeme veel kord leebest eluloodest ehk küll neid keegi tagasi ei anna.
(H. Runnel “Armukahi”, 2008)
Hakatuseks peab nentima, et muusikakeskkool kui nimi esines esimest korda ajalehes Sirp ja Vasar juba 31. mail 1941! 1. veebruaril 1941 kinnitati Tallinna konservatooriumi direktoriks 23-aastane Vladimir Alumäe (nii noorelt!). Ajastu nõuete kohaselt tuli tal selgitada konservatooriumi uut struktuuri: muusika algõpetus – muusikakeskkool – muusikakõrgkool. Seega kooli nimi oli olemas, kuid sisu veel mitte! Artiklis selgitab ta: “Tallinna konservatoorium alustas pärast esimest imperialistlikku sõda tegevust küll üsna tugeva kvalifitseeritud õpetajate kaadriga, kuid üsna ähmaste väljavaadetega õpilastele, sest vaevalt hingitsev ja väga juhuslikul hoolitsusel eksisteeriv muusikaelu ei suutnud muusikaõpilastele pakkuda kuigi nimetamisväärseid võimalusi oma erialal tööle rakendamiseks. Meil on tekkinud vajadus tarviliku kunstilise ettevalmistusega muusikajuhtide, muusikapedagoogide, heliloojate, koorijuhtide jne järgi. Suuri edusamme teinud ooper vajab noorte jõudude kaadrit. Riikliku filharmoonia sümfooniaorkestri loomine seisab eeskätt selle taga, et puudust on vajalikul arvul vastavatasemelisist mängijatest.” Süsteemse mõtlejana nägi Vladimir Alumäe selgelt konservatooriumi kultuurifunktsiooni tagamaks meie noorte muusikute professionaalset taset pillimängus alates algõpetusest kuni konservatooriumi lõpuni.
22. VI 1941 algas II maailmasõda. Sõjas ei võida keegi, tulemuseks on vaid tohutult purustusi ja palju kannatusi. Kuid muusikakeskkooli idee oli olemas ja idanes edasi. 1943. aastal kutsuti Vladimir Alumäe Moskvasse, et valmistada ette Tallinna riikliku konservatooriumi (TRK) töö alustamist pärast sõja lõppu. 20. X 1943 edastas Alumäe tagalas tegutsevale Eesti kunstide valitsuse juhatajale Johannes Semperile kirjaliku ettepaneku TRK töö organiseerimise kohta, milles toonitab: jätta konservatooriumi juurde muusikakool, mis sisaldab endas muusikakeskkooli ja algkooli. Nüüd oli muusikakeskkooli mõte arenenud selleni, et kool peab kuuluma Tallinna riikliku konservatooriumile. Moskva ja Leningradi konservatooriumide juurde olid 1932. aastaks kujunenud eriti andekate laste grupid tuntud professorite juhendamisel (näiteks Moskvas A. Jampolski, A. Goldenweiser, S. Kozolupov, S. Satski jt). Kuna töö käis individuaaltundides, siis jäi vajaka õpilase isiksuse terviklikust, komplekssest ja kollektiivsest kasvatustööst. Nii loodi 1935. aastal Moskva riikliku konservatooriumi juurde keskmuusikakool, kus oli kõrge professionaalne muusikaharidus ühendatud üldharidusega (nn desjatiletka – vene 10-aastane keskkool; desjat – vene k kümme). Samasuguste eesmärkidega kool loodi 1936. aastal ka Leningradis. Pärast sõda hakati nende eeskujul selliseid koole (desjatiletka’sid) rajama ka liiduvabariikides. Selline uus koolisüsteem: lastemuusikakoolid, 10-aastased muusikakeskkoolid ja muusikakõrgkoolid võimaldasid vabariikides tõsta märgatavalt muusikute järelkasvu taset. Internaadi olemasolu võimaldas andekad õpilased tuua õppima kõikjalt konservatooriumi õppejõudude käe alla. Sõjajärgne olukord oli ülimalt raske ja keeruline. Estonia ja Vanemuise teater ning konservatoorium olid varemetes. Õppetöö alustamiseks eraldati konservatooriumile 10. oktoobril 1944 ajutiseks kasutamiseks kortermaja asukohaga Suvorovi pst 3 (praegune Kaarli puiestee), milles asusid üürnikud veel poolel pinnal (1455,2 ruutmeetril), konservatooriumile jäi vaid 1255 ruutmeetrit. Maja vajas õppetööks põhjalikku remonti. Alumäe oli koha peal tööd alustades veel nooruslikult optimistlik, kuid olukord oli siiski keeruline. Urve Lippus kirjutab: “Neil esimestel nõukogude aastatel püüti leida mingitki kompromissi Eesti võimaluste ja Moskva ettekirjutuste vahel, sellele lisandus kõige olulisem võitlus kohalike võimudega maja pärast.” (U. Lippus, 2011) Vaatamata raskustele avas konservatoorium 15. novembril 1944. aastal oma õppehooaja, tähistades ühtlasi ka oma 25-aastast tegevust. (Sirp ja Vasar, 25. XI 1944, Vladimir Alumäe, “Konservatooriumi kujundamisprobleeme”)
Jätkus võitlus uue maja ehitamiseks, mille tulemusena ilmus Eesti RKN ja EKP Keskkomitee määrus, kus on kirjas: “ENSV riiklikul plaanikomiteel (sm Sepre) võtta 1946. aasta kapitaalsete ehituste plaani B Tallinna ooperihoone, Noorsooteatri, Viljandi ja Narva teatrite, Tallinna Riikliku Konservatooriumi ja Tallinna Riikliku Kunstimuuseumi ehitamine.” Samal aastal oli tulnud Moskvast muude direktiivide hulgas ka üleliidulise kõrghariduse ministri Kaftanovi korraldus luua juba 1946. aastal Tallinna konservatooriumi juurde desjatiletka, eriti andekate laste muusikakool 150 lapsele. Rektor Alumäe esitas kohe muusikakeskkooli ruumivajaduse koos ruumide taotlusega konservatooriumile kogusummas 3600 ruutmeetrit (sellest muusikakeskkoolile oli mõeldud 1600 ruutmeetrit ja TRK-le 2000). Selline ruumide arvutuslik alus näitas, et muusikakeskkool ja konservatoorium on professionaalse kaadri kujundamisel üks tervik. Seda mõtet rõhutas Alumäe igal võimalikul juhul ja korduvalt kuni elu lõpuni. Muusikakeskkooli ja konservatooriumi oma ruumide leidmiseks kulus 30 aastat ja kooli avamiseks 20 aastat.
Kunstide valitsuse kolleegiumi otsusega võeti 27. aprillil 1951 konservatooriumi ja selle ühiselamu ehitamine teiseks ja kolmandaks sõjajärgseks viisaastakuks koostatud ehituste perspektiivplaani. Ühiselamu (koos kunstiinstituudiga 300 inimesele) kandis plaanis 6. ja konservatoorium koos muusikakooli ja lastemuusikakooliga alles 9. järjekorranumbrit. Kokku oli plaanis 11 kunstiasutust! Võttes abiks aritmeetika, saame tulemuseks, et nii oleks pidanud igal aastal valmima üks kunstiasutus. Võimatu! 1957. aastal oli kultuuriministeeriumi eelarvesse planeeritud Tallinna muusikakeskkooli avamiseks vastav summa, kuid ruume koolile ei leidunud. Sama kordus ka 1959. aastal – raha on, kuid ruume pole. Selleks ajaks oli keelpillimängijate põud nii suur, et Vladimir Alumäe võttis asja ette ja asus konkreetselt kooli looma. NSV Liidu juhiks oli vahepeal saanud Nikita Hruštšov, NSV Liidus algas nn sulaperiood ning toimusid mitmed positiivsed muutused.
1961 – TMKK algus
Sel ajal tegutses Nõukogude Liidus juba 25 muusikakeskkooli: Ukraina ja Usbeki NSVs isegi 4, Leedus 2, Lätis 1. Kirgiisi ja Turkmeeni NSVs avati muusikakeskkoolid 1966. aastal (Tallinna Riikliku Konservatooriumi juures asuv Tallinna Muusikakeskkool : [ülevaade kahekümnest tegevusaastast. Koostanud A. Elvik jt, 1981). Tallinna muusikakeskkool avati 1961. aastal seal, kus asus sõjajärgne konservatoorium – Suvorovi pst 3. Nüüd oli konservatoorium tõeline alma mater, kust sai alguse veel ka Panso lavakunstikool (avati 1957). Professionaalset kaadrit nappis orkestrites, õpetajatest oli puudus algastmes. Klaveri erialal ei andnud see nii tunda kui orkestripillide puhul, kuid algõpetuse osa vajas kindlamat läbimõtlemist kogu süsteemis. Nii moodustatigi alg- ja keskastme baasil ühtne kool, kus muusikalistele ainetele lisandusid üldhariduskooli ained koondnimetusega muusikakeskkool. Kes olid need muusikud, kes mõistsid sellise uue kooli vajalikkust? Vladimir Alumäe oli seda ideed kandnud 20 aastat, kuid oli vaja veel entusiaste, idee elluviijaid. Parim leid oli härrasmees ja põhimõttekindel muusik Ülo Bergmann. Ta oli noorpõlves õppinud neli aastat klaverit, üheksa aastat viiulit ja 1949. aastal lõpetas Tõrva gümnaasiumi. Tartu muusikakooli lõpetas ta koorijuhtimise erialal 1954 ja TRK koorijuhtimise ja vioola erialal 1962. aastal. 1961. aastal oli ta kooli asutaja, viimase kursuse vioola eriala riigieksamiteks valmistuja ja uue klassi komplekteerija. Kolmekordne koormus! 1963. aastal keeldus ta kommunistlikku parteisse astumast ja vabastati koolijuhataja ametist. Ta jäi kooli viiuli ja koorijuhtimise õpetajaks. (EMBL)
Mul oli pianistina võimalus oma kammeransambli riigieksamil 1963. aastal mängida Üloga ja flötisti Kaljo Westiga Hindemithi trios. Hingelt oli Ülo Bergmann muusik, kuid kooli loomine nõudis temalt tohutut vaimujõudu ja energiat.
Bergmannist kiirguv erakordne mõjujõud, sarm ja sisendusoskus tõid kaasloojaks, kooli õpetajaks konservatooriumis õppiva Helju Taugi. Tema omakorda tõi üldainete õppealajuhatajaks oma kursusekaaaslase Tartu ülikooli päevilt Maret Sarve, kes oli imetlusväärne Eesti luule tundja ja emakeele õpetaja. Kuna kooli ametlik nimetus oli Tallinna Riikliku Konservatooriumi juures asuv Tallinna Muusikakeskkool, siis erialaõpetajateks said vanemas osas TRK õppejõud. Nii olime sisuliselt kooli loomise hetkest alates seotud TRKga. Suvorovi pst 3 on meie kooli sünnikodu, mis on jäädvustatud ka mälestustahvlil maja parempoolsel seinal. Enne muusikakeskkooli asusid neis ruumides koos konservatooriumiga ka praegune G. Otsa nim Tallinna muusikakool (lahkus oma ruumidesse Vabaduse väljak 4 1953. aastal), Tallinna lastemuusikakool (läks oma majja Narva mnt 28 1958. aastal), kuid enne kui ruumid vabaks said, oli seal ka näitekunsti fakulteet. Tundus, et Suvorovi pst 3 maja ruumide seinad olid “kummist”, kuna 1958. aastal oli veel kümnes klassiruumis TRK ühiselamu 41 üliõpilasega! Õige pea sai Panso lavakunstikool endale keskaegsed ruumid Toomkooli 4 ja ühiselamu tudengid jaotati teiste koolide ühiselamutesse, kus nad olid “kontvõõrana” kuni 1969. aastani. 1960. aastaks oli Suvorovi pst 3 maja täielikult TRK käsutuses ja muusikakeskkool sai sündida. Uskumatu …
Õpilaste saamine kooli oli vaevaline, kuna andekatest õppuritest ei tahetud kohapealsetes koolides loobuda. Tänu Ülo entusiasmile oli sügiseks kooli VIII klassis 24 õpilast: 8 klaveri erialal, 8 viiuli erialal, 6 koorijuhtimise erialal ja 2 puhkpillis. Perspektiivitundega oli loodud ka I klass, mis kuskil mujal ei ole fikseeritud kui ainult 22. keskkooli nimekirjas kui I D klass 28 õpilasega. Ilmselt oli Ülo suutnud jõuda 22. keskkooliga kokkuleppele klass moodustada, erialatunde tehti konservatooriumi ruumides. Nüüd tuli leida tunnitasulised õpetajad ka I klassile. Siin tulid appi entusiastid Ruuta Taras, Viive Käsper, Helju Agur, Maire Kurrik-Toom, Ell Saviauk, Mare Teearu ja Ivi Tivik. Terve suvi külastati lasteaedu, koole, et leida andekaid lapsi ja veenda nende vanemaid astumaks uude kooli nimega Tallinna muusikakeskkool! Siin on kohane tsiteerida I lennu lõpetajat Toivo Peäsket: “Meil ei olnud algul ja veel palju aastaid hiljem oma koolimaja. Muusikatunnid toimusid küll “suvorkas”, aga üldainetundides käisime pärast lõunat VIII klassis 22. keskkoolis (jalutuskäik läbi Hirvepargi, kus vahel nii mõndagi huvitavat juhtus), IX klassis aga 7. keskkoolis. Xja XI klassis saime omad klassiruumid “suvorkas” ja üldainete õpetajad käisid seal tunde andmas.” (TMKK 50, 2011)
Mäletan, kui olime Heljo Sepa sünnipäeval 1961. aastal tema kodus ja sisse tuiskas Vladimir Alumäe, hõisates rõõmsalt, et Moskva kinnitas muusikakeskkooli palgafondi. See oli rõõmusõnum algklassi erialaõpetajatele, kes olid rassinud terve suve ja veel septembri-oktoobri tööd teha ilma rahata. Nii see kool siis saigi tehtud – suure innu ja vaimustusega.
Algklassidele tuli igal aastal otsida üldainete õpperuume. Kuid koolijuhataja polnud üksi, teda toetasid suure õhinaga mõttekaaslased Helju Tauk, Elsa ja Harry Rikandi, Laine Sermand, Eda Aulis-Kõrgemägi jt. Nii loeme Helju Taugi meenutustest: “Nii sattusin oma kallile kursusele, kellega siiamaani kokku hoiame ja oleme head sõbrad. Kursusevanemaks oli ja on Arne Mikk. Kursusel oli erakordne tuumikpaar, Elsa ja Harry Rikandi. Nad olid olnud 12 aastat vanglas, laagris, asumisel. Kursusel oli tõeline ühisvaim, ühtehoidev ja rõõmus. Suuresti sama tuumikuga rajasime ka muusikakeskkooli.” (“Ansamblis olemine”, 2005) Seda mõistsin alles siis, kui 1963. aasta jaanuaris sain ise selle kooli juhiks. Neil hetkedel olid suureks toeks Helju Tauk ja Maret Sarv. Meie vaimsus ja aated olid Tartust pärit! Ka Ülo tuli Taaralinnast. Selline õhinapõhine innukus oli omane meie igapäevastes ettevõtmistes ja seda tunnetasime igal sammul. Nii õnnestus meil üldkooli tunnid VIII–XI klassidele tuua 1963. aasta sügiseks TRK ruumidesse. Algklasside üldtunnid jäid ikka 22. keskkooli, kuid avaaktused üritasime teha koos. Kool kasvas jõudsalt. 1963. aasta sügiseks oli koolis I D, II D, III D ning VIII, IX, X klass – kokku 125 õpilast! Järgmisel õppeaastal oli juba 157 õpilast. 1964/65. õppeaasta oli väga tähelepanuväärne: TRK rektoriks sai meie kooli patroon Vladimir Alumäe, kool sai omaette üksuseks – loodi juhtkonna ametikohad – direktor, õppealajuhatajad ja kooli oma eelarve. Samal ajal tellisime õpilastele oma kooli vormimütsi, mis oli TRK mütsi koopia, kuid puudus kõrgkooli tunnus – lüüra. Tänu õpetaja Elsa Rikandi ideele tehti koos Laine Sermandi ja Eda Aulis-Kõrgemäega mudilastest, lasteaialastest koolile oma ettevalmistusklass 213 õpilasele! Selleks käidi läbi lähemad lasteaiad võlumaks lapsi ja vanemaid muusikat õppima. Selle loomine oli tohutult tähtis kogu kooli arengule, sest 1965. aasta sügiseks oli kooli esimesse klassi pürgijaid 104 , vastu võeti neist 50. Tekkis kaks klassi: I A ja I B ning II, III, IV ja V klass kokku juba 106 õpilasega. Kooli vanemas osas oli juba 76 õppurit ja Ülo Bergmann moodustas koolile oma keelpilliorkestri.
Ülo Bergmann oli ka see, kes tõi TMKK vanemas osas sisse suusalaagrid ja suvised matkad. Asunud ise 14. jaanuaril 1963 koolijuhatajana tööle, läksime kohe 25. jaanuaril VIII, IX klassiga Aegviidu-Nelijärve suusalaagrisse, kus nädala jooksul tutvusin isiklikult kõigi osalistega. Unustamatu kogemus algajale! Suvematkadest on kõige usaldusväärsemad mälestused ikka õpilastel. Toivo Peäske: “Ülo Bergmann oli suur matkahuviline ning ta vist tundis kõiki Eestimaa jalgradu. VIII ja IX klassi lõpus olid meil põnevad matkad: esimesel aastal Viljandi ümbruses (Loodi, Helme ja kus veel), teisel suvel aga Lõuna-Eestis (Võrust ja Ööbikuorust läbi Vastseliina ja Värska Petserini välja). Õppisime telkima, pajas sööki keetma ja muid matkatarkusi. Tuntuks said Bergmanni ütlused: “võta pikem samm, läheb vähem saabast” ja “võid tuleb panna, et hammas ei põruks”. (TMKK 50, 2011) Uudse üritusena toimus sügiseti TRK õppejõu Johannes Jürissoni eestvedamisel Sakala teed pidi Viljandi-Hüpassaare jalgsimatk Mart Saare sünnikoduni. Kõige meeldejäävam oli 1965. aasta kevad, kui kooli lõpetas I lend. Selle lennu kujundajaks ja loojaks oli legendaarne klassijuhataja Helju Tauk. Lõpetajaid oli küll ainult 17, kuid kõik jäid muusikale truuks. Seda aega meenutavad kõik, kes sellega seotud olid, suure lugupidamise ja armastusega! Eriti aga lõpetajad ise. Viktoria Meigas-Jagomägi meenutustest loeme: “Oli suur vedamine, et meie klassijuhatajaks sai Helju Tauk. Meie õppimisaeg oli Helju Taugi tähesära. Ta andis sära ja värvi kogu koolile. Oli intelligentne, õpetas meid läbi suure muusikaarmastuse ja huumori. Meil ei olnud kunagi igav. Ta suutis meid klassina siduda nii, et ei tekkinud lahknemist erialade kaupa. Tema muusikaliteratuuri tunnid olid väga huvitavad. Esimeses tunnis jagas ta meile paberilehekesed, laskis kaks pala plaadilt ja palus muusikalisi meeleolusid kirjeldada. Sellega sai ta hea ülevaate oma õpilaste emotsionaalsest seisundist. Need lehekesed tagastas Helju kooli lõpus. Ta laskis ka eriklaveri õpilastel mängida vastavaid literatuurinäiteid.” (TMKK 50, 2011)
Häid sõnu jätkus ka üldainete õppealajuhataja Maret Sarve kohta. Viktoria Jagomägi jätkab: “Õpetajaist kuulub kirjandusõpetaja Maret Sarv kindlasti esiletõstetu hulka. Isegi poisid lugesid raamatuid, luulet! Mul siiamaani on pilt silme ees, kuidas kõnekoorina, küünlad pihus lugesime: “Kolm korda väriseb maa inimese elus ...” Väga tänulik olen oma klaveriõpetajale Hiie Lättele, kes lisaks õigele mängutehnikale andis edasi vaimustuse Prokofjevi muusika vastu.” Samas vestluses lisab Tiiu Heinsalu-Peäske: “Aeg oli toona niisugune, et kirjanduses toimus palju uut ja huvitavat. Kirjanike maja Musta laega saalis toimusid kirjandusõhtud. Ilmusid almanahhid ja luulekassetid. Meie kirjandusõpetaja oli Maret Sarv, tema meile kogu seda maailma tutvustas. Käisime teatris, vaatasime ka uuenduslikke lavastusi. Kool oli uus, õpetajad olid noored – see kõik kokku oli väga eriline ... Minul oli see õnn, et Helju Tauk oli Harald Aasa klassi kontsertmeister. Ta oli super lehest lugeja ja väga energiline. Ta oli noor ja kena, õppis koguni kahel erialal: muusikateadus ja klaver. Aga lõpuks valis muusikateaduse.” Kokkuvõtvalt ütleb aga Toivo Peäske nii: “Ühinen nende paljudega, kes tunnistavad, et muusikakakeskkool kui koolitüüp on parim, mis maailma muusikahariduses välja mõeldud. Koolis tekkinud sünergia liidab sama alaga tegelevaid õpilasi, väike omavaheline konkurents ja üksteise saavutustele kaasaelamine innustab tulevasi professionaalseid muusikuid. Peame lootma, et see kõik ei lahustu kolme kooli kokkuviimisel või – hoidku jumal – nende üheks kooliks liitmisel. Muusikud teavad selle kooli sisulist väärtust ning koolis õpib juba vilistlaste kolmas põlvkond! On ju teada, et Eesti tegevmuusikutest on üle 90% meie kooli vilistlased.” (TMKK 50, 2011)
Koolile alusepanijad
Tallinna muusikakeskkooli I lennu erialased tulemused tõestasid, et kool õigustas oma olemasolu ja vabariigis oli tekkinud uus pillimängu kvaliteet. Vanemate klasside töö laabus juba argipäevaselt. Tase oli märkimisväärne, mistõttu saime ka küllakutseid esinemisteks väljaspool kooli. Kord ühel kiirel hetkel küsisin esinema paari õpilast prof Bruno Lukilt, kes loetles lahkelt, mida nad võivad mängida ühel laupäevasel kontserdil, mis pidi toimuma kella 12 paiku. Kahjuks aga kell 12 ei saanud, kuna just siis oli klaveritunni aeg. Siit sai alguse arusaam, et erialatund on pühalik toiming, seda ei või miski muuta.
Kuna algklasse hakkas üha juurde tulema (1965. aastaks oli õpilasi neis kolmandiku võrra rohkem kui vanemas osas), vajasime igal uuel õppeaastal uusi pädevaid erialaõpetajaid 50 õpilasele. Kust neid sai? Eks ikka konservatooriumi erksamate tudengite seast ja oma kooli kasvandikest. Nii tuli meie lõpetajatest õpetajaks Tiiu Heinsalu-Peäske, Anu Elme-Nahkur, Marje Herne-Lohuaru, Niina Alumäe-Murdvee, Anne Hallop-Heiste jpt.
1965. aastal saime ka koolile muusikaliste ainete õppealajuhataja koha, mille võttis vastu Elsa Rikandi. Ta oli tulihingeline kooli patrioot. Alustanud ettevalmistusklasside loomisega, jätkas ta laste harimist kuni keskastmeni, tundes kõiki nimepidi. Ta jälgis nende arengut aastaid, lindistades kevadisi erialaeksameid. Ta ei pidanud paljuks jäädvustada muusikakeskkooli ajalugu stendidena Kivimäel. Lisaks lastekooridele organiseeris Elsa Rikandi meie koolis 1968. aastal 53- liikmelise poistekoori, olles nendega Tartus 1969. aasta laulupeol.
TMKK ettevalmistusklassi suursündmused olid kevadpeod , kus külalisteks oli 1966. aastal prof Vladimir Alumäe, 1967. a prof Gustav Ernesaks ja 1968. a prof Arvo Ratassepp. Milline elamus külalistele ja 5–6-aastastele mudilastele! Tallinna muusikakeskkool oli sündinud õigel ajal, õigemini “õnnesärgis”.
1968/69. õppeaastaks oli kool juba terviklik, st siin olid juba kõik klassid ning lisaks mudilaste muusikastuudio. Tähelepanu väärib see, et paralleelklassid oli loodud juba 1965. aastast, mis viis õpilaste arvu üle 300 ja igal aastal lisandus 50 õpilast. Kuid ruumid, ruumid ...
1964. aastal rektoriks tulles asus Vladimir Alumäe südikalt võitlema ruumilahenduste eest. TRK sisu taastamise, Kaarli pst 3 hoone remontimise ja olemasolevalt pinnalt üürnike ümberpaigutamise kõrval käis pidev uute ruumide ehitustaotlus. TMKK loomisega läks see veelgi keerulisemaks, kuna vajati kaks korda rohkem ruume. Küll pakuti igasuguseid variante, mis aga ei sobinud. Alumäe uuris läbi ca 40 neil aastail Tallinnas olnud potentsiaalse maja projekti. Juba esimesel rektoriks olemise sügisel esitas Alumäe konservatooriumi nõukogu koosolekul aruande, millest loeme: “Analüüsides senist pikaleveninud uue konservatooriumi hoone ehitustaotluse käiku, tuli ettekandja järeldusele, et käesoleval momendil, mil uue maja projekt on täiesti vananenud ning arvestades sellise hoone suhtelist maksumust, oleks otstarbekam taotleda konservatooriumile tulevikus vabanevat EKP KK hoonet.” Nõukogu kiitis selle ettepaneku heaks ja koostas vastavasisulise resolutsiooni.
1968. aastal tuli TRK nõukogu koosolekul päevakorda võimaliku lahendusena internaatkooli variant Kivimäel Vabaduse pst 130. “Nimetatud lahendus on ajutine: endiselt jääb päevakorda uue, tänapäeva nõuetele vastava konservatooriumihoone ehitamisvajadus.” (TMM F44, s6) Selline otsus oli meile ootamatu. Paraku jäi see arvamus jõusse ja suveks tuli Eesti NSV Ministrite Nõukogu korraldus ka seda täita. 1968. a juuliks oli seal seni tegutsenud Jaan Anveldi nim eriinternaatkool likvideeritud ja hiljemalt 1. juuliks tuli Vabaduse puiestee hooned vastu võtta.
Tallinna muusikakeskkoolil oli ees ränk 1968/69. õppeaasta. Üheks aastaks tuli veel leida ruumid kesklinnas kogu koolile (seni kasutasime kesklinnas 11 kohta!). Taotleda tuli Vabaduse pst 130 jaoks remondiprojekt, remondifond ja leida 1969. aastaks ka remondimehed. Kuna riigi plaanimajandus oli uueks aastaks juba tehtud, siis tuli leida plaaniväliseid võimalusi. Aega oli selleks vaid viis kuud! Selle kohutava koorma võttis oma õlgadele direktor Endel Loitme. Ilmselt oli ta karastunud oma eelmises ametis kultuuriministeeriumi nõunikuna (aastatel 1964–1968). Õnneks ta ei olnud üksi. Tänu rektor Alumäele saadi muusikakeskkooli uutesse klassidesse üle poolesaja uue tiibklaveri, mida jäid pikaks ajaks kadestama teiste liiduvabariikide muusikakeskkoolid Tiibklaverite laialipaigutamine klassiruumidesse oli omaette probleem. Lastevanemate abi sai kasutada peahoones, B-hoones organiseeris tööd Heljo Sepp, kes tuli mõttele tõsta tiibklaverid teisele ja kolmandale korrusele läbi akna kraanade abil – trepikojad olid liiga kitsad.
Kivimäel avati lõpuks ka internaat, mis avas võimaluse vastu võtta õpilasi kogu vabariigist. (Tallinna Riikliku Konservatooriumi juures asuv Tallinna Muusikakeskkool : [ülevaade kahekümnest tegevusaastast. Koostanud A. Elvik jt, 1981)
Käidud tee võibki TMKK-s jagada kolme ajajärku: 1) algusaastad 1961–1965, s.o osakondade kujunemisaastad, kuni polnud veel kõiki klasse ja õpetajaskond oli komplekteeritud kohakaaslastest; 2) aastad 1965–1969, mil kõik klassid olid täitunud õpilastega ja põhikohaga õpetajatega ning oli loodud ettevalmistusklass, mis võimaldas võtta I klassi 50 õpilast; 3) kooli asumine Kivimäele – aastad kuni tänase päevani.
Järgneb.