Susanna Aleksandra – oluline on nautida protsessi


FOTO KATERIINE KRIGUL

Susanna Aleksandra on džässilauljatar-laulukirjutaja, kes andis selle aasta algul välja oma kolmanda sooloalbumi “The Siren”. Teda on iseloomustatud kui karismaatilist esinejat, kes lummab oma häälega ka kõige džässikaugema kuulaja. Tänases loos rändame mõnusalt lumises talves tema lapsepõlve ja uurime, kust kõik alguse sai. Räägime olulistest inimestest ja asjadest, mis on tal aidanud jõuda tänasesse. Piilume uue albumi tagatubadesse ja saame teada, miks ilmus album kõigepealt Jaapanis ja nüüd alles Eestis.


Tere Susanna! Kes sa oled ja kust sa tuled?

Olen üks tavaline suurte unistustega tüdruk, kes tuleb muusikute perest. Minu ema Kadi Veldi on melomaan, endine DJ ja raadiohääl. Isa Virgo Veldi on saksofonimängija. Vanaema Eevi Ross oli klassikaline pianist ja vanaisa Aleksander Rjabov oli nii klassika kui ka džässi maastikul hinnatud klarnetist, arranžeerija ning dirigent.

Millisena sa mäletad oma lapsepõlve?

Minu lapsepõlv oli võrratu, täis muusikat, naeru ja armastust. Kasvasin üles tundega, et kõik on võimalik. Väikesest peale oli meie kodu täidetud muusikaga. Ema tutvustas mulle plaate Jan Johanssonist Earth Wind and Fire’ni.

Vanaema viis mind ooperiteatrisse. Ta oli võrratu süžeede ümberjutustaja. Mäletan neid hetki, kui ta püüdis isegi etenduse ajal mulle midagi selgitada, mille peale kutsusin teda korrale: “Tss!”. Kui minult teise klassi astudes küsiti, miks ma soovin tulla õppima prantsuse lütseumi, siis vastasin, et mulle meeldivad prantsuse ooperid.

Nii minu vanavanemad kui ka isa olid sel ajal Otsa koolis õpetajad, kui ma väike tüdruk olin. Veetsin seal päris palju aega. Mulle meeldis käia klassist klassi, kuulata erinevaid õpilasi ning hiljem neile mängu kohta tagasisidet anda. Endale mulle väga klaverit õppida ei meeldinud. Käisin küll tunnis, aga need läksid rohkem kabetamise tähe all. Nimelt oli mul õpetajaga selline diil, et olgu, ma mängin noodist, aga enne teeme ühe kabe.

Eriliselt soojad mälestused on mul Tina tänava kodust, avatud ustega majast, mis oli tulvil kultuuri ja loomulikult muusikat. Mamma ja papa juures tehti tihti proove, toimusid peod, mis lõppesid pea alati muusikute jämmimisega. Minu leivanumber oli nendel õhtutel esitada külalistele paroodiaid lauljatest. Isegi üleval korrusel elav Fred Jüssi tuli muusikat kuuldes tihti alla, sest ei suutnud enam kõrv vastu põrandat istuda.

Mis oli lapsena sinu lemmiktegevus?

Mäng, mäng ja veel kord mäng. Iga asi oli mäng. Kui oli vaja külmetusega kurku kuristada, siis ütlesin emale: “Mängult olen Ariel.” Kui olime liftis, siis: “Mängult oled liftitädi ja ütled, et ma olen juba nii suureks kasvanud.”

Lemmikmäng oli postiauto. Ema mõtles selle välja, et mind lugema õpetada. Kõigepealt ehitasime legodest auto, siis kirjutasime teineteisele kordamööda kirju ja peitsime need auto sisse. Kui postiauto kirja tõi, siis pidin selle ette lugema ja vastama. Siis meeldis mulle loomulikult mängida printsessi. Vanaema juurde minnes tuhisesin otsejoones tagatuppa, kaevasin kapist välja kõik kangad ja algas ettevalmistus lähenevaks balliks. Tegin endale kangastest haaknõelte, vööde ja muu abiga kleidi. Seejärel sisenesin ballisaali ehk elutuppa, kus vanaema pidi klaveril mängima selleks sobivat muusikat.

Suuremana meeldis kõige rohkem mängida rahvastepalli ja ukakat. Kahju, et täiskasvanutele rahvastepalli trenni pole. Kohe läheksin! Üldse meeldis mulle rohkem poiste kui tüdrukutega aega veeta, sest poiste õhkkond oli vabam. Omaealiste tüdrukute intriigid ja tagarääkimine jäid mulle arusaamatuks. Ei mõistnud, miks pidi pidevalt pooli ja lemmikuid valima.

Kes olid need inimesed, kes sind lapsepõlves kõige rohkem mõjutasid?

Kogu minu pere, kuid mitte ainult. Väga suurt rolli mängis minu kasvamisel minu hoidja, ooperilaulja Silvia Urb. Tema õpetas, kuidas olla daam! Mäletan, kuidas ma väikese tüdrukuna vanaema kontsakingad jalas ukerdasin esimeselt korruselt viiendale Silvia juurde, et mängida tundide kaupa lauamängu Reis ümber maailma. Lisaks õpetas Silvia, et huuled peavad daamil olema alati värvitud! Eks see kandis vilja. Juba kolmeaastasena tutvustasin end ise: “Susanna Aleksandra Veldi, daam.” Mulle tõesti meeldis ja meeldib tänaseni elegants, ehted, lõhnad ja kõik sellega kaasnev. Tahtsin kogu hingest, et mind võetaks kui suurt ehk siis täiskasvanut ja ega ma kurta ei saanud. Käisin perega igal pool kaasas, nii restoranis, kontserdil kui ka teatris. Ema sõnul olevat ma osanud käituda ja olla hea kaaslane juba lapsena.

Susanna Aleksandra ja džäss. Kust kõik algas?

Eks ikka sealtsamast, Tina tänavalt. Perelt sain kaasa laiapõhjalise muusikapärandi, millele lisandusid enda avastused. Teismelisena läbisin Spice Girlsi faasi, samastudes Ginger Spice’iga. Väga meeldisid lauljad-laulukirjutajad nagu Tracy Chapman, Jack Johnson jpt. Kuna mul oli punane elektrikitarr, siis esimesed popikad laulukatsetused on pärit just sellest ajast. Samal ajal ilmutas mulle end ka klassikaline rock. Kuulasin Rolling Stonesi, biitleid, Led Zeppelini ja ka karmimat kraami, nagu Smashing Pumpkins, Three Doors Down jms. Mõne aja pärast saabus minu ellu juba teadlikum džäss. Esimesed lemmikud, kelle plaate võisin tundide kaupa kuulata, olid Diana Krall, Julie London ja Dee Dee Bridgewater.

13-aastaselt armusin vokaaldžässi, sest mind võlusid eelkõige laulutekstid, mis on tulvil ausaid ja sügavaid tundeid. Need laulud panid unistama ja viisid rändama. Lisaks sõnumile meeldib mulle väga džässmuusika saund. Näiteks just Julie Londoni tämber oli see, mis inspireeris mind ennast džässi laulma. Aga ma ei välista sugugi teisi stiile, sest minu kasvamise taust on olnud rikas. Ei taha ennast ka raamidesse suruda. Viimastel aastatel olen lisaks džässile avastanud muusikateatri maailma. Samuti pöörlevad mu peas mõtted kirjutada eestikeelset souli-popi mõjutustega muusikat, milleks saan palju inspiratsiooni oma lauluõpilastelt.

Miks sa valisid õpinguteks Soome ja Sibeliuse akadeemia?

Mitmel põhjusel. Esiteks on Sibeliuse akadeemia maailma üks parimaid muusikakõrgkoole. Tahtsin saada mitte ainult heaks lauljaks, vaid ka tugevaks muusikuks. Noorena sain ikka bändipoistelt tögada, kui ma ühte või teist asja piisavalt ei teadnud. Soovisin õppida tundma muusika sisu ja kõike, mida ühelt džässmuusikult oodatakse.

Teiseks oli mul unistus minna Ameerikasse. Sinna aga pääses ainult Sibeliuse või Amsterdami konservatooriumi kaudu kandideerides. Proovisin mõlemasse. Sibeliuse katsetel teise vooru jõudes tundsin, et see on õige koht. See oli eriline aasta, sest minuga koos asusid Sibeliusse õppima ka Holger Marjamaa ja Heikko Remmel.

Lisaks Soomele oled sa omandanud tarkusi erinevate meistrite juures. Kes on sind kõige rohkem mõjutanud?

Mul on tõesti olnud suur privileeg õppida võrratutelt muusikutelt ja pedagoogidelt. Minu esimeste õpetajate hulka kuulusid Argentiina suurepärane laulja Guillermo Rozenthuler ja džässidiiva Deborah Brown. Guillermo andis mulle väga olulise ego õppetunni – enne kui hakkad vastu vaidlema, mõtle, kuula ja siis otsusta, kas tasub veel midagi öelda. Deborah rääkis, kui oluline on õppida iseendaga üksi olema, sest lauljal tuleb seda tuuridel tihti ette.

Minu tähtsamateks mentoriteks on olnud Aija Puurtinen ja Jukkis Uotila. Nendega ei arutle me mitte ainult muusika ja heliloomingu teemadel, vaid harutame lahti erinevaid sasipuntraid, millega muusiku elus tuleb silmitsi olla. Jukkis õpetas mulle, et ei pea põdema, kui üht või teist asja ei oska. Inimene õpib kogu elu ja alati on midagi, mida ei oska. Pigem on oluline õppida nautima õppimist kui protsessi.

Ameerikas olid mu õpetajad Sara Gazarek, Bob Mintzer, Vince Mendoza ja MzLyndia Johnson, kes on kõik oma ala tipud, virtuoosid ja ääretult inspireerivad inimesed, kes soovivad sulle anda parimat.

Hetk aastalõpu “Jõulujazzil” kontserdilt “Tribute to Nancy Wilson”. FOTO JÕULUJAZZ / SVEN TUPITS

Jõuame nüüd sinu albumite juurde, oled neid välja andnud kolm. Esimene – “Miracles”, ilmus 2015, järgmine – “Souls of the Night”, viis aastat hiljem Jaapanis Blue Gleami plaadifirmas. Sama albumi rahvusvaheline versioon “The Siren” ilmus nüüd firmas Eclipse Music tänavu jaanuaris. Milline on seos kahe viimase albumi vahel?

“Souls of the Night” ja “The Siren” on sisuliselt sama album, aga väikeste erinevustega. Esimene on ainult Jaapani turule mõeldud versioon. Samas jäi mulle õigus avaldada oma muusikat hiljem, kui soovin, selleks ongi nüüd “The Siren“. Väikesed erinevused on ka. Näiteks jaapanlastel on komme lisada CD lõppu lisalugu ehk nn bonus track. See jäi Jaapani väljaandele. Rahvusvahelisele albumile lisasin aga laulu pealkirjaga “Let’s Call it a Day”. Samuti lasin mõned lood uuesti miksida ja masterdada. Kõige suurem erinevus on, et “The Siren” ilmub nii CD kui ka vinüülina.

Räägi selle albumi sünnist.

Kõik algas 2018. aasta “Jazzahead’il” (iga-aastane kõige tähtsam džässimess Bremenis). Minu juurde tuli soome pianist Joonas Haavisto jutuga, et võiksime koos plaadi teha. Ta oli selleks ajaks juba Jaapanis väga hinnatud ning Blue Gleami alt mitmeid albumeid välja andnud. See firma keskendub just Põhja-Euroopa džässartistide muusikale. Joonas Haavistolt sooviti järgmist albumit koos lauljaga. Kõigi Soomes tegutsevate lauljate seast leidis ta just minu ja nii see algas. Tutvusin lähemalt Haavisto muusikaga ning leidsin, et meil on palju ühist. Kirjutasime uusi lugusid, töötasime materjaliga, saatsime Jaapanisse esimesed demod, mis võeti positiivselt vastu. Kinnitus käes, läks stuudiotöö lahti! Mäng läks!

Väga äge mäng igatahes. Kuulasin sinu uut albumit enne intervjuu tegemist. See on väga meeldiv muusikaline elamus. Hetkeks läks isegi meelest ära, et oleme XXI sajandis, kus kõik on nii eklektiline ja igaüks püüab olla stiililiselt ülioriginaalne. Sinu muusika on maitsekas ja stiilne nagu üks klassikaline vokaaldžäss olema peab.

Aitäh! Džäss on ju Afro-Ameerika päritolu muusika, mis sai alguse Aafrika ja Euroopa traditsioonide segunemisel USAs. See muusika on ajas muutunud ning saanud mõjutatud hiljem sündinud stiilidest. Tänapäeva džässis on žanrideülest muusikat palju. Ma arvan, et kui segatakse erinevaid žanreid, võiksid džässi elemendid säilida kas siis helikeele, improvisatsiooni, rütmika vms näol. Vahel ma ei mõista, miks üritatakse džässi kleepsu peale kleepida igale asjale, justkui see teeks midagi paremaks. Iga asi ei pea olema džäss. Džäss võiks ikka jääda džässiks.

Kuhu sa iseennast džässimaastikul asetad?

Maailmas on pikka aega levinud kiire tarbimise trend, mis ei tekita rahulolu ei hinges ega meeles. Rahulolu tuleb koos süvenemisega. Minu soov on pakkuda muusikat, millel on tähendus. Püüan seda teha õrnalt ja mitte keerulisust peale surudes. Püüan luua muusikat, millest tavakuulaja saaks kinni haarata ja muusik leiaks midagi põnevat.


Albumi ja avaloo pealkiri on “The Siren”. Kas said inspiratsiooni Kreeka mütoloogiast ja peategelasteks on imeilusad linnu keha ja naise peaga kurjad deemonid-sireenid või on midagi muud peidus?

Sireenid on tõesti imeilusad ja ohtlikud mütoloogilised tegelased, aga minu albumi nimilugu on inspireeritud ühest juhuslikust kohtumisest Pariisi kaubamajas. Sisenesin kauplusse, et osta endale kübarat. Kaupluses kohtasin kuuekümnendates elegantset daami, kellega sattusime eneselegi märkamatult lobisema. Ta kinkis mulle oma visiitkaardi koos noorepõlve fotoga. Fotolt vaatas vastu lennukalt graatsilises tantsupoosis tantsija-koreograaf. Ta tundus nii lihtne ja elegantne. Nii album kui ka lugu on minu jaoks metafoor naisest, kes ületab mängleva kergusega kõik takistused. Tema välise nõtkuse taga on peidus tugev isiksus.


Kuidas sinu laulud sünnivad?

Mõni lugu on inspireeritud konkreetsest muusikalisest ideest, meloodiast või harmoonilisest järgnevusest. Teisel algab kõik pealkirjast või sõnast või hoopis lausest. Inspiratsiooni ma otsima või ootama ei pea, ideedest ka kunagi puudu ei tule. Olen aru saanud, et ideefaasis pean olema hinnangutest vaba ja lubama kõigel tulla, mis tulla tahab. Hiljem, kui hakkan looga tööle, olen kriitiline. Analüüsin, mis toimib ja mis mitte.

Kes teeb arranžeeringud? Kui täpse noodimaterjali sa lood?

Enamasti loon noodimaterjali ja arranžeerin lood ise. Kirjutan viisi, sõnad, harmoonia, vormi, kuid jätan muusikutele palju vabadust kaasa rääkida. Mul on olnud õnn töötada koos muusikutega, kes soovivad kaasa mõelda. Näiteks oma Soome kvartetiga oleme koos musitseerinud pea kolm aastat. Tunneme ja tajume üksteist hästi. Nad mõistavad käigu pealt, mida ma ootan ja ma ei pea liialt muretsema, kas bänd ikka hakkama saab, või et kas trummar on liiga vali. Näiteks uue albumi ühe loo juures tekkis küsimus, kuidas stiililiselt läheneda. Joonas Haavisto esimene impulss oli mängida bossa nova kompi, mille peale ütlesin: “Vasta parem minu laulule.” Ta sai kohe aru, mis ma mõtlen.

Mis on sinu unistus seoses selle albumiga?

Albumi kaanel on tiivad. Ma loodan, et nad ka kannavad.

Kuidas sa saad hakkama olukordadega, mis pööravad maailma tagurpidi ja kõik muutub?

Usun, et olen hea kohaneja, mis puudutab uute kultuuride, linnade või riikide avastamist. Suudan üsna kiiresti ka keerulistes olukordades üles leida selle “hea”. Covidiga on mul keeruline hakkama saada. See on midagi hoopis uut ja raskemat, mis kestab siiani. Kindlasti on see väljakutse, iseasi, kui meeldiv see on. Kui sa ei saa olukorda kontrollida, siis vali kasvõi üks väike asi, mida sa saad ära teha. Olgu see siis hästi toitumine, õigel ajal magamaminek või väikese eesmärgi nimel harjutamine.

2017. aastal “Jazzkaarel” FOTO JAZZKAAR / RENE JAKOBSON

Milline on džässilauljatari elu Eestis?

Eesti on tore paik, sest siin on minu pere ja sõbrad. Armastan maal terrassil istuda ja muusikat kirjutada. Karjääri mõttes on aga Eestis džässilauljana keeruline mitmes võtmes. Kui Ameerikas luuakse projekt, millega tuuritatakse tükk aega ümber USA ja vahel ka mujal, siis meil tuleb publiku väiksuse tõttu olla kogu aeg innovaatiline ja välja mõelda midagi uut. Muusika ei jõua settidagi, kui juba peab järgmise asja juurde liikuma. Süvenemist see ei soodusta, samas hoiab artisti liikumises. Eestis on väga palju maailmatasemel muusikat, mille lennutamiseks maailma on vaja palju ressurssi. Eestis toetatakse, aga kahjuks mitte piisavalt. Soomes elades näen, kui hästi seal on nii rahaliselt kui ka nõu ja jõuga toetatud muusika eksport. Eestis on tihti selline tunne, et pead üksinda rabelema ja sinusse ei usuta enne, kui oled n-ö välismaal valideeritud.

Ja lõpetuseks – mis on saanud sellest väikesest suurte unistustega tüdrukust?

Ta on tänaseks veidi suuremaks ja vanemaks saanud. Ta on elus palju õppinud, aga kindlasti pole valmis saanud. Talle meeldib avastada ja areneda nii inimese kui ka muusikuna.