Susanna Aleksandra – oluline on nautida protsessi


FOTO KATERIINE KRIGUL

Susanna Aleksandra on džässilauljatar-laulukirjutaja, kes andis selle aasta algul välja oma kolmanda sooloalbumi “The Siren”. Teda on iseloomustatud kui karismaatilist esinejat, kes lummab oma häälega ka kõige džässikaugema kuulaja. Tänases loos rändame mõnusalt lumises talves tema lapsepõlve ja uurime, kust kõik alguse sai. Räägime olulistest inimestest ja asjadest, mis on tal aidanud jõuda tänasesse. Piilume uue albumi tagatubadesse ja saame teada, miks ilmus album kõigepealt Jaapanis ja nüüd alles Eestis.


Tere Susanna! Kes sa oled ja kust sa tuled?

Olen üks tavaline suurte unistustega tüdruk, kes tuleb muusikute perest. Minu ema Kadi Veldi on melomaan, endine DJ ja raadiohääl. Isa Virgo Veldi on saksofonimängija. Vanaema Eevi Ross oli klassikaline pianist ja vanaisa Aleksander Rjabov oli nii klassika kui ka džässi maastikul hinnatud klarnetist, arranžeerija ning dirigent.

Millisena sa mäletad oma lapsepõlve?

Minu lapsepõlv oli võrratu, täis muusikat, naeru ja armastust. Kasvasin üles tundega, et kõik on võimalik. Väikesest peale oli meie kodu täidetud muusikaga. Ema tutvustas mulle plaate Jan Johanssonist Earth Wind and Fire’ni.

Vanaema viis mind ooperiteatrisse. Ta oli võrratu süžeede ümberjutustaja. Mäletan neid hetki, kui ta püüdis isegi etenduse ajal mulle midagi selgitada, mille peale kutsusin teda korrale: “Tss!”. Kui minult teise klassi astudes küsiti, miks ma soovin tulla õppima prantsuse lütseumi, siis vastasin, et mulle meeldivad prantsuse ooperid.

Nii minu vanavanemad kui ka isa olid sel ajal Otsa koolis õpetajad, kui ma väike tüdruk olin. Veetsin seal päris palju aega. Mulle meeldis käia klassist klassi, kuulata erinevaid õpilasi ning hiljem neile mängu kohta tagasisidet anda. Endale mulle väga klaverit õppida ei meeldinud. Käisin küll tunnis, aga need läksid rohkem kabetamise tähe all. Nimelt oli mul õpetajaga selline diil, et olgu, ma mängin noodist, aga enne teeme ühe kabe.

Eriliselt soojad mälestused on mul Tina tänava kodust, avatud ustega majast, mis oli tulvil kultuuri ja loomulikult muusikat. Mamma ja papa juures tehti tihti proove, toimusid peod, mis lõppesid pea alati muusikute jämmimisega. Minu leivanumber oli nendel õhtutel esitada külalistele paroodiaid lauljatest. Isegi üleval korrusel elav Fred Jüssi tuli muusikat kuuldes tihti alla, sest ei suutnud enam kõrv vastu põrandat istuda.

Mis oli lapsena sinu lemmiktegevus?

Mäng, mäng ja veel kord mäng. Iga asi oli mäng. Kui oli vaja külmetusega kurku kuristada, siis ütlesin emale: “Mängult olen Ariel.” Kui olime liftis, siis: “Mängult oled liftitädi ja ütled, et ma olen juba nii suureks kasvanud.”

Lemmikmäng oli postiauto. Ema mõtles selle välja, et mind lugema õpetada. Kõigepealt ehitasime legodest auto, siis kirjutasime teineteisele kordamööda kirju ja peitsime need auto sisse. Kui postiauto kirja tõi, siis pidin selle ette lugema ja vastama. Siis meeldis mulle loomulikult mängida printsessi. Vanaema juurde minnes tuhisesin otsejoones tagatuppa, kaevasin kapist välja kõik kangad ja algas ettevalmistus lähenevaks balliks. Tegin endale kangastest haaknõelte, vööde ja muu abiga kleidi. Seejärel sisenesin ballisaali ehk elutuppa, kus vanaema pidi klaveril mängima selleks sobivat muusikat.

Suuremana meeldis kõige rohkem mängida rahvastepalli ja ukakat. Kahju, et täiskasvanutele rahvastepalli trenni pole. Kohe läheksin! Üldse meeldis mulle rohkem poiste kui tüdrukutega aega veeta, sest poiste õhkkond oli vabam. Omaealiste tüdrukute intriigid ja tagarääkimine jäid mulle arusaamatuks. Ei mõistnud, miks pidi pidevalt pooli ja lemmikuid valima.

Kes olid need inimesed, kes sind lapsepõlves kõige rohkem mõjutasid?

Kogu minu pere, kuid mitte ainult. Väga suurt rolli mängis minu kasvamisel minu hoidja, ooperilaulja Silvia Urb. Tema õpetas, kuidas olla daam! Mäletan, kuidas ma väikese tüdrukuna vanaema kontsakingad jalas ukerdasin esimeselt korruselt viiendale Silvia juurde, et mängida tundide kaupa lauamängu Reis ümber maailma. Lisaks õpetas Silvia, et huuled peavad daamil olema alati värvitud! Eks see kandis vilja. Juba kolmeaastasena tutvustasin end ise: “Susanna Aleksandra Veldi, daam.” Mulle tõesti meeldis ja meeldib tänaseni elegants, ehted, lõhnad ja kõik sellega kaasnev. Tahtsin kogu hingest, et mind võetaks kui suurt ehk siis täiskasvanut ja ega ma kurta ei saanud. Käisin perega igal pool kaasas, nii restoranis, kontserdil kui ka teatris. Ema sõnul olevat ma osanud käituda ja olla hea kaaslane juba lapsena.

Susanna Aleksandra ja džäss. Kust kõik algas?

Eks ikka sealtsamast, Tina tänavalt. Perelt sain kaasa laiapõhjalise muusikapärandi, millele lisandusid enda avastused. Teismelisena läbisin Spice Girlsi faasi, samastudes Ginger Spice’iga. Väga meeldisid lauljad-laulukirjutajad nagu Tracy Chapman, Jack Johnson jpt. Kuna mul oli punane elektrikitarr, siis esimesed popikad laulukatsetused on pärit just sellest ajast. Samal ajal ilmutas mulle end ka klassikaline rock. Kuulasin Rolling Stonesi, biitleid, Led Zeppelini ja ka karmimat kraami, nagu Smashing Pumpkins, Three Doors Down jms. Mõne aja pärast saabus minu ellu juba teadlikum džäss. Esimesed lemmikud, kelle plaate võisin tundide kaupa kuulata, olid Diana Krall, Julie London ja Dee Dee Bridgewater.

13-aastaselt armusin vokaaldžässi, sest mind võlusid eelkõige laulutekstid, mis on tulvil ausaid ja sügavaid tundeid. Need laulud panid unistama ja viisid rändama. Lisaks sõnumile meeldib mulle väga džässmuusika saund. Näiteks just Julie Londoni tämber oli see, mis inspireeris mind ennast džässi laulma. Aga ma ei välista sugugi teisi stiile, sest minu kasvamise taust on olnud rikas. Ei taha ennast ka raamidesse suruda. Viimastel aastatel olen lisaks džässile avastanud muusikateatri maailma. Samuti pöörlevad mu peas mõtted kirjutada eestikeelset souli-popi mõjutustega muusikat, milleks saan palju inspiratsiooni oma lauluõpilastelt.

Miks sa valisid õpinguteks Soome ja Sibeliuse akadeemia?

Mitmel põhjusel. Esiteks on Sibeliuse akadeemia maailma üks parimaid muusikakõrgkoole. Tahtsin saada mitte ainult heaks lauljaks, vaid ka tugevaks muusikuks. Noorena sain ikka bändipoistelt tögada, kui ma ühte või teist asja piisavalt ei teadnud. Soovisin õppida tundma muusika sisu ja kõike, mida ühelt džässmuusikult oodatakse.

Teiseks oli mul unistus minna Ameerikasse. Sinna aga pääses ainult Sibeliuse või Amsterdami konservatooriumi kaudu kandideerides. Proovisin mõlemasse. Sibeliuse katsetel teise vooru jõudes tundsin, et see on õige koht. See oli eriline aasta, sest minuga koos asusid Sibeliusse õppima ka Holger Marjamaa ja Heikko Remmel.