_page-0001.jpg)
Kevadel jõudis meie muusikakauplustesse müügile värskelt välja tulnud Siim Aimla Funk Bandi CD “Blinde Date”, millest on saadaval ka LP versioon. Määratlus “värskelt ilmunud” on siiski suhteline: albumit tutvustati eetri vahendusel juba jaanuaris (ja see valiti ka Raadio Tallinna kuu plaadiks!), esitlus oli Tartu jazziklubis 17. märtsil ja Tallinnas aprilli lõpul “Jazzkaarel”.
Kõnesolev album on kollektiivile teine – kolm aastat tagasi ilmus nende esimene küllaltki menukaks osutunud CD “We Need to Talk”. Mõlema ühisjooneks võiks lugeda, et need on tegelikult Aimla autorialbumid. Vaid viimase plaadi viies lugu “Little less conversation” pole tema sulest: selle omal ajal Elvis Presley poolt kuulsaks lauldud loo autorid on Mac Davies ja Billy Strange, kuid seade on ikkagi Siim Aimlalt! Plaate eristab peale lugude tõsiasi, et kui esimesel albumil oli põhirõhk instrumentaalmuusikal (vaid üks laul Rita Raylt), siis “Blinde Date’il” on vaid neli instrumentaallugu, ülejäänud viies on kaasatud koguni kuus lauljat: Rita Ray, Sofia Rubina-Hunter, Marvi Vallaste, Eleryn Tiit, Kalle Sepp ja Viktoria Tolstoi (muide, Rootsis edukalt tegutsev, väidetavalt kuulsa vene kirjaniku järglane!). Nagu eespool öeldud, esitleti albumit “Blinde Date” juba tänavusel “Jazzkaarel”, tõsi küll, pisut teise vokalistide koosseisuga – vaid Eleryn Tiit oli hõivatud mõlemal juhul, teised olid Alika Milova ja Silver Laas. See, et märgatavat tasemevahet plaadiga võrreldes polnud, näitab omakorda seda stiili valdavate lauljate jõudsat pealekasvu, mis on rõõmustav. Kui päris aus olla, siis ega ei meenugi Eestis seda stiili harrastavaid professionaalselt heal tasemel kooslusi peale umbes samal ajal eelmise kümnendi keskel alustanud JT Conceptioni (algselt Trump Conception). Ja pole ka ime – stiil nõuab väga heal tasemel, tehniliselt võimekaid ja üpris keerukaid rütme unisoonis mängida suutvaid muusikuid. Huvitava ja kõneka faktina tooksin välja asjaolu, et mõlemasse koosseisu on trompetistiks kutsutud funky stiili kodumaa esindaja Jason Hunter.
Nagu meie tuntud saksofonist, dirigent ja pedagoog Siim Aimla ise ütleb, on funk stiil tema soontes tuksunud juba ammu, mis on tema muusikat kuulates ka kohe selge. Peale stiilsete seadete näitab ta end ka suurepäraselt nii flööti kui saksofoni valdava solistina. Nii hea koosmängu saavutamiseks pole sugugi vähetähtis ka tema roll bändi liidrina. Paladel pole mõtet ükshaaval peatuda – kõik need on ühtlaselt heal tasemel, millist neist eelistada, sõltub kuulaja maitsest. Ka erinevate vokalistide kaasamise põhjus on sama – igaüks neist lisab buketti omalt poolt midagi olulist. Solistidest võiks välja tuua kõik lauljad, tunnustamata ei tahaks jätta ka instrumentaalsoliste Siim Aimlat, Jason Hunterit ja Artis Borissi. Suurepärane tantsumuusika! Kui salvestis annab mõningast aimu Siim Aimla Funk Bandi tegemiste-suundumuste kohta, siis live-esitustes ja suhtluses publikuga peitub selle seltskonna tõeline särin, mida kogesin ka ise “Jazzkaarel”.
Album on ka stiilselt vormistatud (kujundaja Asko Künnap) ja kui üldse millegi kallal norida, siis kusagil võinuks kirjas olla ka palade pikkus. Aga selle stiili austajaile (ja mitte ainult) väga hea eestimaise funky stiilis muusika kogum. Jõudu jätkamiseks!