“Lepo Sumera. Symphonies Nos. 1 & 6.” Estonian National Symphony Orchestra, Olari Elts

On hea meel, et ERSO on oma peadirigendi Olari Eltsi juhtimisel saanud valmis ja toonud kuulajateni CD Lepo Sumera kahe sümfooniaga.

Kui uurida, milline on Sumera sümfooniate diskograafia seis, siis meenub esimesena kunagine Peeter Lilje ERSOga üles võetud LP, kus helilooja 2. sümfoonia. Ainsa dirigendina on kõik Sumera sümfooniad sisse mänginud Paavo Järvi, neist esimesed viis oma toonase Malmö orkestriga, kuuenda ERSOga (ilmusid 1994, 1996 ja 2003 BISi märgi all) ning veidi hiljem veel kord kuuenda Cincinnati orkestriga (2011). Välisdirigentidest on Sumera muusikat salvestanud Vitali Katajev, kes on sisse mänginud sümfoonia nr 1 ja “Pantomiimi”, “Symphōnē” on olemas Juha Kangase ja Keski-Pohjanmaa kammerorkestri ettekandes. Ühelt kogumikult leiab veel 1. sümfoonia I osa Peeter Lilje ja 4. sümfoonia I osa Arvo Volmeri esituses – oletan, et tegu on võtetega ERRi arhiivi tarvis. Ega seda kõike ülearu palju ei ole. Neeme Järvi peadirigendiks oleku ajast on küll palju plaadistusi, eelkõige suuri klassikuid, sekka vähem tuntud autoreid, samal ajal kui tema juhatatud üpris napist eesti muusikast kõlab peamiselt 20. sajandi esimese poole autorite looming. Uuem eesti muusika oli neil aastail teiste eesti dirigentide (Risto Joost, Mihhail Gerts, Mikk Murdvee – kõigilt üks plaat) rida, paar Pärti (Tõnu Kaljuste, Paavo Järvi) veel kauba peale.

Nüüd on asja käsile võtnud Olari Elts. Temagi puhul paistab olevat tegu ühega neist, kelle südameasjaks on eesti muusikat süstemaatilisemalt üle vaadata, ettekandele tuua, terviksalvestisi luua. Eltsi dirigeerituna on meil olemas juba Heino Elleri kaks albumit. Kuuldavasti töö Sumeraga läheb edasi.

Kui Sumera “Pala aastast 1981” on eesti klaverimuusikas kujunenud krestomaatiliseks, üheks kõige tuntumatest ja enim esitatutest, siis minu meelest võiks saada sama öelda mõne Sumera sümfoonia kohta – need peaksid olema osa meie muusikalisest ABCst – ja miks ei võiks selleks olla esimene, mis oma värvika ja meeldejääva materjaliga kompab justkui vastandpoolusi ja teeb seda ka lihtsamale kuulajale arusaadaval moel. Vähemalt nii mulle tundub.

Mõlemad plaadile valitud oopused, nii esimene kui kuues sümfoonia, on minu meelest praeguseks end lahti murdnud oma loomisaja õhustikust ja vähemalt nendes Olari Eltsi vormitud ettekannetes ületavad selle aja raami, sulandudes universaalsesse aegadeülesesse helikangasse, kui midagi seesugust võiks omale ette kujutada. Sumera puhul imetled pikka mõttekaart, idee selgust, visiooni kandvust. ERSO kõlab Eltsi käe all hästi, on nüanssides selge, suures arengujoones ja üldplaanis hea tervikutunnetusega. Kuid selline valik, panna žanri ava- ja viimane teos kõrvu, ärgitab paratamatult neid omavahel võrdlema, joonib teravamalt alla, kuivõrd sarnased, ent siiski vastandlikud ja samas teineteist täiendavad need kaks omavahel on: ühisosa, kas siis sarnast või vastandlikku, leiab nii konkreetsetes elementides kui instrumentaariumis, teemade laadis ja paljudes muudes nüanssides. Seda, et autor pöördus oma viimaste helitööde aegu varasema, eriti 1. sümfoonia aegse loomingu poole, märkas ta isegi. Kui aga esimeses jääb domineerima helgus, lootus, siis kuuenda kurbus ja traagika on kuidagi lohutud, fataalsed. Moodustub justkui vastandite paar, või ring, kust paratamatult kumab läbi lõpu eelaimus, kasvõi alateadlik ...