“Mägikaikavedu”. Cätlin Mägi & Marko Mägi

Cätlin ja Marko Mägi, partnerid nii elus kui ka laval, on tihedas kontaktis eesti pärimusmuusikaga, ühtaegu muusikutena ja Viljandi kultuuriakadeemia õppejõududena. Marko Mägi, kelle mängulaadi kujundab suurel määral ka kogemus jazzi vallas, puhub sopran- ja tenorsaksofoni, Cätlin Mägi peamiseks pilliks on torupill, kuid ta mängib ka parmupilli, erinevaid vilepille ja laulab.

“Mägikaikavedu” on kahe puhkpillimängija duo, milliseid ju ikka aeg-ajalt kohtab (Eestis tegutses näiteks pikka aega Raivo Tafenau ja Meelis Vindi saksofoni ja bassklarneti tandem). Omapäraseks teeb plaadi rahva- ja jazzipilli kohtumine, kus kumbki säilitab oma kõlalise, mängutehnilise ja stilistilise eripära, kuid otsib ka ühisosa. Kõige mõjuvam on meloodialiinide energiline unisoon, mis saab sageli veelgi lisa intensiivsetelt improvisatsioonilistelt soolodelt. Palju leiab rakendust torupilli burdoon ning parmupill (mida Cätlin Mägi vahepeal torupillist rohkemgi mängib) toob ansamblipilti väga erksa rütmika. Kõikide pillide käsitsus on esmaklassiline.

Lood, mis leiavad mitmesugust töötlemist, on meie rahvamuusika-arhiivide kuldvara: kuus viisi Torupilli Jussilt ehk Juhan Maakerilt, polkad Jaan Pihti ja Mihail Vaga järgi ja lood teistegi vana aja mängijate repertuaarist, lõpunumbrina ka üks pala Šotimaalt. Cätlin Mägi on valikusse lisanud viis omaloomingulist kompositsiooni, mis on dateeringu kohaselt kirjutatud 20 ja rohkem aastat tagasi. Neist kenim on 2001. aastal loodud “Valss vanaemale”. 

“Mägikaikavedu” on pikk ja põhjalik plaat, mis kestab ligi tunni ning sisaldab 21 pala. Usun, et see muusika mõjub eriti nakatavalt elusas ettekandes – ükski nendest pillidest ei vaja paraja suurusega kontserdikohas võimendust ja esituste elekter, mida on plaadilgi selgelt tunda, jõuab kindlasti veelgi vahetumalt kuulajani.