Kui me 2020. aasta mais lõpetasime oma ülevaate Berliini ooperihooajast 2018/2019 (1) pessimistliku tõdemusega, et maailma kultuurielu, sealhulgas muusikateatrite ammu kinnitatud programmid on koroonaviiruse tõttu täielikult peatunud, jätkus ometi veel naiivset lootust, et olukord siiski paraneb ja kogu kultuurielu lukku ei keerata. Keegi ei kujutanud ette ega osanudki uskuda, et totaalne lockdown ongi rahvusvahelise kultuurielu tulevik vähemalt järgmiseks aastaks ja et üritused kolivad paratamatult netiavarustesse, arvutiekraani taha. Aga selline elektrooniline asendustegevus ei korva iialgi vahetu osavõtu kogemust ning kui 2020. aasta suveks näitas viirusesse nakatumine saksakeelsetes maades regiooniti langustrendi, julgeti Austrias isegi korraldada kuulus Salzburgi festival, et igal juhul tähistada selle sajandat aastapäeva (näiteks Saksamaal jäeti Bayreuthi festival ära). Ehkki festivali programmi olude sunnil kärbiti, pakkus see lühendamisele vaatamata erakordset muusikalist ja kunstilist elamust ning ühtlasi maailma klassikaliste ooperite uustõlgenduste üht kõige vapustavamat esitust üldse – Mozarti “Così fan tutte” lavastust Christof Loylt. Kuid tervikuna jäi hooaeg 2019/2020 Berliinis esietenduste poolest väga lühikeseks ja katkendlikuks, lõppedes nagu noaga lõigatult märtsis 2020.
Romantism
2019. aasta hilissügisel Berliini riigiooperis esietendunud Camille Saint-Saënsi peatöö “Simson ja Delila” osutus suureks meeldivaks üllatuseks, seda enam, et lavastaja puhul ei teadnud eriti, mida oodata. Riigiooperi peadirigent Daniel Barenboim oli kutsunud lavastajaks mehe oma sünnimaalt, Argentiina kuulsa filmirežissööri Damián Szifroni. Viimase võluv, ausalt traditsiooniline lavastus oma konservatiivse lavakujundusega – kaljukoopad, stiliseeritud idamaised kostüümid, orientaalne grimm – funktsioneeris tänu solistide ja koori elavale psühholoogilisele mängule ning nimiosaliste vokaalsele kvaliteedile perfektselt. Sageli sinakas-kollakasse kuuvalgusse toodud lavapilt rõhutas reljeefselt mägimaastikku lavastatud tegevust. Maailmakuulus Läti metsosopran Elīna Garanča oli Delilana vapustav nii vokaalselt kui ka näitlejana – milline legato, milline kantileen, rolli psühholoogilisus! Unustamatuna jääb meelde ooperi keskne erootiline stseen: Delila laulab aaria “Mon coeur s´ouvre a ta voix ...” esimese stroofi selili lavapõrandal Simsoni embuses lebades ja jätkab püsti tõustes. Talle sekundeeriv USA tenor Brandon Jovanovich Simsoni rollis ei jäänud sopranile tundeskaalades ka millegagi alla. Berliini riigikapelli juhatanud Barenboim tõlgendas lüürilist muusikat jõuliselt ja kirglikult.
Päev varem nägime Berliini koomilises ooperis saksa keskmise põlvkonna ja nn teise ešeloni lavastaja Nicola Raabi diletantset Giuseppe Verdi “Traviata” tõlgendust. (Rahvusooper Estonia jõududega Noblessneris esitatud Richard Wagneri “Parsifal” 2011. aastal Raabi lavastuses on aga selle sajandi parimaid muusikateatri elamusi Eestis.) Raab tahtis ooperitegevuse tuua tänapäeva webcam-seksi maailma, aga tema kontseptsioon kukkus juba esimese viie minuti jooksul kokku. Ülejäänud etendus oli üksteisele järgnenud piinlike ja puiste stseenide rida, mida ei suutnud päästa ka Natalya Pavlova Violetta pealiskaudseks jäänud rollis. Eestiski tuntud Ivan Magri (Alfredo Germont) laulis kogu partiid kunstlikult ja forsseeritult. Kõige orgaanilisema rolli lõi Günter Papendell Giorgio Germont’i osas, kuid temagi näis end ebakindlalt tundvat. Dirigeeris teatri uus peadirigent lätlane Ainārs Rubiķis, kes kahjuks läks kaasa printsiibiga “mida valjem, seda parem”.
2019. aasta sügisesse mahtus veel üks veider Verdi-esietendus – “Saatuse jõud” Berliini Saksa ooperis (dir Jordi Bernàcer). Lavastas kauaaegne Berliini Volksbühne intendant, 69-aastane teatrikorüfee Frank Castorf, kellele aga see esimene ooperirežii Berliinis ja esimene Verdi kujunes läbikukkumiseks. (Ooperižanris oli ta varem lavastanud Wagneri “Nibelungi sõrmuse” Bayreuthi festivalil.) Castorf tõi Verdi romantilis-sünge teose tegevustiku Hispaania kodusõja aega, kasutas kõiki juba nähtud režiiklišeesid filmikaamerast brechtilike loosungiteni, unustamata ka teose dekonstruktsiooni – kahes stseenis katkestati tegevus ja esitati püüdlikult saksa, inglise ja portugali keeles kirjanike Heiner Mülleri ja Curzio Malaparte tekste. See mõjus aga põhjendamatu võõrkehana ja kutsus esile publiku valjuhäälse protestilaine. Nagu märkis hiljem üks kriitik, oleks Castorf nende tekstide treenimise asemel võinud tegelda hoopis lauljate juhendamisega, misanstseenidega ja lavategevuse mõtestamisega. Selles oli Castorf aga täiesti abitu, alasti kuningas. Peaosalised (näiteks ameerika tenor Russell Thomas, uruguai sopran Maria José Siri) laulsid hästi, aga formaalselt. Kõige eredama tegelaskujuna kerkis esile Saksa ooperi ansambliliige Markus Brück Alvaro vaenlase Don Carlona.
Juba uuel hooajal, 2020. aasta sügisel alustati samas teatris Wagneri tetraloogia “Nibelungi sõrmuse” uustõlgendust Stefan Herheimi lavastuses (dir Donald Runnicles), aga teise osaga “Valküür” – kevadeks ettenähtud esimene osa “Reini kuld” jäi esitamata pandeemia tõttu. Herheimi lavastuses laulis ja kehastas valküür Gerhildet silmapaistvalt meie Aile Asszonyi. Sellest aga lähemalt edaspidi – loodetavasti järgmise hooaja ülevaates.
XX sajandi ooper
On huvitav jälgida, kuidas mõni vahepeal unarusse vajunud ooper äkki mitme teatri ja lavastaja tähelepanu köidab. XX sajandi teise poole ühe menukama ooperihelilooja Hans Werner Henze “Bassariidid” (Wystan Hugh Audeni ja Chester Kallmani libreto Euripidese tragöödia “Bakhandid” järgi) tuli 2018. aastal ingliskeelses originaalvariandis lavale Salzburgi festivalil (lav Krzysztof Warlikowsky, dir Kent Nagano), kus ta 1966. aastal ka esmakordselt ette kanti (küll saksakeelses versioonis). 2019. aasta oktoobris aga toimus “Bassariidide” ingliskeelne esietendus Berliini koomilises ooperis, lavastajaks Barrie Kosky. Berliinis osalesid ka kaks lauljat Salzburgi festivalilt – Sri Lanka juurtega ameerika tenor Sean Panikkar (Dionysos) ja saksa metsosopran Tanja Ariane Baumgartner (Agave). Kosky lavastuses tõusis peateemaks masside manipuleeritavus: Teeba linna tuleb hullutav eksootiline võõras, õieti jumal Dionysos, kellele alluvad kõik, välja arvatud kuningas Pentheus (Günter Papendell). Viimast ootab ka Dionysose karistus, Pentheuse ema Agave peab teda koos teiste meeltesegaduses naistega lõviks ja rebib oma poja tükkideks. Üliemotsionaalse teose kontrastina on kunstnik Katrin Lea Tag asetanud tegelased valge-must-hall gammasse, lava täidab antiikteatrit meenutav valge trepp, kus mõlemal küljel istub osa orkestrist ja keskel koor, samuti on keskel “rada” peategelaste liikumiseks. Kosky lavastus oli raputavalt elav, lauljate ansambel ja koor hiilgasid nii vokaali kui ka näitlejameisterlikkusega. Samasuguse ühtaegu vaheda täpsuse ja äärmusliku väljenduslikkusega paistis silma orkester ja üldse kogu muusikaline tõlgendus Vladimir Jurowskilt, kes viimati dirigeeris samas teatris väga edukalt Schönbergi ooperit “Mooses ja Aaron”.
Arvestades printsipiaalset teatrite sulgemispoliitikat Saksamaal ka hooajal 2020/2021, käsitleme siin veel koomilises ooperis 30. septembril 2020. aastal esietendunud Arnold Schönbergi melodraamade tsüklit “Pierrot lunaire” (1912). Solistiks oli lavastaja Barrie Kosky valinud monorolli kongeniaalselt sobiva saksakeelse teatrilava suurkuju Dagmar Manzeli. Oivalise ühevaatuselise lavastuse juhatasid sisse Samuel Becketti monoloogid “Mitte mina” (1972) ja “Rockaby” (1981). Kõik kokku moodustas üliintensiivse poolteist tundi kestva sisulise terviku, Manzeli hääleline diapasoon nii rääkides kui lauldes oli lihtsalt vapustav, ümberkehastumisvõime erakordne ja kiire – tugitoolis tukkuvast vanaeidest voodis hüppavaks madruserõivais poisiks – ja väheste vaatajatega saal (mis vastas Berliinis koroona-turvanõuetele palju rangemalt kui Eestis) jälgis etendust haudvaikselt. Ansambel mängis Christoph Breidleri juhtimisel ülimalt täpselt ja energiliselt. See oli ehtsaim, lihast ja verest kaasaegne ooperiteater, mida nii minimaalsete jõududega annab teha.
Operetid
Berliini koomiline ooper jätkas ka möödunud hooajal Paul Abráhámi unustatud operettide tutvustamist, võttes kavva “Dschainah. Das Mädchen aus dem Tanzhaus” (esmalavastus 1935 Viinis, pealkirjaga “Džaina” mängiti tükki juba 1936. aastal Estonias ja aasta hiljem ka Vanemuises). Nüüd toodi eestlasest külalisdirigendi Hendrik Vestmanni juhatusel esmakordselt Berliinis välja kunagi Abráhámi viimaseks suureks aadlike ja suurkodanlaste seiklusi käsitlevaks operetiks tituleeritud kahevaatuseline teos ühevaatuselise kontsertetendusena, mis pretensioonitut, aga võluvat meelelahutuskunsti hindavat publikut ülimal määral rahuldas. Seda triviaalse sisu, aga kauni muusikaga operetti võiks nimetada Vietnamis toimuvaks “Madame Butterfly’ks”, mille intriig keerleb Saigonis prantsuse mereväeohvitseri ja vietnami lauljatari-seltsidaami armuloo ümber. Operetiajaloos esindab teos populaarset eksotismi suunda – eurooplase silmade läbi muidugi –, helikeelelt põimuvad teoses ungarlikud meloodiad vietnami rahvamuusika motiivide, jazzirütmide ja erksa revüüstiiliga. Tantsustseenide ja lavalise liikumisega etendusse andsid kõik lauljad võrdse panuse, kõige karakteersematena jäid nende seas siiski meelde Hera Hyesang Park (Dschainah Lylo), Johannes Dunz (mereväeohvitser Pierre Claudel), Daniel Foki (poola parun Bogumil Barczewsky) ja Berliinis töötav transseksuaalne prantsuse kabareelauljatar Zazie de Paris (proua Hortense Cliquot).
Veel ühe unustatud opereti jõudis Berliini koomiline ooper 2020. jaanuaris lavale tuua: Jaromír Weinbergeri (1896–1967) “Kevadtormid”. Weinberger oli Prahas juudi perekonnas sündinud edukas ooperi- ja operetikomponist, kelle “Kevadtormide” esietendust valmistati 1933. aasta alguses suurejooneliselt ette: anti välja klaviir ja režiiraamat ning mõned muusikanumbrid ka heliplaadil, peaosades olid tollased suurimad operetitähed Richard Tauber ja Jarmila Novotná. Menukas esietendus, kus jaapanlasest meespeategelase Ito südantlõhestavat aariat viimases vaatuses tuli Tauberil esitada lausa neli korda, toimus kõigest kümme päeva enne Hitleri võimuletulekut ning hoolimata edust kadus mitteaarialase teos peagi repertuaarist. Ooperlike ja revüülike joontega, happy end’ita opereti partituur on siiani kadunud, praeguseks Berliini lavastuseks orkestreeriti teos uuesti. Barrie Kosky lavastust kandis eelkõige peategelaste paar Tansel Akzeybek Itona ja Vera-Lotte Boecker vene noore kindralilese Lydia rollis (väärib märkimist, et Henze “Bassariidides” kehastas Boecker Pentheuse õde Autonoet). Suurepärane oli Jordan de Souza dirigenditöö – tundlik, teatrinärviga, peene kõlatajuga, igasse detaili tõsiselt suhtuv ilma suurt arengukaart silmist kaotamata. Just selline peaks üks operetilavastus olema, mitte nagu Estonia puine ja papist “Krahv Luxemburg” või ooperi poolelt “Don Pasquale”!
Salzburg
Juulis-augustis toimuvad Salzburgi pidunädalad (Salzburger Festspiele) korraldati esmakordselt 1920. aastal, I maailmasõja järel igas mõttes tähtsusetuks väikeriigiks degradeeritud Austria kultuurilise identiteedi elluäratamise eesmärgiga. Kolm juba tollal rahvusvaheliselt mõjukat kultuuriheerost Hugo von Hofmannsthal, Max Reinhardt ja Richard Strauss ühendasid käed ning panid aluse festivalile, millest kujunes õige pea kõige tähtsamaid klassikalise muusika ja muusikateatri esinduslavasid maailma mastaabis. Alati kaasneb muusikaprogrammiga esinduslik, festivaliga seotud kunstinäituste osa. Koroonapandeemia tõttu rippus ka Austrias 2020. aastal juubelifestivali toimumine juuksekarva otsas, kuid kuna Salzburgi liidumaal ei olnud nakatunute protsent kõrge (erinevalt Viinist ja riigi mõnest muust liidumaast), otsustati viimasel minutil festival ikkagi organiseerida, kuid kärbitud mahus ainult augustikuus. Kärpest hoolimata ei teinud korraldajad programmi kvaliteedile mingit hinnaalandust, vastupidi, see oli erakordselt kõrgetasemeline ja ajalugu tegev. Meil oli au osa saada kahest fantastilisest muusikasündmusest ja paarist väljapanekust.
ORF Raadio sümfooniaorkester Viinist esitas Kent Nagano dirigeerimisel Felsenreitschules Gustav Mahleri sümfoonia “Laul maast” (1908), solistideks Piotr Beczala ja Tanja Ariane Baumgartner. Nagano manas Austria ühe juhtiva orkestri kõlast esile arvukaid nüansse ja kujundas ka kindlakäelise terviku. Imetlust äratas poola tenori Piotr Beczala sisseelamisvõime, särav tämber, rütmitäpsus ja võrratu tekstiselgus, mida paraku ei saa öelda Baumgartneri kohta. Enne Mahleri teose finaali, lõpmatusse sulanduvat kuuendat osa “Hüvastijätt” esitas pianist Till Fellner Nagano ideed järgides Arnold Schönbergi “Kuus väikest klaveripala” op. 19, loodud Mahleri surma-aastal 1911 ning viimane neist paladest, samamoodi igavikku haihtuv, valminud pärast Mahleri surmateadet. Selle seosega lisas Nagano Mahleri teosele veel ühe dimensiooni, mis puudutas ka haprat pandeemia-tänapäeva.
Suures festivalimajas kogesime aga muusikateatri-imet – selles etendatud Wolfgang Amadeus Mozarti “Così fan tutte” Christof Loy lavastuses on etalon, kuidas teatris kaasajastada klassikat nii, et võidavad mõlemad pooled. Et ooperit saaks pandeemiast hoolimata üldse esitada, pidi lavastaja koostöös dirigendi Joana Mallwitziga Mozarti šedöövri kokku suruma kaheks ja veerand tunniks – ilma vaheajata, sest festivali juhtkond ei soovinud mingit liigset liikumist majas ega inimeste kokkupuutumist. Maskides publik paigutati saali istuma malelaua põhimõttel. Johannes Leicakeri lavakujundus oli minimaalne – valge kõrgendatud lava trepiastemetega orkestri suunas, valge tagasein ühe või kahe uksega, mis vahel ka avatud valgusrikkasse järgmisse valgesse ruumi, või taga keskel pilt hea ja kurja tundmise puuga. See on kuue tegelase pingeline, psühholoogiliselt uskumatult täpne, kaasahaarav, liigutav Kammerspiel – aga suurt lava ja suurt saali täitev. Erakordne nooremapoolsete lauljate ansambel: tõetruu ja väga hea hääle valitsemisega sopran Elsa Dreisig (Fiordiligi), praegu juba üks juhtivaid metsosopraneid Marianne Crebassa (Dorabella), ukraina noor kauni fraseerimisega tenor Bogdan Volkov (Ferrando), veenev bariton Andrè Schuen (Guglielmo), karakteerne, kerge sopran Lea Desandre (Despina). Kogu intriigi sepitseja don Alfonso roll on harva nii mitmekülgselt ja mõistmisega kehastatud kui nüüd seda tegi Johannes Martin Kränzle, üks erakordsemaid saksa lauljaid-näitlejaid. Dirigent Joana Mallwitz kujundas ooperist koos solistide ansambli ja Viini filharmoonikutega meeldejääva terviku.
Salzburgi muuseumis oli 26. juulist kuni 31. oktoobrini festivali sadat aastat kajastav ülevaatenäitus “Suur maailmateater”. Loomulikult juhatas väljapaneku sisse von Hofmannsthali legendaarse ja igal aastal toomkiriku platsil kohustuslikult etenduva vabaõhutüki “Jedermann” esmalavastuse foto, liikudes foto-, filmi-, kostüümi- ja muu visuaalse materjali abil läbi kõikide toimunud festivalide. Salzburgi peapiiskopi tohutu residentsigalerii näitusel “Muusade suudlus. Pidunädalate jumalik inspiratsioon” (22. veebruar 2020 – 10. jaanuar 2021) eksponeeriti sajandivanuse festivali antiikmütoloogiast ja kristlikust pärimusest inspireeritud lavateoste stsenograafiaid ja paralleelselt sama teemaga kujutava kunsti teoseid (peamiselt muuseumi enda kogudest). Kuigi valikusse kuulunud kunstnikud olid nii-öelda väikemeistrid, oli ekspositsioon ikkagi väga hariv, töömahukas ja huvitav kunstiajalooline uurimus.
*
Nagu alati, oleksime kirjutanud oma artikli lõppu lühidalt tulevase hooaja sündmustest. Kuid seekord on teisti – hooaeg 2020/2021 jääb Berliinis kahjuks küll pea olemata.