Offenbachist Zemlinskyni, põikega Bayreuthi. Berliini ooperihooaeg 2018/2019


Stseen Leonard Bernsteini ooperist "Candide" Berliini Koomilises ooperis. FOTO MONIKA RITTERSHAUS / KOMISCHE OPER BERLIN

Nüüd juba minevikuks saanud hooaeg Berliinis oli taas rikas väga erinevate esietenduste poolest nii lavastuste kvaliteedi, solistide võimekuse kui teatrite kavapoliitika osas. Võrreldes eelmise hooajaga meie arvates nii olulisi sündmusi nagu Berliini koomilise ooperi juubel või riigiooperi taasavamine oma vanas majas ei olnud, ka ei jätkatud prantsuse grand opéra toodangu tutvustamist suurejooneliste lavastustena nagu paaril varasemal aastal, kuid üllatavatest avastustest puudu ei olnud. Hooaega jäi Tobias Kratzeri hiilgav režissööridebüüt Saksa ooperis Alexander von Zemlinsky “Kääbusega” – tõenäoliselt selle ooperimaja kontseptuaalselt võimsaima lavastusega viimastel aastatel. Koomiline ooper aga jätkas 2013. aastal alustatud Paul Ábrahámi operettide tsükliga, mis on viinud tänaseks selle juudi rahvusest Ungari helilooja loomingu saksa keeleruumis uuele renessansile. Allakirjutanute suurimad elamused suvest 2019 on aga pärit kahelt etenduselt Bayreuthi Wagneri festivalilt.


XVIII sajandi klassika

Viimane Wolfgang Amadeus Mozarti “Võluflöödi” lavastus Berliinis oli mõne aasta eest Barrie Koskylt koomilises ooperis, lahendatud 1920-ndate tummfilmi stiilis. Nüüd tõi ooperiliteratuuri ühe populaarsema, aga nii lavastuslikult kui muusikaliselt ühe keerulisema teose Berliini riigiooperis lavale väheste klassikalise ooperi kogemustega Yuval Sharon. Mozarti paljukihiline ooper oli talle selgelt üle jõu, nagu ka Mehhiko dirigendile Alondra de la Parrale. Kui Sharon oli enne “Võluflööti” lavastanud kolm ooperit, siis de la Parra polnud varem ooperi dirigeerimisega üldse kokku puutunudki. Lauljad tegid, mis suutsid (nende seas Lauri Vasar Kõneleja ja Teise preestri rollis) ning püüdsid ise ansambleid koos hoida ja orkestrit jälgida, ent suveräänsest ja säravast Mozarti-tõlgendusest ei saanud dirigendi tõttu juttugi olla. Olukorda raskendas ka lavastaja ainuke idee – nimelt on Sharoni “Võluflööt” marionetiteater, lauljad ripuvad nööride küljes ja püüavad seal laulda. Või transporditakse neid lava alt liftiga laval olevasse kasti, mis on põhjustanud eluohtlikke olukordi. Dialooge loevad 7–10-aastased lapsed ja ooperi viimastel lehekülgedel näemegi neid tühjal laval koos marionetiteatri kasti ja nööridega. Mozarti teatri kogu elulisus ja mitmeplaanilisus läks lavastaja kunstliku ja primitiivse lähenemise tõttu kaduma. Jääb veel lisada, et Papagenot esitas tuntud näitleja Florian Teichtmeister, kes tõenäoliselt aga ka ise selle all kannatas, et ta laulda ei osanud. Kokkuvõtteks kolossaalne diletantsus ja ooperimaailmas ikka veel halvasti orienteeruva uue intendandi, pianist Matthias Schulzi juhitava ooperimaja teine ebaõnnestumine tol hooajal (koos “Rigolettoga”). Siinkohal võiks meenutada, et riigiooperi eelarve on Berliini ooperimajade suurim – 70 miljonit eurot.

Iga-aastane tore ettevõtmine Berliinis on Britzi lossi suveooper. Nagu tavaks saanud, tuuakse publiku ette tundmatu, kuid omal ajal populaarne teos opera buffa hiilgeajast XVIII sajandi teisest poolest. Sedapuhku oli kavas Niccolò Piccinni “Ameeriklane Itaalias” (“L’Americano”, 1772), mille koomilisi situatsioone rõhutasid nii lavastus (Oliver Trautwein) kui ka muusikatõlgendus (dir Stefan R. Kelber). Dramaturg oli taas Bettina Bartz.

Itaalia ja prantsuse romantikud

Hooaja teise suure pettumuse valmistas riigiooperi “Rigoletto”. Selle ooperiteatrite standardrepertuaari kuuluva Giuseppe Verdi ooperi seadis lavale seni põhiliselt Ameerika Ühendriikides muusikalide lavastamisega tuntust kogunud Bartlett Sher karjuvalt kalli, pompöösselt eklektilise stsenograafiaga (kunstnik Michael Yeargan püüdis kokku sobitada Peroni-aegse Argentiina, ampiirstiili, saksa ekspressionismi esteetika, Kolmanda Reichi, aga visuaalne efekt ei kandnud sisuliselt välja). Kuid produktsiooni suurim probleem oli lavastaja tuim, ilma tegelaste psühhologiseerimiseta režii. Etendus oli igav ja elutu, koorimassid jäetud omapäi passiivselt seisma ning solistide omavaheline suhtlemine äärmiselt skemaatiline. Vaid kõrtsistseenid ümberriietatud hertsogi, Sparafucile ja Gildaga eristusid muust tegevusest suurema elavuse ning isegi romantilise pingega, aga seda jäi tervikut arvestades ikkagi väga väheks. Mis puudutab lauljaid, siis nende vokaalne võimekus oli muljetavaldav: sopran Nadine Sierra Gildana, bariton Christopher Maltman Rigolettona ja tenor Michael Fabiano (viimasel riigiooperi debüüt) Mantua hertsogina moodustasid võrdväärselt särava, varjundirikaste häältega solistide trio.

Barrie Kosky lavastatuna nägime Berliini koomilises ooperis Giacomo Puccini “Boheemi” – ja oli too vast lavastus! Kosky muutis selle reeglina lüürilise draamana nähtud teose tragikomöödiaks, tehes esimesest kahest vaatusest komöödia ja järgnevatest tragöödia nii loogiliselt, nii veenvalt, nii karakteriseeritult, nii elavalt, et ette heita pole midagi. Samas vormis ta igast solistist oma iseloomuga reljeefse tegelaskuju. Kunstnik Rufus Didwiszuse kavandatud värvikirev, kord üldistavamalt boheemlikku ateljeed, kord üksikasjalikumalt kohvikumiljööd kujutav lavaruum XIX sajandi lõpu esteetikas aitas Kosky sõnumit väga sobivalt illustreerida. Sealjuures kulges esimese vaatuse tegevus nn ruum ruumis – lavale rajatud miniatuurses, vähese pindalalaga boheemlaskorteris, pannes esinejad endast andma kõik, et emotsionaalne kõrgepinge maksimaalselt publikuni jõuaks. Vastukaaluks oli kärarikas kohviku peostseen lahendatud kogu lava hõlmavaks bakhanaaliks võimendunud varieteena, ooperi lõpp aga taas intiimse toakesena. Lavastuses osalesid koomilise ooperi raskekahurvägi (Günter Papendell Marcellona, Vera-Lotte Böcker Musettana) ja võrdväärsed külalised (Heather Engebretson Mimina), juhatas taas väga hea stiilitunnetusega Jordan de Souza.

Järjest rohkem võetakse kavva Verdi vähem mängitud ooperit “Saatuse jõud”, mille helilooja kirjutas Peterburi Maria teatri tellimusel (esietendus 1862) ning tegi hiljem ümber. Tobias Kratzeri lavastus Frankfurdi ooperis põhineb algsel Peterburi versioonil, mis lõpeb kolme peategelase surmaga. Lavastaja sõnul ei ole mitte saatuslik lask ooperi alguses sündmustiku käivitaja – tõmmunahaline don Alvaro surmab õnnetu juhuse tõttu markii Calatrava, oma armastatud Leonora isa, ning Leonora vend don Carlo vannub igavest kättemaksu –, vaid rassistlikud eelarvamused. Don Alvaro on “segavereline”, “võõras”, “metslane”, “mulatt”, “indiaanlane”, kellel pole lubatud Leonoraga naituda. “Saatuse jõud” ongi lavastatud “võõra”, “teise” traagilise loona läbi ajaloo: alustades orjapidamisest Ameerikas, sealsest kodusõjast ja lõpetades Ku Klux Klani, Vietnami sõja ja tänapäevaga. Sealjuures hargneb paralleelselt kaks lugu: laval ning videotaustana (kunstnik Rainer Sellmaier, video Manuel Braun). Viimane on nagu libreto sündmuste lihtne ümberjutustus tummfilmina, samas kui laval kogeme tegelaste ehtsaid tundeid. Huvitav on ka see, et lava-Leonora on mustanahaline lauljanna … Nagu ikka Kratzeri lavastuste puhul, viib ta oma kontseptsiooni kindlalt läbi, unustamata seejuures ka psühholoogilist peentööd. Lauljate koosseis oli esmaklassiline eriti meesrollides: Franz-Josef Selig (markii Calatrava, padre Guardiano), Christopher Maltman (don Carlo), Hovhannes Ayvazyan (don Alvaro). Leonora osas debüteerinud Michelle Bradley on tänapäeva paljutõotavamaid Verdi-sopraneid, kellel veel aga jätkub arenguruumi. Dirigent Jader Bignamini sulatas lava ja orkestri kaasahaaravaks muusikaliseks tervikuks.

Berliini Saksa ooperis ei lavastatud küll ühtki grand opéra’d, kuid jätkati siiski prantsuse romantiliste lavateoste esitamist Jules Massenet’ viimase ooperiga, “heroilise komöödiaga” “Don Quichotte” (1910), mille nimiosa oli kirjutatud Pariisis 1908. aastal furoori tekitanud bassile Fjodor Šaljapinile. Saksa ooperis esines nimiosas oivaline Mozarti- ja Rossini-interpreet Alex Esposito, kes nii oma virtuoossuse ja lüürilise kantileeni kui ka väljendusrikka füüsisega sobis rolli suurepäraselt. Espositol näis olevat ka piisavalt huumorimeelt ja mängulusti, et kaasa teha lavastaja Jakop Ahlbomi sürrealistlikus maailmas. Rootsi päritolu ja juba aastaid Amsterdamis edukalt tegutsev Ahlbom on märkinud, et “Don Quichotte’i” lavalahenduse võti oli maagiline realism, mäng reaalsuse ja fantaasia vahel, mis kohati muutus ka groteskiks. Esposito kehastatud kangelast toetasid selles ootamatusi täis maailmas bass Seth Carico (Sancho Pansa) ja Berliini ooperilaval hästi tuntud metsosopran Clémentine Margaine (Dulcinée). Rikkalikult kõlailu ja nüansse võlus orkestrilt välja dirigent Emmanuel Villaume.

XIX sajandil mõjuvõimsa grand opéra’ üks kuulsamaid näiteid Giacomo Meyerbeeri “Hugenotid” tuli aga lavale Dresdeni Semperoperis Peter Konwitschny lavastuses. Katoliiklaste ja hugenottide konflikti ning Pariisi verise Pärtliöö (1572) sündmusi kajastav teos pakkus ühiskonnakriitiliselt mõtlevale Konwitschnyle inspireerivat materjali võimu ja vägivalla teema käsitlemiseks, p