Päeviku kirjutajast kirjanikuks

Ma hakkasin kirjutama suurest igavusest. Sest millalgi, ehk nii aastal 1995 ja vanuses 12, otsustasin ma, et tuleb päevikut pidada. Kirjutada üles kõik, mis minuga juhtub. Juhtus vähe. Sest millise eeltiinekast tüdruku elu nii hirmus põnev on? Aga mina aina kirjutasin. Kõikjal ja kogu aeg. Koolitunnis – mis väljendus selgelt mu hinnetes. Trammis ja bussis – tänu millele sõitsin korduvalt oma kooli peatusest mööda. Natuke vanemana kell kaks öösel peol – ja sain mingilt tüübilt sõimata (“Püüad siin lahe välja näha või?!”)

Brigitta Davidjants oma raamatu esitlusel. FOTO Kris Moor

Vahel mõtlen, et selline kirjutamine oli natuke ogar. Algselt pidi see olema mõnus vabatahtlik tegevus, mille abil jäädvustada tulevastele põlvedele mu absoluutselt ainulaadset elu. Reaalsuses kõlasid sissekanded umbes nii:

Klassijuhataja, noormees, tuli täna kooli täiesti purjus. Mängis poistega trips-traps-trulli ja kõik lugesid maha ning ta ei pannud tähele ja kõige tähtsam – ta pani Mikule nelja!

Ja see oli veel seiklusrikas päev! Sest enamasti olid sissekanded umbes sellised:

Ma v i h k a n discot!!!

Kuulan igast musa. Klassikat, rocki, 60ndaid, 30ndaid, reivi, jungle’it jne.

Tahax midagi väga kirjutada.

That time will come, one day you see that we can all be friends.

That time will come, one day you see that we can all be friends.

That time will come, one day you see that we can all be friends.

That time will come, one day you see that we can all be friends.

Igatahes tegin päevikupidamisest endale möödapääsmatu kohustuse. Kui ma ei kirjutanud, tundsin end kohutavalt süüdi ja mida vanemaks sain, seda hullemini. Huvitav küll, kus oli see süütunne siis, kui keemia- ja matahinded langesid kolmelt veelgi madalamale, maandudes ümmargusel nullil?

Aga kirjutama pidi – iga päev. Kui juhtus midagi kohutavalt tähtsat – näiteks pooletunnine telefonikõne ülitähtsa poisiga –, mida kohe üles kirjutada ei jaksanud, jätsin kümme tühja lehte kaustikusse. Et kui on aega, kirjutan absoluutselt iga sõna rahulikult üles. Nii need kummituslehed on kaustikuis tänagi, poiss ise surnud, ja millest tähtsast rääkisime – ei mäleta.

Ja ikkagi sai kirjutamisest ankur. Lolluste peegel ka, nagu näen nüüd päevikuid üle sirvides. Aga esmajoones ikkagi ankur – see, mis hoidis mõistuse juures, kui tunded väga üle pea kokku lõid.

Nii ma aina kirjutasin, teen seda tänagi. “Mis sa sinna kirjutad?” küsis abikaasa möödunud nädalal. Ilmselt olin ebatavaliselt vait ja tema kahtlustas, et mul on käsil midagi väga tähtsat. “Aga loe ise,” lükkasin kaustiku talle nina ette. “Täna on mul uni. Ma keeldun kiirustamast, ma ei tea, kas inimesed arvavad, et nad saavad elu lõpus vimpli kiirustamise eest. Ja siis see vimpel pannakse neile hauale. Hääl on ära, kurat, kuidas ma edasi loenguid teen? Õudselt tahaks süüa, aga pole. Kurat, saaks ainult korra silma kinni panna”, luges abikaasa – ja ulatas kaustiku jahmunult tagasi. “Ma mõtlesin, et sa kirjutad midagi eriti diipi, aga sisuliselt on siin see, mida sa muidu mulle räägiksid!” Täpselt nii ongi. Kui õudselt tahaks lobiseda, aga pole sobilik, teen seda kaustikusse.

Ühesõnaga, ju see kirjutamine mulle sobis, sest mu esimene päris töögi, muusikatoimetaja amet Eesti Päevalehes, oli seotud kirjutamisega. Samamoodi meeldis mulle kribada sõpradele kirju ja koolis kohustuslike esseid. Ja ometi ei unistanud ma kirjanikuks saamisest. Või mis ma valetan – lasteaias oli mul unelm, et minust saab lastekirjanik. Või baleriin. Mõlemad unelmad kuhtusid üsna kähku. Vähemalt ei mänginud ma selle mõttega kuigi tõsiselt. Tõsi, ühe jutukogu 26-aastaselt avaldasin: “Ida läänepiiril: Türgi, Armeenia, Gruusia”. Nüüd saan aru, et sealgi oli ­loojutustus tähtsal koha, kuigi tollal ma seda ei mõistnud. Uurinuna magistritöös orien­talismi armeenia muusikas, arvasin lihtsalt, et mis ei mahtunud uuringusse, leidis koha raamatus, omal looval moel.

Ja siis sain lapse. Ja siis veel paar tükki. Noorematel oli kombeks õhtuti enne ööund paar tundi magada. Kord hakkasin suurest igavusest sorteerima arvutit ning avastasin märkmed. Kirja pandud 15 aastat nooremana, vanuses 19. Tüdrukust, kes vihkab kooli, armastab seevastu muusikat ja vanalinnas hulkuda. Loodab leida armastuse – aga printsist saab õige kähku konn. Pingutasin mälu – mis sai edasi? Naasin 14-aastase tüdruku pähe ja lugu läks lahti, kuni enda lõbuks visandatud jutukesest sai ootamatult lühike ja pisut raskepärane nõusolekuromaan, üsna päris elust maha kirjutatud. Kirjutada oli tore. Ainult et abikaasale väga väsitav. “Nagu elakski koos 14-aastasega,” kommenteeris ta.

Ausalt öeldes mõtlesin tookord, et see jääb mu ainsaks ilukirjanduslike ambitsioonidega teoseks. Aga siis tuli veel üks jutukogu. Pärast seda veel üks romaan. Seejärel oli natuke pikem paus. Ning lõpuks hakkasin jälle kirjutama. Mõned kurvad armeenia rahvuslikkuse ja eesti emaduse lood, mõned nalja­jutud, millest sai hiljem “Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte” kogumik. Kust nad tulevad – ei tea.

Sest kui tihti olen ma mõelnud – nii, rohkem ei kirjuta ma ridagi miskit sellist, mis käsitub ilukirjandusena. Olen sada protsenti veendunud, et nüüd on absoluutselt kõik mõtted otsas. Kõik. Pood on kinni ja kaev kuiv. Aga siis hakkab tulema – mõni lause ujub kuklast välja, jääb kummitama. Mingi asi ajab naerma, nii hullusti, et lihtsalt vajab üles märkimist. Kusjuures kõige õudsem aeg on august. Selleks ajaks on puhkus olnud nii pikk, et mul hakkab lihtsalt igav. Ja tulevadki need õhtud. Abikaasa magab, koer magab, lapsed magavad. Aga minu peas ketrab mingi lugu, mis ei lase uinuda. Nii ma voodist välja hiilin, arvuti kõhu peale toetan ja palavikuliselt klahve taon.

Ja muusika? Muusika oli alati seal. Ma olen õnnelik inimene, et olen muusikateadlasena ja pisut ka ise muusikat teinuna muutnud oma spetsiifilise erihuvi tööks, mille eest saan raha. Ma ei väsi avastamast uut muusikat, aga samamoodi armastan ma noorpõlve muusikat. Sest seda kuulates tekib tunne, nagu kooruksid mu nahalt maha kõik kihid, professionaalsed ja asjalikud, mis aastakümnetega laetud. Ning järele jään ma ise, ilma tuhande maskita.

Muusika on kohal ka kirjutades, esimesest tekstist viimaseni. Ma kirjutan absoluutselt alati muusikasse ja muusika abil. Depeche Mode, The Cranberries ja Vennaskond. Hossein Alizadeh, Rashid Behbudov ja Arno Babadžanjan … Ei teagi, mida muusika mu ajuga teeb, mis keskuseid aktiveerib. Aga nii on olnud alati – muusika avab mu ajus uksed, viib kohtadesse, kus ma pole iial olnud või mille olen ära unustanud. Ja nii need lood sünnivad.