_page-0001.jpg)
Tänavune 5.–13. novembrini aset leidnud Eesti keelpillimängijate konkurss “Eduard Tubin 115” toimus keerulisel ajal, mil kultuurisündmusi saatis viiruseaja tõttu oht ära jääda või viidi neid läbi ainult virtuaalselt. Õnneks selle ürituse puhul äärmuslikke meetmeid ei tulnud kasutada, konkurss kujunes haaravaks ja elamusrohkeks ning tõi kokku hulgaliselt innustunud kuulajaid. Oma osa lisas õnnestumisele esinemiskoht, Eesti muusika- ja teatriakadeemia uus saal, kus mängijaid toetas väga hea akustika. Viiuli kategoorias oli osalejaid rõõmustavalt palju – algselt 27, konkursitulle astus neist 21. Tšellosid mängis kaheksast seitse, kontrabasse neli, viiest aldimängijast jäi lõpuks järele vaid üks ning selles kategoorias konkurssi läbi ei viidud. Finaalis esinesid noored anded koos Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga, dirigeeris Arvo Volmer. Konkursi peakorraldaja oli Eesti keelpilliõpetajate ühing, kus suurt ja head tööd tegi ühingu juhatus koosseisus Kaido Välja (ühingu president), Katrin Talmar, Airi Šleifer, Ruslan Petrov, Kristel Eeroja-Põldoja ja Kaari Klesment. Konkursimuljeid jagavad Nõmme ja Keila muusikakooli õpetaja viiuldaja Leena Laas ja tšellist, G. Otsa nimelise Tallinna muusikakooli õpetaja ja rahvusooper Estonia orkestrant Lembi Mets.
Milline üldmulje jäi konkursist ja mängijatest?
Leena Laas: Üldmulje on väga rõõmustav. Osavõtjaid oli palju ja tase hea. Meil on häid õpetajaid, kes laovad tugeva baasi. Paljude mängijate õpetajad on olnud Tiiu Peäske, Aino Riikjärv; viiuldajate võitja Hans Christian Aaviku õpetaja on Kaido Välja; mitmed on saanud algõpetuse Katrin Talmari juures. Paljud konkursil hea tulemuse saanud mängijad täiendavad end välismaal: Aavik Saksamaal Frankfurdis, Piirsalu, Verte ja Amanda Ernesaks Helsingis Sibeliuse akadeemias, Lisanne Altrov Viinis, Birgit Katriin Born Londoni kuninglikus muusikakolledžis, ja seda oli ka mängus kuulda. Välismaal kuuled maailma tippe ja hakkad aru saama, mille poole püüelda. Konkurents on suur ja mõtlemine teistsugune. Sibeliuse akadeemias õppijate puhul tahaksin välja tuua veel Réka Szilvay kooli. Kuulasin kõiki alguses mänginuid n-ö puhta lehena, ei lugenud elulugusid. Pärast vaatasin järele – kõigil kolmel on sama õpetaja. Neil kõigil on kindel ja stabiilne hoiak ning hea perspektiivi nägemine. Mängus ei ole “isetegevust”, kõik on hästi paika pandud.
Lembi Mets: Tšellode seis on minu arvates ikkagi hea. Žürii esimees Kristel Pappel mainis oma sõnavõtus, et seekord tõusis viiulite tase tšellode omast üle, aga kuulasin uuesti ka eelmise konkursi videoid, mis on siiani kättesaadavad (olgu korraldajad sellise võimaluse eest tänatud) ja ei tunneta Eesti tšellomängus tasemelangust. Samuti kontrabasside puhul, kellele ju samuti ei antud välja I preemiat. Pigem mängiti praegu mitmel puhul paremini kui viie aasta eest. Viiuldajate uus põlvkond on aga astunud uuele tasemele. Võibolla oleme nüüd jõudmas sinnani, kus olid enne Teist maailmasõda Johannes Paulseni ja Alfred Papmehli kooliga meie rahvusvahelisel tasemel viiuldajad.
Torkas silma, et seitsmest tšellistist kolm olid konkursil teist korda, uusi osalejaid oli seega kõigest neli, neistki üks Soomest. See paneb küll natuke mõtlema.
Millised on muljed ja mõtted finalistidest?
Leena Laas: Uuesti osalesid Hans Christian Aavik ja Linda-Anette Verte, kes said väärikad kohad juba eelmisel konkursil. Aavik, kes oli eelmisel korral muusikakeskkooli poisina II kohal, võitis nüüd konkursi ja oli tõesti parim. Kuulsin tema kava enne konkurssi Keila muusikakoolis – ta käis seal kava sisse mängimas –, ja juba siis oli kõik nii valmis ja korras, et mõtlesin omaette: see on I koht! Polnud nii, nagu sageli, et nädal on veel konkursini aega ja siis tehakse suur töö ära. Ta nii naudib oma mängu, ei ole näha pingutamist ega drilli. Unustad kõik ja kuulad ainult muusikat – seda me tegelikult mängijalt ju ootamegi. Mõtlesin, et kas seda mängurõõmu jätkub ka konkursile, aga seal ta mängis veelgi suurema innuga. Tal olid kõik kolm vooru võrdselt head.
Aga kui konkurss juba käis ja kuulsin Amanda Ernesaksa, siis tekkis isegi väike kahtlus esikoha suhtes. Amanda oli väärikas konkurent. Tal on väga ilus toon, ta on stabiilne, aga võrreldes Aavikuga on ta mängijana reserveeritum. Aavik paneb kõik trumbid välja ja naudib, Amanda ei ole nii avatud. Ta ei ütle kõike lõpuni välja, aga selles on oma võlu. Mõlemad mängisid finaalis Tšaikovski viiulikontserti, aga see õnnestus Aavikul kindlasti paremini. Amandal seal natuke juhtus, aga ta võttis ennast hästi kokku ja lõpuosa esitas muljetavaldavalt.
Triinu Piirsalu meeldis väga. Tal tuleb kõik nii rahulikult ja loomulikult välja. Tema mängust ma tõstaks eriti esile tema vibraatot. See on viiuldajatel väga iseloomulik ja igaühel erinev. Piirsalul oli see selline vaba, lai ja mõnus. Vahel närviga võib vibraato kinni minna, aga temal seda ei juhtunud. Finaalis oli Sibeliuse viiulikontserdi esitus väga suur saavutus.
Lisanne Altrov näitas end tahtejõulise mängijana ja hea potentsiaaliga. Natuke segasid tema mängus tehnilised ebatäpsused, mida Aavikul näiteks peaaegu üldse ei olnud. Aga selliseid asju võtab žürii arvesse, paneb “linnukese” igale veale.
Linda-Anette Verte mängus oli väga ilusat küpsust. Tema lõppvooru kontserdivalik – Brahms – on ka selline teos, mis küpsust vajab. Linda-Anette oli I voorus väga hea ja stabiilne, II voorus oli tal imeilus Saint-Saënsi “Havanaise” – see on just tema muusika. III voorus jäi mulje, et lõpus, kontserdi III osas ei jätkunud tal enam täit jõudu, võibolla see oli ka üks põhjus, miks ta ei saanud kõrgemat tulemust. Žürii oleks ju võinud teda kõrgemale tõsta, aga see on konkursi karm tõde, et keegi ei tõsta, kui sa ise ennast ei tõsta. Aga ma usun, et see konkurss oli tema interpreediteel ikkagi vajalik kogemus.
Lembi Mets: Mulle oli konkursi suurim üllataja Siluan Hirvoja. Kuulsin teda viimati üksinda laval esinemas kümme aastat tagasi, kui ta lõpetas Nõmme muusikakooli. Ehkki vahepealsetel aastatel olen märganud orkestrites, et ta on pillimängus väga osav, polnud mul vähimatki aimu, kui palju on tal endal muusikuna öelda. Tema esinemise ajal oli hetketi saalis harva kogetav haudvaikus, selline õnnestav ühistaju.
Teistest finalistidest oli mul juba varasem ettekujutus. Greta Ernesaks oli ka 2015. aasta konkursil üks finalistidest, näidates juba tollal ülihead väljaõpet, tõsidust ja süvenemisvõimet. Greta viis oma kavad läbi kadestamisväärse kindlusega, teoste väljatöötatuse tase tõi ta auga tšellokonkursi liidrikohale.
Valle-Rasmus Roots on samuti juba mõnda aega näidanud end andeka ning arenemisvõimelise interpreedina. Tema II voor oli üks tšellistide konkursi tugevamaid, tema Beethoveni viimase sonaadi esitus koos Sten Lassmanniga oli viimase detailini välja kraaditud ja diferentseeritud (fuuga ehk liigagi, natuke hullust oleks i-le täpi pannud).
Kontrabassidest jõudis ettearvatavalt finaali Regina Udod, ERSO kontrabassirühma abikontsertmeister. Regina oli laureaat ka viie aasta eest, kuid tänaseks on tema väljendusjõud tohutult kasvanud ning oskuste-kogemuste pagas samuti. Tore oli näha, millise mõnuga ta oma koduorkestri ees esines, Tubina kontrabassikontsert tundus talle eriliselt sobivat.
Mis olid II vooru saajate plussid ja mis võis olla takistuseks, et nad kaugemale ei jõudnud?
Leena Laas: Nina Kawaguchilt meeldis mulle tema I voor. Ta on enesekindel ja tal on palju häid omadusi, aga natuke oli tunne, et ta seisis nagu eraldi, ei olnud klaveriga hästi kontaktis. II voorus hakkas see segama. Ta tegi, mis tahtis, aga tervikule see kasuks ei tulnud. Ka pulsiga oli II voorus probleeme.
Meeldis Annelize Vlasenko, temast ma enne kuigi palju ei teadnud. Ta mängib ilusa tooniga ja hästi õnnestusid ka soololood. Bach oli hea, eriti tõstaksin esile tema akordide mängu. Paganini-Kreisleri “La Campanella” oli natuke ettevaatlik, kuid ikkagi tublilt esitatud. Ta tunnetab hästi ka kaasaegset muusikat – meelde jäid tema Kõrvitsa ja Tubina esitused. I vooru kohustuslikust Tubinast mängis ta “Kolme pala”, kuna enamik oli valinud Tubina virtuoosse ja efektse “Kapritšo”. Mulle meeldib ka väga tema madal register, see kõlab hästi. Hea potentsiaaliga tüdruk.
Joosep Reimaa on huvitav isiksus. Mängib tahtejõuga, aga natuke läbimõtlematult. On selline mulje, et tal on sees mõned ehk mitte kõige paremad harjumused. Teadlikkust mängust võiks rohkem olla, aga isikupära on tal olemas.
Birgit Katriin Born mängis stabiilselt. Tal on ilus kõla, aga esitused jäid liiga ühetaoliseks, karakteri ja kõla vaheldust oli vähe. Ta ei riskeeri, tahab kindla peale minna, aga see loob ka ühetaolisust. Schubert talle sobis, seda tegi ta hästi.
Noorim edasisaaja oli TMKK õpilane Triin Veissmann, kahjuks ei saanud ta haigestumise tõttu II voorus esineda. Tal on Tiiu Peäske väga hea kool ja ta on igati lootustandev noor mängija.
Kahju oli, et seekord ei pääsenud edasi selline hea mängija nagu Katariina Maria Kits. Kuid I voorus oli tunda mingit liimist lahti olekut ja žürii otsustas nii.
Lembi Mets: Tšellodest olid nii Silvia Ilves kui Marten Meibaum viie aasta eest finaalis, mis siis nüüd teisiti läks? Küllap töötamine, perekond, elu. Silvia Ilvese konkursist osavõtu nelja lapse emana liigitaksin nagunii kangelastegude alla. Mõlema tšellisti kavad olid üldjoontes soliidselt läbi viidud. Nii Ilvesel kui Meibaumil oli palju öelda nii Beethovenis kui Cassados. Laialdaste tegevuste juures kannatab aga paratamatult viimistlus. Silvia Ilves mängis pealegi Beethoveni sonaati noodist, kui reglement nõudis selgesõnaliselt peast mängu. Kas see kammersonaadi puhul peab just tingimata nii olema – kuid see on hoopis teine teema. Tema märgiti ära Elleri “Prelüüdi” parima esituse preemiaga. Marten Meibaumi puhul poleks küll põhjust olnud nuriseda ka tema finaali laskmise puhul, kuid žürii otsustas teisiti.
Kontrabassidest esines II voorus väga armsalt ja kultuurselt Hanna Jürgenson. Ka tema töötab ERSOs. On päris huvitav küsimus, miks on kontrabass muutumas üha populaarsemaks habraste, väikest kasvu tütarlaste seas? Selgi konkursil olid neljast kontrabassimängijast kolm õrnema soo esindajad.
Seekordne konkursi kava tundus äärmiselt nõudlik, silma hakkas, et oli palju Eesti muusika nõuet.
Leena Laas: Kava oli tõesti raske ja nõudlik. See on ka arusaadav – konkursil pead sa kõike näitama. Kavas oli palju ette määratud valikuid ja see oli minu meelest hea, sest tekkisid paremini võrdlused mängijate vahel. Kapriisidest tuli mängida tervelt kaks – üks Paganini ja teine Wieniawski või Locatelli. I vooru kohustusliku teosena oli vaja valida kas Mozarti rondo C-duur, “Haffneri serenaad”, Schuberti rondo või “Rondeau brilliant”. Need heliloojad näitavad mängija kohta palju. Kuna konkurss oli pühendatud Tubinale, siis oli palju eesti muusikat. I vooru kohustuslikust Tubinast mängiti kõige rohkem efektset “Kapritšot”, vähem “Ballaadi” ja “Kolme pala”. II voorus oli kaasaegse eesti pala nõue ja kuulis huvitavaid lugusid, nagu Uibo “Bach im Spiegel”, Rasmus Puuri “Sügise”, Tõnu Kõrvitsa “Eleegia üksindusele” ja “Kolm pala”, Erkki-Sven Tüüri “Conversio”, Mati Kuulbergi “Tiiule”, kahel korral Pärdi “Fratres” ja Sumera valss “Kevadine kärbes”. Ka finaalvooru kontsertidest oli ette antud valik.
Lembi Mets: Kava oli väga tõsine, kolme vooru teoste maht kokku tähendas ligikaudu kaks tundi peast esitatavat muusikat, millest ainsana oli vabalt valitav II vooru eesti helilooja teos ja seegi pidi olema kirjutatud pärast 1980. aastat. Näiliselt annaks etüüdide-kapriiside valik justkui rohkem võimalusi (Piatti ja Popper), kuid nende seast on jällegi raskem leida muusikaliselt põnevaid. Ülejäänud teoste puhul oli valik hoopis piiratud: Beethoveni sonaatidest oli valida vaid kahe viimase vahel (op. 102), eesti heliloojatest Elleri “Prelüüdi” ja Tubina tšellokontserdi I osa vahel, kusjuures Tubinat ei valinud keegi. Tõsist väljakutset pakkusid Cassado, Ligeti, Kodály soolosonaadid II voorus. Viimase vooru valikuis oli kuus XIX–XX sajandi instrumentaalkontserti.
I voorus oli väga põnev jälgida Elleri “Prelüüdi” erinevaid lahendusi. Mulle läksid isiklikult väga korda Valle-Rasmus Rootsi ja Siluan Hirvoja, aga ka Greta Ernesaksa ja Marten Meibaumi esitused. Mulle meeldis ka kontrabassimängija Hanna-Ingrid Nurm, kes esines ainult I voorus.
Konkursil on väga oluline ka konkursantide koostöö oma pianistide-
kontsertmeistritega. Millised mõtted on sellega seoses?
Leena Laas: Lea Leiten on asendamatu saatja, kes on saanud korduvalt ka parima kontsertmeistri preemia. Ta võib ka lühikese etteteatamisega kõik ära mängida, ta on omal alal erakordne nähtus. Aga minu lemmik oli Hans Christian Aaviku kontsertmeister Karolina Žukova. Ma juba Keilas kuulates imetlesin, milline koostöö ja harmoonia neil on. Ta ei saada niisama, ta mängib partneriga ja toob oma solisti parimad omadused esile. Hea mulje jättis Sten Heinoja.
Lembi Mets: Esiteks muidugi Lea Leiteni fenomen. Seda rõhutas kontsertmeistri eripreemiaga ka žürii. Mängides konkursil mitmete partneritega, suutis ta igaühe puhul haakuda just antud mängija stiili ja eripäraga. Kõige enam hämmastas mind, kust tuleb selline energia ja võime anda maksimumi ikka uuesti ja uuesti. Ning milline peab olema eeltöö sellise hulga teostega! Lea Leiten on küll üks meie vilunumaid kontsertmeistreid, kuid inimlik piir peaks ju kusagil justkui vastu tulema. Ei tulnud.
Greta Ernesaksa koostöös Mart Ernesaksaga kõlab lavalt vastu aastatepikkune ühine kogemus. See tipnes siin Mart Ernesaksa enda kirjutatud põneva “Intermezzo” (kavas pseudonüümiga S. Merksaar) esitusega, aga ka suurepäraselt värvika Beethoveni sonaadiga C-duur.
Pianistil on sellises olukorras tohutult suur vastutus: olla piisavalt paindlik, ergas ja ere, tõstmata liigselt esile oma isiksust. Võimaluse selleks annab pikaajaline kogemus ning paindlikkus. Kogenud kontsertmeistrite kõrval oli kuulda toredaid noori, nagu Sten Heinoja või Oksana Lohinova.
Tahaksin väga tänada ERSOt Arvo Volmeri juhatusel, kes kogu finaali vältel suhtus asjasse suure tõsidusega ja toetas väga noori muusikuid. Nii sai kontsertide jadast muusikasündmus.
Ja lõpuks – fantastiline oli konkursi korraldajate (Kaido Välja, Airi Šleifer, Kristel Eeroja- Põldoja, Ruslan Petrov, Katrin Talmar, Kaari Klesment) töö. Ülimalt täpne ja läbimõeldud korraldus, mis puudutas ka nähtamatuid detaile koroonameetmete osas (näiteks varužürii), salvestused, kiire teavitus, mitte ühtegi eksitust lillede või muuga – imetlusväärne!
See, et viie aasta eest elustati pärast veerandsajandilist vaheaega nii vajalik konkursivorm ja on algatatud uus järjepidevus, on eesti muusikakultuurile hindamatu tähtsusega.
TULEMUSED
Žürii: Kristel Pappel (EMTA, muusikateadlane PhD), Eva Bindere (Läti, viiuldaja), Susie Mészáros (Inglismaa, vioola, Londoni kuninglik muusikakolledž), Jan-Erik Gustafsson (Soome, tšellist), Jari Parviainen (Soome, kontrabass).
Viiul I preemia Hans Christian Aavik
II preemia Amanda Ernesaks
III preemia Triinu Piirsalu
Diplom: Lisanne Altrov, Linda-Anette Verte
Tšello II preemia Greta Ernesaks
III preemia Valle-Rasmus Roots Diplom: Siluan Hirvoja
Kontrabass II preemia Regina Udod
Eripreemiad kaasaegse eesti helilooja teose parima esituse eest: Joosep Reimaa, Greta Ernesaks, H. Elleri “Prelüüdi” parima esituse eest: Silvia Ilves, Piatti kapriisi parima esituse eest: Valle-Rasmus Roots, Wieniawski etüüd-kapriisi parima esituse eest: Amanda Ernesaks, Tubina teose parima esituse eest: Hans Christian Aavik, Tubina kontrabassikontserdi esituse eest: Regina Udod, klaverisaatjale väljapaistva esinemise eest: Lea Leiten Eesti interpreetide liidu ja Eesti Kontserdi eripreemia – esinemine kontserdisarjas “i nagu interpreet”: Linda-Anette Verte Eripreemia – Tallinna Filharmoonia kontsert Tallinna Kammerorkestriga järgneva kahe hooaja jooksul: Triinu Piirsalu Klassikaraadio eripreemia – fondisalvestus Eesti Rahvusringhäälingus: Hans Christian Aavik Saksa poognameisteri Gerald Knolli preemia noorele andekale viiuldajale: Triin Veissmann Audio Maja eripreemia veenva esituse ja suurepärase tooni eest: Valle-Rasmus Roots Rõivapoe Brage eripreemia stiilse esituse eest: Siluan Hirvoja Fotostuudio Akriibia eripreemia stiilse esituse eest: Lisanne Altrov Emta eripreemia – õppestipendium 1000 eurot: Siluan Hirvoja Eesti keelpilliõpetajate ühingu stipendium jäägitu toetuse eest Eesti keelpillimängijatele: Lea Leiten Esinemine “Lossimuusika” kontserdisarjas 2021. aasta kevadel: Hans Christian Aavik Esinemine solistina ERSO ees: Hans Christian Aavik