Oh ajad, oh kombed! TMKK aastatel 1961–1991

Eelmised osad:

Muusika nr 8/9 2021

Muusika nr 10 2021


Klaveriosakond

Ell Saviauk koos õpilase Indrek Lauluga. FOTO TMKK ARHIIVIST

Algaastatel võttis klaveriosakonna juhatamise enda kanda Ruuta Taras, kes nägi suurt vaeva I klassi komplekteerimisega. Tuli käia üldhariduskoolides ja kuulata läbi palju lapsi, et neid, kellel eeldusi paistis olevat, vastuvõtukatsetele kutsuda. Iklassiga hakkasid 1961. aastal tööle Ruuta Taras, Ell Saviauk, Maie Aasa, Helju Agur ja Linda Tamberg. Kuna klasse oli vähevõitu, siis tuli tunde anda klaverite laenutuspunktis, 22. keskkoolis ja sageli ka kodus.

1968. aasta talvel toimus TRK klaverikateedri osavõtul talviste arvestuste põhjal õppejõudude ja TMKK õpetajate ühine arutelu. Senist sagedaste arvestustega töömeetodit ei peetud otstarbekaks. Soovitati hoiduda liiga raskest repertuaarist esituse parema taseme huvides ning korraldada iga nädal õpilasõhtuid. Juhiti samuti tähelepanu õpetajate pideva enesetäiendamise vajadusele. Algas uute otsingute aeg, mis jätkus juba Kivimäe uutes hoonetes. Hakati korraldama regulaarseid kohtumisi ja konkursse Tallinna ja Tartu muusikakoolidega. 1970. aastal oli see esmakordselt TMKK korraldada – kavas olid Beethoveni sonaadid. Esimese TMKK õpilasena sai laiemale avalikkusele tuntuks Rein Rannap (õppejõud Virve Lippus), kes juba VII klassi õpilasena jõudis 1968. aastal vabariiklikul pianistide konkursil lõppvooru. Sama edukas oli ta ka Vilniuses toimunud Čiurlionise-nimelisel konkursil. Nii läks lahti TMKK klaveriõpilaste osavõtt vabariiklikest, vabariikidevahelistest ja rahvusvaheliste st konkurssidest.

Eriti suureks stiimuliks oma võimete arendamisel kujunesid, nii nagu keelpillimängijatele, ka noorte pianistide rahvusvahelised konkursid Tšehhis alates 1971. aastast. Vestluses Ivi Tiviku ja kohaliku ajakirja Hudebni Nastroje peatoimetaja Václav Korbeliga selgus, et samalaadne konkurss kui viiuldajatel toimub ka pianistidele – Ústí nad Labemis. Miks siis mitte minna! Tööd kroonis edu ja paljud neist osavõtjatest tulid koju esikohaga: Kalle Randalu, Margus Bubert, Rein Mets, Piret Hurt, Pille Lani ja Martti Raide. Neist absoluutseteks võitjateks osutusid Kalle Randalu ja Rein Mets. 1991. aastaks oli käidud pianistidega Tšehhis 18 korda, kokku oli osavõtjaid 39 õpilast IV–IX klassini. Peale eespool nimetatute saavutasid koolist võrsunud õpilastest konservatooriumi tudengitena silmapaistvaid tulemusi Ivari Ilja, Peep Lassmann, Toivo Nahkur, Lauri Väinmaa, Lembit Orgse, Anto Pett ja Heli Taar (Aasmaa).

TMKK klaveriõpetajate raudvaraks olid varasematel aastatel Ell Saviauk, Maigi Pakri, Tiina Kurik, Helju Agur, Ülle Sisa, Eve Paju, Helle Jantson, Mai Katsuba, Ene Metsjärv, Viive Pajuri, Kersti Palm, Ira Floss ja Kersti Sumera. TMKK algusaastatest alates oli klaveriosakonnas kaks tugisammast: noorema astme osakonnajuhataja Ruuta Taras ja vanema astme juhataja Ell Saviauk. Ell Saviauk oli 30 tööaastast pool aega selles töös ja tegi seda targalt ja tasakaalukalt. Kuna Ell Saviauk töötas algul ka Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (1957–1972) kontsertmeistrina, pedagoogilise praktika juhendaja ja üldklaveri õppejõuna.

TRK ettepanekul anti talle 1986. aastal ENSV teenelise kultuuritegelase aunimetus. Ell Saviauk oli sageli žüriides Eestis, Soomes ja Tšehhoslovakkias (sealhulgas 1974. aastal Ústí nad Labemi konkursil). Aastatel 1991 - 1997 oli Ell Saviauk õppejõud Soomes. Ell Saviauk on ka Eesti Klaveriõpetajate Ühingu auliige. Ell Saviaugu õpilaste hulka kuuluvad Indrek Laul, Martti Raide, Kristiina Rokaševitš Pille Saar, Ene Nael, Reinut Tepp, Rasmus Andreas Raide jpt.

Ruuta Tarast on väga ilmekalt iseloomustanud tema õpilane Jaan Vaidla: “Koidukiirtes säravana tulla, päeva läbi päikesega võidu pilvealust ilma valgustada ja loojangut ära ootamata lahkuda – nii võiks Ruuta Tarase õpetajaks olemise aega mõne sõnaga iseloomustada. Kohusetundlikuna – pigem kunsti kui koolikorra suhtes, pigem muusika kui paberite asjus – hoidis ta oma õpilasi pikki aastaid klaverimängu kütkes neid oma tarkusega toites ja inspiratsiooniga innustades. Kella vaatamine ei kuulunud tema lemmiktegevuse hulka. Küll aga võime meenutada põnevaid üksteisele ettemängimisi, asjalikke ja muhedaid vestlusi, lugeda sihikindlust ilmutava käekirjaga täidetud päevikulehekülgedelt nii ainukordselt tabavaid kui igikestvalt üldistavaid nõuandeid.” (“Tallinna Muusikakeskkool 1961–1991”). Selline on ta praegugi Siimu talus. Ruuta Tarase õpilased on Ivo Sillamaa, Annika Tõnuri, Lauri Väinmaa, Eero Läte, Meeli Ots, Jaan Vaidla jpt.


Koorielu ja koorijuhtimise osakond


1968. aastal sai Tallinna muusikakeskkooli direktoriks Endel Loitme. Tema määramisel direktoriks oli oluline veel see, et TMKK vajas koorijuhte. Koorijuhtimise osakond oli küll loodud, kuid õppureid oli alates VIII klassist siiski vähevõitu, kuna vastu võeti lastemuusikakoolist tulnuid ja sageli tuli leppida teistelt erialadelt üle tulnutega.

TMKK esimesel kolmel aastal õpetasid koorijuhtimist TRK vastava kateedri õppejõud. 1964. aastal alustasid tööd koolis põhikohaga Eda Kõrgemägi ja Reet Ratassepp. 1968. aastal tulid juurde õpetajatena Endel Loitme ja Harri Ilja.

Pidevalt on koolis tegutsenud lastekoorid, poistekoor, naiskoor ja kammerkoor. Esimesed vastutusrikkad esinemised olid 1969. aasta üldlaulupeol, kus võistulaulmiselt toodi kolm esikohta: poistekoor (õp Elsa Rikandi) ja kaks lastekoori (õp Eda Kõrgemägi ja Reet Ratassepp).

Väärib meenutamist, et kolmel korral kutsuti kooli koore esinema Venemaale Obninskisse. 1972. aasta koolinoorte laulupeo võistulaulmiselt tõid kooli neli koori taas koju auhinnalised kohad.

Erilise hoolega valmistuti 1980. aasta üldlaulupeoks. “Kammerkooripisik” on koolis elanud juba 10 aastat, sellega nakatas õpilasi Tõnu Kaljuste, kes esmakordselt organiseeris koolis kammerkoori. Kuid veel suurema ja mõjusama “pisiku” tõi TMKKsse tema isa, prof Heino Kaljuste 1965. aastal. Selleks oli JO-LE-MI relatiivse noodilugemise (nn Zoltán Kodály) süsteem, mis oli suureks toeks kooli algklasside solfedžoõpetajatele Maire Toomile, Eda ja Raivo Kõrgemäele ning Reet Ratassepale.

Heino Kaljuste ja Tõnu Kaljuste kontserdireisilt naasmas. FOTO ETMMi KOGUST

Asi algas nii. 1964. aastal toimus Ungaris rahvusvaheline ISME (International Society for Musical Education Toim.) konverents. Eestist said sinna minna koorijuhid Aksel Pajupuu, Kuno Areng, Uno Järvela, Venno Laul, Heino Kaljuste, Valve Tigane ja Riho Päts. “Abikaasa Lia mäletab, kuidas Heino konverentsilt saabununa juba ukselävel viskas portfelli käest ja enne kui jõudis tervitada, hüüdis tormiliselt: “Nüüd ma tean, mida tuleb teha!” (Heino Kaljuste, “Kestev elu”). Heino Kaljuste lõi ka uued silpnimetused JO-LE-MI ja uued rütmisilbid.

Eda ja Raivo Kõrgemägi, tollased TMKK õpetajad: “1965. aastal alustasime TMKKs solfedžo õpetamist relatiivse JO-LE-MI meetodi järgi. Et uus meetod oli meile alles verivärske, suhtusime sellesse teatud eelarvamuse ja kõhklustega. Pealegi teadsime, et iga uus asi, olgu ta nii hea või halb kui tahes, leiab alati vastuseisu, eriti siis, kui õpetajatel endil tuleb midagi ümber õppida. Kuna olime omal nahal kogenud, et sofedžo kui õppeaine kuulub “kuivade” kilda, nägime uues meetodis suurepärast lahendust sellele küsimusele. Järgmisel suvel oli minul (Eda Kõrgemägi) ja Reet Ratassepal võimalus viibida kuu aega Ungaris solfedžoõpetajate seminaril. Kõik nähtu ja kuuldu andis edaspidiseks indu. Ise õppides, katsetades ja õpetades on käesolev meetod saanud väga selged kontuurid ja sisu nii meie kooli kui ka meie eneste jaoks.” (Koolimuusika, 1984, nr 9) 1976. aastal korraldati TMKKs üleliiduline solfedžõpetajate seminar. Kooli õpetajad Maire Toom, Reet Ratassepp, Laine Sermand, Raivo Kõrgemägi ja Udo Mesner andsid näidistunde kõigis vanuseastmetes. Nüüd oli tihti meie kooli tundides külalisi teistest vabariikidest ning vaatlejaid Soomest ja Kanadast. Pikaaegsed sidemed oli Leedu Čiurlionise-nimelise muusikaakadeemiaga. 1980. aastal viibis nende teooriaosakonna juhataja Marius Slipkus TMKKs terve kuu! Uue taseme tõid koorijuhtide tegevusse noored TMKK vilistlased. Reet Ratassepp: “Viimasel kümnendil on koorijuhtimise osakond täienenud uute õppejõududega: Elo Kaarepere-Üleoja töötab meil alates 1986. a. Karin Rööp töötab 1989. a. Mullu sügisel tuli kätt proovima veel konservatooriumis õppiv Kaisa Roose. [---] Kammerkoor E. Kaarepere juhatusel viibis kontsertreisil Kielis 1989. a septembris ja Lahtis 1989. a märtsis. Naiskoori reisid õpetaja Karin Rööbiga on viinud samadesse paikadesse 1990. a märtsis ja 1991. a mais. Kammerkoori uus koosseis õpetaja Evi Eesperega käis oma kunsti tutvustamas Stockholmis 1990. a oktoobris. Elo Kaarepere kammerkoor aga otsustas kooli lõpetamise järel kokku jääda ja on nüüd tuntud Tallinna Raekoja kammerkoorina. [---] Viimasel õppeaastal õnnestus Rootsi õppima saata Anu Tali (vahetusõpilasena – J.P.). Algusjärgus on ka kirikumuusika lisaeriala õppimine meie koolis.” (“Tallinna Muusikakeskkool 1961–1991”)


Puhkpilliosakond


Puhkpilliosakonna keskne õppejõud Aavo Ots. FOTO LAULUPIDU.EE

Puhkpilliosakonna küpsemine võttis aega, kuna neid pille hakatakse õppima alles IV klassist ja nooremad õppurid on enamasti flöödi erialal. Õpetajateks olid küll tugevad professionaalid-tegevpillimehed, kuid enamuses tunnitasulised. 1963/64 tuli TMKK klarnetiõpetajaks Hans Suurväli. Järgmisel aastal alustati õpinguid juba oboe erialal,õpetajaks Heldur Värv, ja trompetil – õpetajaks Irja Rohtmaa. 1975. aastal oli osakonnajuhatajaks Tõnu Tarum. Tekkis võimalus õppida trombooni, trompetit, metsasarve ja fagotti. 1981. aastaks oli TMKKs lõpetanud 11 flööti, 13 klarnetit ning oboe ja fagoti erialal 8 inimest, kokku 32 õpilast. 1984. aastal avasime veel löökpilli eriala, õpetajaks Rein Roos. Suur mure oli pillide hankimisega. Kui oleks olnud rohkem pille anda, küll siis oleks ka õpilasi rohkem! Flöödiõpetajatena on töötanud TMKKs Elmar ja Raivo Peäske, oboe alal Tulike Loorits ja Heldur Värv, klarneti alal Ülo Üksik ja Hans Suurväli, fagoti alal Ilmar Aasmets, trompetiõpetajana Aavo Ots, trombooniõpetajana Udo Meier, tuubaõpetajana Riho Mägi. Eriti tuleks esile tuua Aavo Otsa lõputut innukust töös oma instrumendi –trompetiga, vaskpilliansamblite ja puhkpilliorkestriga. Tore on vaadata, kuidas Aavo Ots teeb poistega tööd. Kõik laabub ilma virisemata. Võimas!


 

TMKK kolmanda aastakümne juubelikogumiku “Tallinna Muusikakeskkool 1961–1991” tiitellehel on humoorikas kokkuvõte kooli kohta TMKK vilistlaselt Lepo Sumeralt: “Ega see kool nii hull ei ole, kui sellest räägib Rein Rannap. Ta on hoopis palju parem – nii hea, nagu sellest räägib Lepo Sumera.”

Kuna TMKKs käis pidev kontserttegevus, võeti 1977. aastast tööle direktori asetäitja kontserttegevuse alal – Leo Truuväärt. See oli suur töö, sest esinemisi oli aastas keskeltläbi saja ringis. Estonia kontserdisaalis toimusid iga-aastased lõpetajate kontserdid ja anti kätte lõputunnistused, aasta aruandekontserdid sümfooniaorkestrile ja kooridele ning väiksematele koosseisudele. Palju oli ühe õpetaja klassikontserte. Kontserdikohti oli väga palju: ajaloomuuseum, matkamaja, Mustpeade maja Olavi saal, raekoda, Kiek in de Kök, vanalinna muusikamaja, teatri- ja muusikamuuseum, keskraamatukogu saal, Metodisti kirik, Niguliste kirik, muusikaakadeemia kammersaal, Glehni loss, Nõmme muusikakooli saal jt. Leo Truuväärti hobiks oli ajalugu. Temalt on ilmunud 8 uurimust Eesti pedagoogidest-muusikutest, Saaremaa mehest Joosep Aavikust kuni tšelloõpetaja Laine Leichterini. Õpilased said ka stipendiumi: VIII – IX klassis 16 rubla, X–XI klassis 18 rbl ja kõrgendatud stipendium oli 22.50. Kontserdipilet maksis nõukogude ajal tihtipeale vaid 30 kopikat.

1986. aastast alates võeti õpilasi vastu juba 6-aastaselt. Seda võimaldas mudilaste muusikastuudio, kus töö käis 3–5-aastastega entusiastliku juhataja Maie Klesmenti käe all. Neile tuli luua eraldi õpperuumid C-majas (ühiselamus), pikapäevarühm ja magamisruum. 6-aastaste klass võimaldas TMKK õpiaja viia nüüd 12-aastaseks. 1968. aastal tuli tütarlaste võimlemisõptajaks Aita Eek, kes andis sportimisele uue hoo, eriti tüdrukute seas. Alla Eenmaa: “Aita Eek – tema õpetas mulle, et kõik sõltub tahtejõust. Tänan, et ta sundis mind nuttes mööda köit võimla lakke ronima. Ma sain kätte tunde: “Ma suudan!” Tänu temale saime ka talviti piisavalt palju Kivimäe mändide all lumes möllata ning suuskadega sõita.” (“TMKK 50”)

1964. aastal tuli kooli I klassi õpetajaks Milvi Salandi, temast sai ka kooli vanempioneerijuht. Kivimäele saabudes leidis peahoone keldrisse koha ka pioneeride tuba. Salandi oskas oma tegevustes olla nii huvitav, et neist võttis osa palju lapsi. Popid olid suvised pioneerilaagrid: esimesed kaks toimusid Vetlas (1970, 1971), järgmised juba Järveotsal.

Olles vaadelnud TMKK erialasid, võib veenduda, et kool on olnud väga tulemusrikas oma saavutustes nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. 30 aasta jooksul on TMKK lõpetanud 719 muusikut, tänu kellele on Eesti pillimängu tase astunud pika sammu professionaalsuse poole. Tallinna muusikakeskkool sai 1991. aastal tõesti täiesti iseseisvaks kooliks. Tolleaegne TRK rektor Venno Laul kutsus mind oma kabinetti ja selgitas, et konservatoorium alustab uue maja ehitust ilma muusikakeskkoolita, kuna uuele krundile kesklinnas Rävala puiesteel mahub ainult konservatooriumi uus hoone. Seega TMKK jääb Kivimäele ja muutub iseseisvaks kooliks, mida ei nimetata enam Tallinna riikliku konservatooriumi juures asuvaks. Uue aja saabumist TMKKs meenutab Eero Raun: “XXV lend lõpetas kooli 1989. aastal. Seega jäi meie abituurium Eesti jaoks erakordsesse aega, täis unistusi ja eneseleidmist. Lauluväljaku öölaulupidudelt sai mindud hommikustele eksamitele, õpetajad pälvisid õpilastelt hinnanguid selle järgi, kuivõrd julgelt suudeti ennast tunda totalitaarsest painest vaba inimesena. TMKK tollaste õpetajate kiituseks tuleb öelda, et nad suutsid enamjaolt olla õpilastele autoriteedid nii kodanikena kui ka pedagoogidena, suunates meie pulbitsevat energiat ning loovat vaimu healoomulistesse kanalitesse. Püüdsime olla nende usalduse väärilised.”

TMKK on nüüd saanud täiskasvanuks. Mida see aga tähendab? Igal iseseisvumisel on oma hind, kuid TMKKle tuleb au anda, et temas säilis see vaimsus, mis teda on saatnud nüüd juba 60 aastat.



KASUTATUD KIRJANDUS


Toomas Karjahärm, Väino Sirk. “Kohanemine ja vastupanu. Eesti haritlaskond 1940–1987”. Tallinn, Argo, 2007.

“Vladimir Alumäe. Rektor, interpreet, pedagoog”. Koostanud ja kommenteerinud Niina Murdvee. Tallinn, EMTA, 2017.

Urve Lippus. “Muutuste kümnend”. Tallinn, EMTA, 2011.

Monika Topman. “Mõnda möödunust. Eesti Muusikaakadeemia 80”. Tallinn 1999.

Ivi Tivik. “Muusikalise kasvatuse ja pillimängu ühendamine viiuli algõpetuses”, Tallinn, ENSV kõrg- ja keskerihariduse ministeerium, teaduslik-metoodiline kabinet, õppematerjal.

Koostanud Endel Lippus, 1984.

“Tallinna Riikliku Konservatooriumi juures asuv Tallinna Muusikakeskkool [ülevaade kahekümnest tegevusaastast]”. Koostanud A. Elvik jt. ENSV kõrghariduse ja keshariduse ministeerium, 1981.

“Tallinna Muusikakeskkool 1961–1991”. Koostanud M. Toom. Fratres, 1991.

“Tallinna Muusikakeskkool 50”. Koostajad Timo Steiner, Tiina Talts. Tallinn, 2011.

“Eesti Muusika Biograafiline Leksikon”, I köide, A –M. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007.

“Ansamblis olemine. Helju Tauk 75”. Koostanud ja toimetanud Madis Kolk ja Tiina Mattisen. Eesti Muusika Infokeskus, 2005.

“Kestev elu. Heino Kaljuste”. Koostaja Maimo Kalmet. SA Lootsi Koda, 2005.

Olavi Sild. “Mõtterännakud muusikamaastikel”. Koostajad Eike Sild-Ņeeme ja Martin-Kaspar Sild. EMTA, 2010.


187 views