Lärm teaduses: kuidas astuda metal-muusikaga akadeemilisse dialoogi

Hetk konverentsilt. FOTO TUULI PÕHJAKAS

Sevillas toimunud rahvusvaheline metal-muusika uuringutele pühendatud konverents oli järjekorras seitsmes ning minu arusaamist mööda oli tegu korralduslikult senistest suurimaga. Neljal päeval astus üles ligikaudu 100 teadlast, kellest ca 80 olid Sevillasse kohale sõitnud ja 20 osales veebi vahendusel, kuid kel kõigil oli öelda midagi nii metal-muusika oleviku, mineviku, tuleviku, kitsaskohtade ja probleemide, bändide, laulusõnade, kultuurilise mõju, ühiskondliku rolli kui ka peavoolu kuulumise või sealt välja heitmise kohta. 

Ehkki kogu kava oli ääretult mitmekesine, joonistusid nelja päeva lõikes siiski välja mingid teemad, bändid ja küsimused, mis inimesi rohkem kõnetasid. Konkreetselt muusikat käsitlevaid ettekandeid oli üpriski vähe, seevastu uuriti rohkem kultuurilist pärandit ja metal-muusika seoseid olevikuga, kasutatud sõnu ja tekkinud tähendusvälju. Samas kujunesid välja omad lemmikud, eriti mis puudutas bände, keda uurida. Avapäeva põhibändiks sai Rootsi ekstreem-metal-ansambel Meshuggah, teisel ja kolmandal päeval oli aga kõige populaarsem Jaapani kawaii-metal-ansambel Babymetal. 

Meshuggah, mida peetakse sageli akadeemikute lemmikbändiks, on ja on olnud oma muusikastiililt tõsiselt uuenduslik ning keerukatest, polümeetriaga laulustruktuuridest ning polürütmidest küllastunud. Ehkki tegu on selgelt ekstreemse underground metal-bändiga, on nad kujunenud üheks kaasaegse metal-muusika peamiseks mõjutajaks, sest pea kõik erinevad -core-žanrid ja moodsa metal’i ansamblid keerasid pärast Meshuggahi ilmumist kitarrid madalamaks ja võtsid omaks lihtsustatud djent-riffimisstiili, mille kõlapilt on teatud žanrides saanud üpriski valdavaks. Mõned usuvad suisa, et pea kõik bändid, mida ei saa metal-muusika mõistes kirjeldada kui “vanakooli”, on vähemalt mingil määral oma käekirja näpanud just 1987. aastal loodud Meshuggahilt. 

Seega pole ime, et ajakiri Rolling Stone nimetas Meshuggahi ühel hetkel üheks kümnest kõige olulisemast hard rock’i ja heavy metal’i bändist, nagu ka pole ime, et esimesel päeval oli vähemalt neli ettekannet suuremal või vähemal määral just sellest ansamblist, kuna materjali, mida uurida, on küll ja veel. Ise kuulsin kaht Meshuggahi alast ettekannet; esimene rääkis isiklikest kogemustest vaimse tervise probleemidega ja kõnealuse bändi mõjust neile (olgu öeldud, et mõju polnud positiivne) ja teine nn heaviness-atribuudi produtseerimisest metal-muusikas.

Teise ja kolmanda päeva põhibändiks kujunes mõneti üllatuslikult Jaapani popist ja metal-muusikast inspiratsiooni saanud kawaii metal-ansambel Babymetal. Dr Ugo Fellone Valencia rahvusvahelisest ülikoolist rääkis, kuidas popmuusika on mõjutanud uue põlvkonna naisi metal-muusikat tegema, sh nii praegu ülipopulaarset Poppyt kui ka juba viimased 13 aastat aktiivset edu nautinud Babymetalit. Õhtu lõpetas aga ettekanne sellest, kuidas Babymetal on omaks võtnud Jaapani müüdi megitsune’st ehk müütilisest rebasest ning seda feministliku vankri ette rakendab, ennast müüdi abil turundades.

Üldiselt aga keskenduti edaspidi peaasjalikult ajaloole ja ma ei pea seejuures silmas pelgalt metal-muusika ajalugu, vaid ka Pürenee poolsaare esiaega ja selle peegeldamist muusikas, moslemite võimu all olnud Al-Ándalusi kultuurist metal’is, islamofoobia ja islamofiilia vaatest ning inkade pärandist Peruu metal-muusikas. Ühes plokis oli ettekanne sellest, kuidas antiikmaailma kujundeid, kunsti ja ideid kasutatakse läbi fetišeerimise fašistliku metal-muusika kirjutamiseks (jah, see on teema, eriti natsionaalsotsialistlikus black metal-muusikas) ning kuidas ja kas Venemaa näeb end soome-ugri kultuurisaadikuna metal’is; viimane ettekanne oli peamine põhjus, miks konverentsi ei saanud läbinisti õnnestunuks pidada.

Nimelt algas juba Venemaa teadlase ettekanne võltsnarratiividega, kui ta oma esimesel slaidil kuvas ekraanile Karjala kaardi, mis ei vastanud ühestki küljest tegelikkusele, ning hakkas rääkima sellest, kuidas Venemaal pole kunagi ühegi soome-ugri rahvaga probleeme olnud ning ajast aega on vennalikult koos elatud. Ma arvan, et enamik, keda Karjala ja soome-ugri teema lähemalt puudutas või vähegi huvitas, eeldas heausklikult, et konverentsil üles astunud vene teadlane on oma meelestatuselt Ukraina poolt ning ettekandes kallutamata ja faktitäpne, mitte seda, et meil tuleb 20 minutit kuulata juttu, mille sisu on otse propagandaõpikust välja kistud. Tundus justkui enesestmõistetav, et teadlase tausta on eelnevalt kontrollitud, ettekande teema ja narratiividega tutvutud ning teesidele faktikontroll tehtud, mis oleks aidanud vältida asjaolu, et hulk teadlasi tundis end ebamugavalt, sest nende päritolu ja pärandi kohta levitati lausvalet. Kaasa ei aidanud seegi, et paneeli modereerinud ameerika teadlane kiitis venelasele takka, tuues ettekandest välja mitmeid oma lemmikbände.

Kurb oli sellestki, et konverentsi viimasel päeval kõnelenud dr Charlotte Doesburg pidi oma ettekande ajast ümber lükkama mõningaid vene teadlase esitatud väiteid, mis olid otseses vastuolus Doesburgi uurimisteemaga, mis puudutas Soome ja Venemaa Karjala ansamblite laulusõnu ja teemasid. Kui Doesburg ka korraldajate tähelepanu sellele juhtis, et vene teadlase (kes osales veebi kaudu) narratiivid esindavad imperialistliku Venemaa kõnepunkte ning osa tema jutust on otsene valeinformatsioon, mis on tegelikult hõlpsasti kontrollitav, lubasid korraldajad koostada ametliku avalduse, et kõne problemaatilisusele tähelepanu juhtida. Seda ei ole kahjuks siiani tehtud.

Kogu konverentsi üheks kõige põnevamaks loenguks, vähemalt minu jaoks, oli dr Eric Smialeki ettekanne naistevastasest vägivallast Cannibal Corpse’i muusikas. Tema uurimistööst ilmnes, et kui 1990. aastatel olid death metal-ansambli Cannibal Corpse muusikas naistevastast vägivalda mõnel juhul albumite lõikes suisa 108 protsenti (ta lõi selleks eraldi mudeli ja arvutuskäigu, mis kehtib ainult selle uurimistöö puhul), siis tänasel päeval on kurikuulus bänd oma muusika pühendanud hoopiski naiste- ja lastevastase vägivalla vastu võitlemisele ning kirjutab muusikat nii inimkaubandusest seksuaalse ärakasutamise eesmärgil kui ka koduvägivallast, ehkki bänd ei ole loobunud ka oma algusaastate muusikast, mille keskmes on äärmuslik vägivald. Vaevalt leidub metal’i maastikul teist nii järjekindlalt brutaalset, kuid samas kultuuriliselt püsivat nähtust kui Cannibal Corpse. Alates 1988. aastast on nad raiunud end veriste riffidega metal’i ajalukku, olles üks väheseid bände, kelle mõju on korraga nii esteetiline kui ka eetiline küsimus. Nii et tegelikult on mõneti isegi üllatav, et Meshuggah nii palju tähelepanu sai, kui Cannibal Corpse’i puhul on uuritavat materjali justkui nii palju rohkem (võibolla on see juba varem tehtud ja mina lihtsalt ei tea).

Viimasel päeval oli veel kaks ettekannet, mis võiksid kohustuslikud kuulamised olla ka meie muusika- ja/või kirjanduse õpetajatele. Noor läti uurija Rūdis Bebrišs rääkis äärmiselt huvitavalt, kuidas ta tõi metal-muusika üpriski loomulikul teel 7. klassi ainekavasse moel, mis ei hirmutanudki lapsi ära ning seda tänu eesti keeldegi tõlgitud raamatule “Jelgava ’94”. Tema järel kõneles ameeriklane Joe Diaz sellest, kuidas tema on metal-muusikat tutvustanud oma kõrgkooli õppekavas, nii et see on ühtaegu huvitav, värskendav kui ka aktuaalne, ja näidates, kuidas tuua metal’it ilma igasuguse pealesurumiseta peavoolu nõnda, et keegi hirmunult ei põgene.