_page-0001.jpg)
TMKK fenomen – tipptulemused rahvusvahelistel noortekonkurssidel Tšehhis
Kuumad kuuekümnendad, mis tõid meie kunsti ja kirjandusse, rääkimata muusikaelust, palju uut ja huvitavat, võimaldas TMKK õpetajatel viibida 1965. aastal Praha kevadel! Grupis olid konservatooriumi, TMKK, Elleri ja Otsa kooli õpetajad ning mõned inimesed Tartu ülikoolist. Tähelepanuväärne oli see, et saime külastada Praha konservatooriumis erialatunde. Suur tänu TRK kontsertmeistrile ja ansambliõpetajale Elsa Avessonile, kes valdas tšehhi keelt ja oskas meie soovi edasi anda neile, kes seda võimaldasid. Sellel külaskäigul tutvus Ivi Tivik professor Ottokar Steiscaliga, kes osutus Ústí nad Orlicís peetava kuulsa viiuldaja Jaroslav Kociani nimelisel noorte viiuldajate konkursi žürii esimeheks. Vestluse käigus jõuti otsusele, et Eestist võiksid tulla oma jõudu proovima ka TMKK nooremad õpilased. Idee hakkas idanema ja koju jõudes hakkasime korraldama koolisisest ettemängimist. Otsustajaks oli žürii Herbert Laane juhtimisel. Tšehhid pidasid sõna ja 1966/67 õppeaastaks tuli osavõtuks ametlik kutse. Selgus, et see konkurss on neil üheksas ja toimub neljas vanusegrupis. Herbert Laane žürii valis osavõtjateks kooli esimesest vanuseastmest Ülo Kaadu ja kolmandast vanuseastmest Urmas Vulbi. Nüüd tulime robinal unelmatest maa peale. Kirjavahetust peeti tšehhi keeles, Moskvast tuli taotleda luba välissõiduks lastega, tuli välja mõelda, kust leida tšehhi raha konkursi ajal elamiseks. Pikk kirjavahetus käis ka Tallinn – Moskva – Tallinn – Ústí nad Orlicí vahel. Elsa Avesson oli tšehhi-vene keele tõlkijaks. Kõige vaevarikkamaks osutus Moskva kultuuriministeeriumile selgitada, miks lapsed peaksid sellisel üritusel osalema. Lõpuks hakkas asi edenema just seetõttu, et Ústí nad Orlicís tuldi vastu ja võeti enda kanda meie osavõtjate majutus, söök ja elamiseks vajalikud kulud. Moskvas peeti seda mõeldamatuks, lootuses, et me ei saa ilma rahata ju sõita. Muusikakeskkooli lapsed koos õpetaja Ivi Tivikuga aga sõitsid kuni Prahani vene rublade eest ja edasi juba kohaliku orgkomitee abiga.
Loomulikult oli kõigil osavõtjatel saatjaskond – vanemad, õpetajad, klaverisaatja oma kulu ja kirjadega. Õnneks oli Mare Teearu sel ajal viimast aastat Moskva konservatooriumis aspirantuuris ja aitas igati Ivi Tivikut asjaajamistes.
Sõit Tšehhi algas 1. mail 1967, konkurss toimus 7. – 9. maini. Tulemused: esimeses vanusegrupis võitis esikoha II klassi õpilane Ülo Kaadu , kolmandas vanusegrupis sai diplomi VII klassi õpilane Urmas Vulp. I voor mängiti nii, et žürii oli esinejast eraldatud eesriidega, et tagada täielik objektiivsus. Kokku oli selles vanuserühmas esinejaid 17. Nii algasid TMKK õpilaste iga-aastased konkurssidel esinemised nii kodus kui ka võõrsil.
Kui meie kooli esinejate tulemused jõudsid Moskva kultuuriministeeriumi, siis Ivi Tiviku kuulsus oli nii võimas, et talle tehti ettepanek asuda sama aasta sügisel tööle Soome. Nimelt vajas Joensuu muusikakool viiuliõpetajat kohustusega mängida ka kohalikus orkestris. Seekordne asjaajamine käis kiiremini ja oktoobriks oli ta läinud. Selleks ajaks oli aga muusikakeskkoolile tulnud uus kutse võtta osa X Jaroslav Kociani nimelisest konkursist 1968. aastal. Mare Teearu oli selleks ajaks Moskva aspirantuuri lõpetanud ja nõustus sõitma nelja õpilasega Tšehhi. Seekord oli asjaajamine juba lihtsam, tšehhi raha taotlesime hoopis Eesti pangalt ja õnnestus! Seekord oli kontsertmeistrina kaasas ka Elsa Avesson, kelle tšehhikeelne igapäevane suhtlemine aitas kaasa reisi õnnestumisele. Tšehhis käidi aasta või paari tagant kokku 15 korda.
Klaveriõpilased osalesid samuti Tšehhi konkursil Ústí nad Labemis, sealt võeti osa 21 korda! See osutus võimalikuks tänu teotahtelisele klaveriosakonna juhatajale Ell Saviaugule.
Keelpilliosakond
Tallinna muusikakeskkooli tekke kõige tähtsamaks põhjuseks oli aga ikkagi Eesti tolleaegne orkestripillide põud. Eriti tunti puudust keelpillidest – viiul, alt, tšello, kontrabass. Olavi Sild on selle kohta öelnud: “Nagu iga muusikariista, õpitakse ka viiulit mängima terve elu. See on väga keerukas protsess, kus tähtsat rolli omab mängija enda tase, õpetaja suhtumine ning õpetamismeetodid. Kuid edukaks arenguks on vaja ka häid keskkonnatingimusi ning võimalusi, mida pakub inimesele elu väljaspool kooli. Tänapäeva viiulimängu probleem on õpilase vähesed võimalused ennast rohkem väljendada ja välja elada. See on ainult üks osa, mis on sageli problemaatiline”. (Olavi Sild, “Mõtterännakud muusikamaastikel”)
Siinkohal tuleb kindlasti esmajärjekorras rääkida keelpilliosakonna kahest kõige teenekamast grand lady’st. Ivi Tivik on meie läbi aegade kõige väljapaistvamaid viiuliõpetajaid. Tema õpingud said alguse Paides Aino Tamme juhendamisel ja katkesid 1949, mil tema õpetaja küüditati Siberisse. Õppimine jätkus Tallinna lastemuusikakoolis eestiaegse härrasmehe Arvid Jakobi käe all, edasi läks Ivi Tivik Tallinna muusikakooli, kus õppis Endel Lippuse juures. Samal aastal astus Ivi Tivik konservatooriumi Vladimir Alumäe viiuliklassi, mille lõpetas 1964. aastal. Alustanud oma õpetajatööd küll Nõmme lastemuusikakoolis, suunas Vladimir Alumäe ta kohe uut kooli – Tallinna muusikakeskkooli rajama. Selles tegevuses oli Ivi Tivik väga edukas. Kuid peamine, temas oli tahet tegelda just viiulimängu algõpetuse probleemidega. Konservatooriumit lõpetades oli tal TMKKs juba oma täiskoormusega viiuliklass. 1971. aastal käis Ivi Tivik Leningradi konservatooriumis kvalifikatsiooni tõstmise kursustel ja täiendas end pidevalt 1974. aastani Moskva konservatooriumis konsultatsioonidel Igor Bezrodnõi ja Juri Jankelevitši juures. 1973. aastal pääses taenesetäiendusele Saksamaale Weimari rahvusvahelistele suvekursustele. Ivi Tiviku tähelend õpetajana algas juba 1967. aastal, tema kui uurija olemus väljendus tema esimeses kirjutises “Muusikalise kasvatuse ja pillimängu ühendamine viiuli algõpetuses” (1984).
Tšelloõpetaja Laine Leichterile tugineb kogu meie uuemaaegne tšellokool. Tema õpilane Lembi Mets meenutab: “Laine Leichter on pedagoogiks sündinud. Ta on uskumatult andunud ja järjekindel, omamoodi “raudne leedi”, kelle raudsust mahendab aga tohutu osavõtlikkus ja üpris oluliselt ka ta iselaadne pehme kõnemaneer, mis rängimagi ütlemise talutavamaks muudab. Laine Leichter kannab endas Õpetaja iidset tähendust – ta pole kunagi kasvatanud üksnes mängijaid, vaid eelkõige inimesi. Õpilased koondab ta enda ümber ühtseks pereks. Alalõpmata toimus meil ühiseid muusika kuulamisi, ettemängimisi, arutelusid, mis olid väga arendavad, teisest küljest aitasid aga kaasa omavaheliste heade suhete tekkele. Teine ja vähemalt niisama oluline tegur on, et juba lapsest saadik harjutab ta noori mängijaid lavaeluga. Leichteri võime korraldada kontserte, leida uusi ideid ja võimalusi on ainulaadne. Lapsele annab iga esinemine tohutult kogemusi. Tihti olen endalt küsinud: kuidas on ta suutnud vältida eluväsimust? Koos Karl Leichteriga on ta jätnud kustumatu jälje Eesti kultuurilukku. Nad on arendanud välja väga palju loovisiksusi. Laine Leichterile kuulub järeltulevate tšellistide põlvkondade tänu.” (“Tallinna Muusikakeskkool 1961–1991”) Kahjuks lahkus Laine Leichter meie hulgast 2019. aastal. Tema töö elab edasi tema õpilastes ja lastelastes.
TMKK keelpilliosakonnal oli paljude probleemide hulgas raskeim leida sobivaid õpilasi, õpetajaid ja pille, eriti algklassides. Lühikest aega katsetasid oma oskusi paljud muusikud, kuid pikemalt jäid püsima Ene Pedaste, Paul Purga, Toomas Tummeleht, Ivo Juul, Epp Saar ja Andres Laan.
Tiiu Heinsalu-Peäske oli I lennust esimene, kes tuli kohe pärast kooli lõppu viiulit õpetama. Tema õpingud algasid Tallinna lastemuusikakoolis (1954–1961), kus tema õpetajateks olid päikseline, heatahtlik ja üdini delikaatne Marta Toona ja meheliku nõudlikkusega Harald Aasa. Viimane jäigi tema õpetajaks kogu muusikakeskkooli ajaks, kuid kontsertmeistriks ja toeks oli sel ajal ka Helju Tauk. 1969. aastal, olles veel TRK üliõpilane prof Alumäe ja Harald Aasa viiuliklassis, pälvis Tiiu Heinsalu Eesti keelpillimängijate konkursil II preemia. Lõpetanud 1970. aastal TRK, astus ta Moskva riikliku konservatooriumi assistentuur-stažuuri, juhendajaks Volodar Bronin.
1986. aastast alates oli ta ka TMKK keelpilliosakonna juhataja. Õpilane Maano Männi meenutab: “Erialaõpetaja Tiiu Peäske on mind palju inimeseks saamisel mõjutanud. Temas on kõik ideaalõpetaja omadused: oskus õpilasi innustada, tuua neis esile positiivne, väga hea oskus olla psühholoog, inimlikkus. Kord VI klassis, kui jälle olin vähe harjutanud, küsis ta: “Maano, kelleks sa siis tahad saada?” Vastasin, et marsruuttakso juhiks … Tiiu rääkis minuga pikalt ja põhjalikult ning minu arenemisfaasis jõudis ajju tasapisi teadmine, et viiulimängu ei tasu peenraha vastu vahetada. Olen ka hiljem Tiiule ette mänginud ning mind hämmastab tema eruditsioon” (“TMKK 50”)
Juba üliõpilasaastatel alustas õpetamisega Mare Teearu, kes peale aspirantuuri jäigi truuks õpetajatööle. Hea idee oli paluda meile õpetajana tööle RAT Estoniast Harry Rikandi (Alumäe soovitusel). Samuti ei põlanud pedagoogitööd väikestega ka Jüri Gerretz. ERSOst tuli kooli Aino Riikjärv. “Meie osakonna ilmele ja tööõhkkonnale on olulise jälje jätnud Marta Toona, kelle õpilased on otseselt või kaudselt olnud kõik praegused osakonna õpetajad: delikaatne inimene, kelle kõrge kutse-eetika meis alati imetlust äratas.” (“Tallinna Riikliku Konservatooriumi juures asuv Tallinna Muusikakeskkool [ülevaade kahekümnest tegevusaastast]”) Enesetäiendamiseks loodi sidemed Moskva konservatooriumiga. Tänuga meenutatakse professor J. Jankelevitšit, Igor Bezrodnõid, Galina Barinovat ja dotsent V. Broninit. Käidi isegi David Oistrahhi tundides! 1966. aastal viis V. Bronin Tallinnas läbi viiuliõpetajate seminari. Sellest kujunes aastatepikkune traditsioon.
1974. aastal sai TMKK direktoriks teenekas viiuliõpetaja Harald Aasa ja igapäevane töö keelpilliosakonnas sai uut hoogu. See ilmnes ka 1975. aasta VI vabariiklikul keelpillimängijte konkursil, kus osales 17 endist või parajasti õppivat TMKK õppurit. Õpetajateks olid neil Ivi Tivik – 6 õpilasega, Harald Aasa – 3 õpilasega, Harry Rikandi – 2 õpilasega, Laine Leichter – 2 õpilasega. Kõige edukamad olid sellel konkursil tšellistid: I koht – Peeter Paemurru, II koht – Allar Kaasik, III koht – Teet Järvi.
Keelpillimängijate meisterlikkuse kasv ei ilmne mitte ainult konkurssidel, vaid ka orkestritöös. Sellisele rajale jõudsime 1987. aasta sügiseks, kui dirigendipulti asus Toomas Kapten ja orkestripedagoogina hakkas tööle Ville Kell.
Määravaks saab siin repertuaar. Mõned näited mängitud teostest: Cherubini reekviem koos Teaduste Akadeemia segakooriga, Schuberti missa koos TPI nais- ja meeskooriga, Poulenci “Gloria” koos Eesti Raadio segakooriga, Schuberti “Lõpetamata sümfoonia”, Beethoveni 1. ja 3., Tubina 2., Räätsa 2., mitmed Mozarti ja Haydni sümfooniad. Nii mängijatele kui kuulajatele meeldisid väga Britteni süidid “Muusikalised õhtud” ja “Muusikalised hommikud”. Ville Kell: “Toomas Kapten on kohutava energiaga ja suurte teadmistega dirigent. Ta on oma tööstiililt suisa halastamatu, endale või orkestrile armu andmata. Tähtis on see, et Toomas Kapten oskab teha tööd lastega. (“Tallinna Muusikakeskkool 1961–1991”)