Maria Faust Sacrum Facere. “Marches Rewound & Rewritten”

Eesti džässmuusikas on esiletõusvalt esindatud tundlikud, tugeva autorikeelega heliloojad: Mingo Rajandi tühistamiskultuuri vaatlev “Werewolves” ja tänavu diktatuuri allutamismehhanisme jälgiv ja uuriv Maria Faust oma nüüdseks Euroopa ühe olulisima preemia – Saksa plaadikriitikute auhinnaga pärjatud albumiga “Marches Rewound & Rewritten”. Mõlemad loojad tajuvad ühiskondlikke protsesse ohtlike muutustena, mis kärbivad vabadusi ja õigusi. Erinevate väärtuste lahkhelide tõttu kõmisevad kõlakojad üha valjemalt, millest ei saa passiivselt mööda vaadata. Kas see on uus normaalsus või ajutine võbelus? 

Maria Faust ei pelga oma loomingus lahata keerulisi ja konfliktseid teemasid. Olgu need seotud naise sotsiaalse positsiooniga ühiskonnas, identiteedi küsimused või tuues fookusesse üldise ebaõigluse, jääb autor truuks aususele ja oma häälele. Seekordsel albumil “Marches Rewound & Rewritten” maalib Maria Fausti ansambel Sacrum Facere valusalt ühemõttelise kirjelduse meie ajastust – võimuiha, vägivald ja järk-järgult kasvav surve demokraatlike väärtuste murendamisele. Kasutades türanniale omast propagandamuusikat kui programmilist esteetikat, suudab Faust luua mitmekihilise teose, mis pole vaid poliitiline peegeldus, vaid inimpsühholoogia käsitlus. Marss pole antud kontekstis lihtsalt stiil, vaid osutab kellegi poolt peale surutud rütmile, mis koondab “ühise lipu alla” (“March Nr. 3”). Inimeselt võetakse identiteet, antakse uus, mis on seotud pulseeriva ideoloogiaga. Iroonilisel kombel kõlab tseremoniaalne ja pidulik trummipõrin ja marsisamm kui eluülistus enne hukatust, mil üksikisiku tragöödiast saab lõõmav kulutuli, mis heidab ühiskonna leina ning segadusse (“March Nr. 5”). 

See materjal on emotsionaalsel tasandil dünaamiline ja kaardistab inimeses toimuvaid protsesse pingeväljades (ilmekad palad “March Nr. 2”, “March Nr. 4” ja “March Nr. 6”). Allutamine ja allumine, vastuhakk, tõekspidamised, religioon ja inimlik püüd vabadusele, olemisele ja mõistmisele. Faust ei võitle, vaid püüab väestada kuulajat, raputada, üles äratada. Ta suunab märkama, millal marssimisest saab hoopis midagi muud – vali ja destruktiivne jõud. Ansambli puhul on muljetavaldav toorus, millele vastandub ülim delikaatsus ja interpretatsiooni täpsus. Kompositsioonid on nõudlikud, džässmuusikale omast improvisatsiooni (“March 1.2”) on sel albumil vähem, kuid toetab samas tugevalt albumi kontseptuaalsust. 

“Marches Rewound & Rewritten” on oluline ja vajalik plaat, mis on ettevaatav, hoiatav, kuid samas püüab pakkuda lootust ja usku.