Mari Poll-Novakovic: muusikuteekond läbi Inglismaa Eestisse
- Ia Remmel
- Oct 13
- 11 min read
Viiuldaja ja EMTA õppejõud Mari Poll-Novakovic on kindlasti kõige rohkem inglise kooliga muusik Eestis. Inglismaale õppima läks ta juba koolitüdrukuna ja edasi õppis ta Inglismaa kuulsaimas muusikakõrgkoolis Londoni kuninglikus muusikakolledžis. Mari Poll-Novakovic on esinenud sellistes kontserdisaalides, nagu Wigmore Hall, Cadogan Hall, Bridgewater Hall, Pariisi filharmoonia, Elbphilharmonie, Berliini, Oslo ja Flagey kontserdimaja, Porto Casa da Música jpt. Ta on mänginud Orchestre de Paris’, ERSO, Tallinna Kammerorkestri, Eesti Festivaliorkestri, Pärnu Linnaorkestri, Trondheimi sümfooniaorkestri, Liverpooli Mozarti ja Norra Raadio orkestriga. Ta on pälvinud esikoha CSMUNICAJA solistide konkursil Hispaanias Malagas (2011), III koha Vibrarte rahvusvahelisel viiuldajate konkursil Pariisis (2011), esikoha Derek Butler London Prize’i konkursil (2011), eripreemia Louis Spohri nimelisel rahvusvahelisel konkursil Saksamaal (2007) ja V preemia Schöntali kloostri rahvusvahelisel viiuldajate konkursil Saksamaal (2005). 2012. aastal omistati talle Londoni kuningliku muusikakolledži Tagore kuldmedal – auhind, mis antakse igal aastal kooli kahele väljapaistvaimale üliõpilasele. Tunnustuse andis üle Tema Kuninglik Kõrgus Suurbritannia kuningas Charles III.
2012. aastal tuli firmas Warner Classics välja Mari Poll-Novakovici esimene plaat “London sessions: Mari Poll plays Berio, Boulez & Schnittke”. 2017. aastal andis firma DUX välja koos pianistist venna Mihkel Polliga salvestatud CD “Enescu, Poulenc, Schönberg & Tüür”, kus kõlavad Enescu viiulisonaat nr 3, Poulenci viiulisonaat, Schönbergi “Fantaasia” ning Tüüri “Conversio” ja “Köielkõnd”. 2021. aastal ilmus samas koos Mihkel Polli ja tšellist Henry-David Varemaga “Estonian Piano Trios”. Plaadil kõlavad Artur Lemba trio nr 2, Heino Elleri “Kaks lüürilist pala”, Arvo Pärdi “Mozart-Adagio” ja“Scala cromatica”ning Riho Esko Maimetsa “3 Contemplations for Piano Trio”.
Kuidas viiul sinu ellu tuli?
Mari Poll: Kõik sai alguse ikka lapsepõlvest, nagu paljud asjad elus. Olin 5-aastane ja ema küsis, mis pilli ma tahaksin õppida. Ütlesin, et viiulit. See pill oli hakanud kuidagi meeldima ja olin oma soovis üsna kindel. Vend Mihkel oli juba valinud omale klaveri.
Kui pill oli valitud, kuidas siis asjad edasi arenesid?Käisin ühe aasta Nõmme muusikakoolis Leila Eespere juures ja sealt läksin edasi Tallinna muusikakeskkooli. Õppisin algul Tiiu Peäske ja siis hiljem Ivi Tiviku juures. Muusikakeskkoolis käisin põhikooli lõpuni, pärast seda läksin edasi õppima Inglismaale.
See on meie muusikaõpetuses ju väga erandlik minna juba pärast põhikooli Eestist välja õppima!
Olin sel ajal vist tõesti üks esimesi, kes nii varakult Eestist välja läks. Eesti oli siis just Euroopa Liitu astumas ja kui ma Inglismaale sisseastumiskatseid tegin, oligi küsimus õhus, kas Eesti võetakse sinna vastu. Sellest olenes ka minu võimalus õppima saada.
Aga kust see Inglismaa mõte tuli?
Põhikooli lõpupoole sain regulaarselt eratunde Peterburi õppejõult Rida Talanilt. Töötasime temaga mõne aja väga intensiivselt – suur osa minu mängust võlgneb palju tema õpetusele. Rida Talanil oli sel ajal üks õpilane, kes läks samasse kooli, kuhu minagi pürgisin, Manchesteri Chethami muusikakooli, ja ta soovitas ka minul sinna sisse astuda. Ta tundis sealset õpetajat Jan Repkot ja saatis talle video minu mänguga. Mind kutsutigi katsetele, kõik õnnestus ja nii see läks, väga huvitavalt ja ootamatult.Oli muidugi õnn, et Eesti just siis Euroopa Liitu sai, sest nii tekkisid võimalused saada stipendiume ja toetusi. Chethami muusikakool on erakool ja kõrge õppemaksuga, nii et toetust saada oli äärmiselt oluline.
Milline on selle kooli õppesüsteem, kas see erineb palju Eesti omast?
Chethami muusikakool on väga eriline ja vana kool. Tal on jooni meie MUBAst või muusikakeskkoolist, kuigi on ka erinevusi. Nii nagu muusikakeskkoolis ja nüüd MUBAs, on ka seal üldhariduskool koos muusikaga. Klasside süsteem on aga erinev. Palju oli valikaineid, üldhariduslikke aineid aga vähem, nii jäi rohkesti aega harjutamiseks. Suhteliselt vara sai valida, millega soovid tegelda. Igaüks sai siis keskenduda oma valikutele, nii et õpe ei killustanud liiga ära. Mulle selline süsteem tegelikult väga meeldib. Seal olid ka üldained väga kõrgel tasemel. Mõned läksidki sealt edasi mitte muusika, vaid näiteks matemaatika, geograafia või bioloogiaga.
Kuidas oli korraldatud elamine – see on ju Inglismaal küllaltki kallis?Chethami muusikakool on internaatkool – Inglismaa koolisüsteem ongi väga internaatkoolide keskne. Kõik elasid internaadis, ka väiksemad lapsed. Kool ise on väga ilus, XVII sajandist pärit pika ajalooga hoones. Kui sinna läksin, olid Harry Potteri esimesed raamatud välja tulnud ja see kool näeb välja just nagu Sigatüüka kool. Sealne kuulus vana raamatukogu on ka täiesti selline, nagu Potteri filmides. Sealsamas kooli lähedal asub Manchesteri Hallé orkester – üks Inglismaa parimaid orkestreid. Kogu see keskkond avaldas loomulikult väga sügavat mõju. Tase oli kõrge, kaasõpilased kõik väga võimekad. Kogu aeg kuulsid klassidest sellisel tasemel harjutamist ja mängu, mis pani ennast ka väga pingutama ja edasi püüdma.
Edasiminek Londoni Kuninglikku muusikakolledžisse oli siis nagu asjade loomulik jätk?Kui aeg kätte jõudis, siis mu õpetaja andis märku, et nüüd oleks vaja avaldus sisse anda. Kuningliku muusikakolledži katsed on väga varakult – juba oktoobris. Esialgu ei olnud ma planeerinud Inglismaale kauemaks jääda, aga andsin avalduse, tegin sisseastumiskatsed ära, sain sisse ja õnnestus saada ka stipendium.
Kuninglik muusikakolledž asub samuti muljetavaldavas lossisarnases hoones.
Jah, tõepoolest, maja pärineb XIX sajandist ja asub kohe Royal Albert Halli vahetus naabruses. Kui mõelda, et tavapärased hommikud seal algasidki nii, et tulid kooli ringi ümber Royal Albert Halli ... Ja väljas värsket õhku hingamas käisid Hyde Park’is.Jätkasin seal algul Jan Repko juures, aga magistrantuuris tuli mu õpetajaks Radu Blidar. Ta oli sel ajal noor õppejõud, selline, kes võis viiuli kätte võtta ja ükskõik mis teose perfektselt ette mängida. See oli üsna uskumatu! Ega tema suust liialt komplimente ei kuulnud. Tulid hommikul kell 8 tundi ja pidid kohe ilma lahti mängimata esitama näiteks Schubert-Ernsti “Erlkönigi”. Blidar on Rumeeniast pärit ning tunneb hästi XX ja XXI sajandi muusikat, mis mulle ka väga huvi pakub. Tal oli palju väga häid näpunäiteid selle kohta.
Kas sealne muusikakõrgkooli süsteem erineb palju meie omast?
Mul on keeruline võrrelda, kuna ma ise pole EMTAs õppinud, aga nüüd õppejõuna muidugi olen süsteemiga tuttav. Paljudes asjades on muidugi sarnane, aga magistrantuur oli seal võibolla pisut vähem akadeemiline. Inglise õppesüsteemile on omane, et pannakse rõhku kirjutamisele – esseesid tuli seal üsna palju koostada. Ja seal olid väga põhjalikud orkestriprojektid. Orkestrimängu võeti seal tõesti ülitõsiselt. Puududa võis ainult erandkorras, väga kaalukal põhjusel. Mäletan, et tulin just ühelt konkursilt ja sain metroos vihase kõne: “Kus te olete, 10 minutit on proovi alguseni, aga teid ei ole laval!” Laval tuli alati olla 10 minutit varem, lahti mängitud, iseenesestmõistetavalt partiid selged. Kuigi seekord mul oli vabastus, ma ei pidanud selles proovis olema. Projektinädalatel olid orkestriproovid 6 tundi päevas, üks ooperiprojekt vältas aga juunikuus näiteks 3 nädalat.
Kui palju Inglismaa aastaid kokku tuli, vist päris pikk aeg?
Päris pikk tõesti – olin seal 10 aastat. Pärast Manchesteri oli kuninglikus muusikakolledžis neli aastat bakalaureust, kaks aastat magistrantuuri ja siis tegin seal veel Artist Diploma koos Junior Fellow tiitliga. See on selline õpingute lisa-aasta, mitte päris nagu meie doktorantuur, aga sõel sinna pääsemiseks on väga tihe.
Kas Artist Diploma’s pidi tegema ka uurimistöö, nagu meil siin?
Uurimistööd seal polnud, aga tuli organiseerida üks suurem projekt. Projekti aluseks oli Britteni “Four Sea Interludes”, mille teemale noored heliloojad pidid kirjutama omi teoseid. Seejärel maalis Jo Lewis National Gallery’st selle põhjal maali, mis pandi isegi üles Londoni kuningliku muusikakolledži Britteni teatrisse.
Inglismaa on teada kallis maa ja olme osas mitte lihtne. Kuidas sellega hakkama sai?
Kümne aasta jooksul elasin seitsmes eri kohas ja nägin pea kõik Londoni linnaosad ära. Selline elu muidugi õpetab toime tulema igasugustes olukordades. Tuli teha palju stipendiumitaotlusi ja neid õnnestus ka saada; ega muidu poleks saanudki kogu selle aja seal olla. Samuti olid abiks mõned erasponsorid ja loomulikult pere toetus oli väga oluline.
Kas pidi kooli kõrvalt ka tööl käima?
Mul olid mõned eratunnid, aga õppejõud panid südamele, et kasutada aega ikkagi eelkõige õppimiseks, kontserttegevuseks ja konkurssideks. Olin koolis tihtipeale ikka kaheksast kümneni, et aega maksimaalselt kasutada ja saada harjutada.
Millised kogemused sealt kaasa tulid? Milline maa on Inglismaa muusikule karjääri tegemiseks, töö leidmiseks?
Inglismaa on karjääriks küllaltki keeruline maa. Õppimiseks on see ideaalne keskkond, ka selles mõttes, kui palju seal kuuleb ja näeb. Londonis toimub ju erakordselt palju: kontserdid, kunstinäitused, ajaloolised pargid, loodus – seal on kõike, mida tahta. Aga tööd leida ei ole lihtne. Tase on ülimalt kõrge, esile tõusta raske, kuna häid mängijaid on nii palju.
Enamik Inglismaa orkestreid ei ole pideva palgaga, vaid projektipõhised. Kui jääd haigeks, siis sel ajal palk ei jookse, samuti mitte puhkuse ajal. Eriti viimasel kümnel aastal on Inglismaal järjest suuremad probleemid kultuuri finantseerimisega, on suured kärped ja kinnipanekud, oleme neid uudiseid kuulnud.
BBC orkestrid, mis kuuluvad riigile, on ainukesed, kus võib end pisut kindlamalt tunda. Aga üldiselt on nii, et tööd võib olla palju, mitu eri kava nädalas ja rohkesti proove, aga palk ei pruugi vastata sellele tööhulgale. Kujutan ette, et pere kõrvalt võib olla raske niimoodi töötada. Õpetajaamet on prestiižne, kuid mõnele sellisele kohale on samuti väga keeruline saada.
Mäletan Mirjam Mesaki intervjuust, kes pikka aega Londonis Guildhalli muusika- ja teatrikoolis õppis, kus ta meenutas oma püüdeid Inglismaal lauljana tööd saada, kuid leidis oma võimaluse hoopis Saksamaal Bayeri riigiooperis.
Inglismaal on kontserdivõimalusi palju, aga kõikjal pead olema nagu vabakutseline, muusikuna mingit kindlust leida on raske. Ja honorari mõttes on need ka väga erinevad, mõni maksab ainult n-ö kohvi kinni. Tudengina muidugi tegin kõiki võimalikke kontserte, mis saada olid, et kavasid sisse mängida, aga paratamatult kui see aeg kätte jõuab, et pead professionaalse muusikuna leiba teenima, on see ikkagi midagi muud kui õpilasena.
Pärast Inglismaad tuli Norra. Miks sa sinna edasi läksid?
See oli selline juhuste kokkulangemine. Kohtusin Peter Herresthaliga, kelle juurde hiljem Norrasse õppima läksin. Mängisin sellal Ligeti viiulikontserti ja huvitusin ka palju kaasaegsest muusikast. Peter Herresthal, kes ise keskendub nüüdismuusikale, käis kuninglikus muusikakolledžis meistriklasse tegemas ja nii ta kutsus mind Oslosse solisti diplomiprogrammi tegema. See tundus põnev pakkumine, eriti kuna parasjagu just mõtlesin, mida edasi teha. Sel ajal oli mul Londonis Artist Diploma veel pooleli ja algul sõitsin iga kahe nädala tagant Oslo ja Londoni vahet. Hiljem tuli juba kontsertmeistri koht Stavangeri sümfooniaorkestris, seal olin 5 aastat.
Mis sai ajendiks Eestisse tagasi tulla?
Stavangeris ma ei tundnud, et see on koht, kuhu tahaksin terveks eluks jääda. Siis mul oli juba ka pere (Mari abikaasa on Serbia muusik, akordionist Momir Novakovic – Toim.), sündis meie esimene laps ja oli selge, et me nii palju enam ringi sõita ei saa. Kasvõi meie jõulud nägid välja nii, et sõitsime Norrast kõigepealt Eestisse, sealt Serbiasse ja siis tagasi Norrasse.
Kuidas abikaasa suhtus mõttesse Eestisse tulla?
Ta oli eelnevalt paljudes kohtades elanud, enne Norrat näiteks Šveitsis. Nii et Eestisse tulek ei olnud talle probleem. Eestis on eneseteostuseks palju häid võimalusi ja meie perele sobib elu siin hästi.
Eri maade kogemustele toetudes: millist maad soovitaksid praeguse aja noortele muusikutele, kes pürgivad välismaale õppima? Kas Inglismaad või pigem mõnda muud?
Arvan, et kohast olulisem on õpetaja, kelle juurde õppima minna. Esmajärjekorras soovitaksin kaaluda kindlasti Eesti muusika- ja teatriakadeemiat, kus on suurepärased õppejõud ja tingimused. Inglismaa on nüüd seoses Brexitiga väga palju muutunud – seda oli tunda, kui seal viimati eelmisel sügisel käisin. Õhkkond on teistsugune, enam ei ole nii palju inimesi mandri-Euroopast. Ka stipendiume on raskem saada, kuna Inglismaa pole enam Euroopa Liidus. Välismaa puhul mõtleksin ehk pigem Saksamaa peale.
Kui keeruline on Eesti muusikul maailma absoluutsesse tippu jõuda? Meil on maailmanimega dirigente, heliloojaid, aga instrumentalistid veel päris sinna jõudnud pole. Mis peab juhtuma, et sinna jõuda?
Eestis leidub mitmeid väga kõrgel tasemel instrumentaliste, aga kuna Eesti on väike, siis ei saa me end võrrelda näiteks Saksamaa või mõne teise suure Euroopa riigiga.Eks tippu tõusmise viisid on ka aastakümnetega muutunud. Kui vanasti piisas ühe kaaluka konkursi võidust, siis nüüd on konkursse nii palju, et esikoht ei anna garantiid eduks. Saad võidu, võibolla aasta jagu on sul palju kontserte, aga siis võib karjäär ära vajuda, kuna konkurssidelt tuleb kogu aeg uusi mängijaid peale.
Üks tegur on ka juhuste kokkulangemine või õnn. Edasi jõuab ka see, kes oskab end paremini müüa; see oskus peab tänapäeval paratamatult olema. Aitavad ka sidemed ja tutvused – konkurssidel ei pruugi mitte alati kõige parem võita.
Kuidas hindad klassikalise muusiku esinemisvõimalusi Eestis?
Eestis on väikese riigi kohta kindlasti väga tihe kontserdielu. Probleemina võiks ehk näha muusikaelu üha süvenevat projektipõhisust, kus traditsioonilised soolokontserdid või kammermuusikaõhtud on jäänud pigem erandlikeks. Samas usun, et sellisteks kontsertideks leidub meil kindlasti publikut ja ka interpreete, kes suudaksid pakkuda kõrgel tasemel esitusi. Eks selliste kõrgete kunstiliste nõudmistega kontsertide puhul on interpreedi jaoks paratamatult päevakorral ka tasustamise küsimus.
Ilmselt peab interpreet kaasajal ka aktiivsem olema, oma asja välja pakkuma, tegelema enda reklaamiga sotsiaalmeedias?
Mõistagi peab interpreet tänapäeval aktiivne olema. On ka kontserdikutseid ja pakkumisi, aga vaid nendele ei saa praegu küll loota. Sotsiaalmeedia aktiivsus on ka kindlasti vajalik, aga seal taga peavad muidugi ikkagi olema oskused ja sisu.
Ka juba väga nimekad muusikud tegutsevad sotsiaalmeedias. Isegi Anne-Sophie Mutter postitab päris palju Instagramis, olen tema jälgija. Nagu näha, praegusel ajal enam teisiti ei saa.
Teil on pikaaegne trio pianistist venna Mihkli ja tšellisti Henry-David Varemaga. Kuidas see alguse sai? Mida huvitavat olete koos kogenud?
Meie triol on nüüd juba vanust üle kümne aasta. Alguse sai see nii, et olin Norras Stavangeris, kui Mihkel mulle Eestist helistas ja küsis, et kas tahaksin triot teha. Esiotsa siis sõitsin Norrast Eestisse, kui meil jälle kontsert tuli, aga kui ma Eestisse kolisin, sai hakata veel aktiivsemalt tegutsema ja suuremaid projekte kavandama.
Mitu kontserti teil keskmiselt aastas tuleb? Kas aasta peale on üks konkreetne kava?
Aastas nii umbes 15–20 kontserti. Ühel aastal esitasime näiteks kõik Beethoveni triod. Igal aastal on osa projekte seotud eesti muusikaga. Tänavu tuleb meil näiteks esiettekandele Mihkel Keremi klaveritrio. Septembris mängime Lemba klaveritriot nr 2. Meile on kirjutanud teoseid Tõnu Kõrvits, Alisson Kruusmaa, Riho Esko Maimets.
Eesti vanemas muusikas vist eriti palju klaveritriosid ei ole?
Seda žanri tõesti palju ei ole. Oleme eesti heliloojate klaveritrio repertuaari päris detailselt läbi otsinud ja tellinud ka uudisteoseid. Lemba klaveritriot nr 2, mida oleme kõige rohkem esitanud, mängisime algul käsikirjast. Nüüd lõpuks on ka trükitud noot olemas. Aga mina mängin siiamaani oma partiid käsikirjast, olen sellega juba nii harjunud.
Tänavu on Artur Lembal juubel – 140 aastat sünnist. Ta ise oli suurepärane pianist, aga tema loomestiil jäi vankumatult kuni surmani 1963. aastal selliseks XX sajandi alguse hilisromantismiks. Lemba teoseid mängiti mingitel aegadel vähe, aga nüüd on nagu tema loomingu omamoodi taassünd.
Lemba muusika on väga romantiline, isegi pisut ootamatult romantiline eesti helilooja kohta. Ja muidugi väga virtuoosne, eriti just klaverile, aga ka teistele instrumentidele. Keelpillidele leidub seal aga ka hulgaliselt ilusaid meloodiaid, võimsaid kulminatsioone, palju värve, nii et seda on väga tänuväärne mängida. Ja see on klassikaliselt ilus muusika, mis publikule alati meeldib.
Mainisid eespool, et sulle on lähedane XX sajandi muusika. Kes on olnud lemmikheliloojad?
Mulle on see tõepoolest lähedane ja olen seda ka päris palju mänginud. Ühed lemmikheliloojad XX sajandist on George Enescu, Béla Bartók, Leoš Janáček.
Kas on teoseid, mida tahaks tingimata veel esitada, või mõningaid viiulikontserte?
Leonard Bernsteini “Serenaad” on mulle alati tundunud väga põnev lugu, aga huvitavaid teoseid on palju!
Aga klassikalistest, romantilistest kontsertidest, mis on hingelähedasemad?
Üks neist on kindlasti Brahms. Mul oligi millalgi kolm lemmikut, kolm B-d: Beethoveni, Brahmsi ja Bartóki kontserdid; Bartók küll mitte romantismiajast. Beethoveni kontsert on väga lähedane, seda olin mitmel korral esitanud juba enne Eestisse tulekut, aga ka 2019. aastal ERSOga. See kontsert on klassikaline, samal ajal ka juba romantiline, selline piiripealne teos.
Millised on olnud lemmiksaalid ja kontserdimajad?
Kindlasti oli eriline mängida Londoni Wigmore Hallis, samas oli see üks kõige õdusamaid. Siis Pariisi filharmoonia; trioga Hamburgi Elbphilharmonie on üks meeldejäävamaid. Berliini kontserdimaja.
Päris hiljutistest esitustest meenub mulle Pärdi “Tabula rasa” Pärnu muusikafestivalil, mida mängisite koos Hans Christian Aaviku, Eesti Festivaliorkestri ja Paavo Järviga.
“Tabula rasa” on mul tegelikult juba pika esitusajalooga teos: 10 aastat tagasi mängisin seda Pariisi filharmoonias koos Viktoria Mullova, Orchestre de Paris’ ja Paavo Järviga. See oli mul esimene kord Paavo Järviga esineda. Enne Pärnut mängisime “Tabula rasat” koos Hans Christianiga Tallinna Kammerorkestriga. Ja pärast oli meil veel augustis kaks kontserti Soomes.
Kuidas sa seda teost iseloomustaksid, Pärdil ei ole ju palju selliseid teoseid solisti(de)le orkestriga?
Algul võib tunduda, et seda lugu ei ole nii keeruline mängida, aga tegelikult on see intonatsiooniliselt väga raske, et kaks viiulit omavahel põimuksid nii, et enam ei saa aru, kes millist partiid mängib. See on faktuurilt hästi läbipaistev teos, kuhugi ei ole põgeneda, kõik on kuulda. Pärast II osa mängimist tekib selline meditatiivne tunne, nagu oleksid teinud läbi meelte puhastuse ja kas oled üldse veel samas kohas ...
Milline on sinu arvamus konkurssidest: kas need pigem avardavad muusiku võimalusi või ei tasu nende peale nii väga loota?
Olen mitmeid konkursse läbi teinud ja arvan, et õppeajal on nad arendavad. Nad on üks tugev siht silme ees, milleks valmistuda. Suurte konkursside maht on ka erakordselt suur: kõik voorud kokku võib olla oma neli tundi muusikat. See intensiivne lavaline kogemus, mida sealt saab, on oluline, seda ei saa kuskilt mujalt. Ja ei pea minema endast välja, kui ei tule just see tulemus, millest unistasid. Just eneseareng on selle juures kõige tähtsam, tulemust on ju võimatu ette teada.
Novembris-detsembris on jälle tulekul Eesti keelpillimängijate konkurss. Eelmine mõõduvõtmine oli väga kõrgetasemeline, Eesti keelpillimängus on juba mõnda aega näha suurt tõusu. Mida võiks seekordselt konkursilt oodata?
On väga tänuväärne, et Eestis leiab aset nii kõrge kaliibriga konkurss keelpillimängijatele. See on kindlasti ülimalt kasulik ettevõtmine kõigile osavõtjatele ja ootan põnevusega erinevaid esitusi!
Millest ammutad jõudu muusika kõrval? On sul mõni harrastus?
Muusika ja töö kõrvalt viivad mõtted muudele radadele kindlasti mu kaks last, kellega ei hakka iial igav. Samuti on tore looduses jalutada või sporti teha, ja kui see rahulik hetk kätte jõuab, siis ka raamatusse laskuda.
