_page-0001.jpg)
Tervis on praegusel keerulisel ajal teema number üks. Aastavahetus ja uue aasta algus on ikka olnud hea aeg, et teha enda elus üks värskendus ja/või midagi uut ette võtta. Muusika 2022. aasta avanumbris jagab Keila muusikakooli klaveriõpetaja ja kontsertmeister Eva Teppo oma looduselamusi ja kogemusi karastava suplusega. Ehk saab siit mõni inspiratsiooni või julgust proovida midagi, millest juba ammugi mõeldud, aga otsustav samm on jäänud tegemata. Kuna aga tegu on siiski ohtliku alaga, lisasime ka väikese talisupleja meelespea ning oma kommentaari annab spordibioloog Kristjan Port. Evale said inspiratsiooniks saadetud järgmised küsimused: millal ja kuidas selle valdkonna juurde jõudsid; millest leiad inspiratsiooni; kas see annab midagi ka sulle kui muusikule; kes/mis on sinu suurimad eeskujud selles valdkonnas.
Kõik, mis inimese elus juhtuma hakkab, saab otseselt või kaudselt alguse lapsepõlvest. Olen lapsest saati olnud looduseusku ja teinud oma otsuseid äratundmises, et loodu(s), mille osaks me oleme, on täiuslik isereguleeruv süsteem, mida pole võimalik üle kavaldada selle eest lõivu maksmata.
Sündisin ja kasvasin Tartus. Laulupeo hälli, Tartu Maarja kiriku kõrvalt muruplatsilt on pärit üks mu esimesi mälupilte, loodushuvilisest vanem õde õpetamas mulle taimi – raudrohtu ja tulikat. Kõige helgemad mälestused viivad mind aga Kooraste Suurjärve äärde – paadiga kala püüdma, jalgupidi Alopi ojja, kondama sealkandi sügavatesse metsadesse. Seene- ja marjakorjamisele järgnes olenemata ilmast suplus järves, et vabaneda metsast kaasa rännanud puukidest. Saunaõhtute suurimaks mõnuks oli hõljuda veepinnal augustiöise tähistaeva ja 20-meetrise järvesügaviku vahel. Kuna linnalastena kogesime looduses olles pidevat eufooriat, tavatses mu noorem vend ujuda keset järve ja hõigata kogu hingest: “Koooraasteee!”
Olin juba lapsena väga veelembene, kõik mu suplused lõpetas ema: “Tule nüüd veest välja, sa oled külmast üleni sinine!” Sellest ajast on kehamällu salvestunud teadmine, et jahe vesi rahustab, peletab hetkega väsimuse, annab uue energia ja meeleerksuse. Ei meenu, et oleksin pärast karastavat suplust kunagi haigestunud, ka juhuslikud sügisesed ujumiskorrad on tulnud tervisele ainult kasuks.
Aastaringse talisuplusega (vesi kuni +10 kraadi) tegin algust Rõuge allikatiigis aprillis 2020, ajal, mil kõigil oli soov omada maailma kõige tugevamat immuunsüsteemi. Seal Rõuge tiigi kaldal mu esimene koroonakevad põhiliselt mööduski, vahepeal e-klaveritunde tehes ja eksamilinte kuulates. Isegi kudevad konnad võtsid mind lõpuks omaks – kui mais vette läksin, ujusid kõik minu poole, mitte ei põgenenud kõrkjatesse.
Mõistsin, et karastamine, hirmudest vaba sügav hingamine ja metsas käimine aitavad mul hämarduvas maailmas õnnelikuks jääda.
Esimesed jääkülmad sukeldumised kestsid sekundeid, nüüdseks on suplused pikenenud kuni nelja minutini. Mul puudub ambitsioon püstitada rekordeid, soovin karastamise kaudu jõuda vaid parema kontaktini iseendaga ning seeläbi püsida terve ja elurõõmsana. Suplen põhiliselt meres, sügiseti peaaegu iga päev, talvel vähemalt üks-kaks korda nädalas. Keilakana võiksin ju ka jõkke hüpata, ent vajan harjumuspäraseid meditatiivseid jalutuskäike rannaäärses männimetsas, mis annavad muuhulgas vajaliku eelhäälestuse supluseks. Tajun ka veekogude erinevat mõju – lõpmatu mere kaitsev embus ei lase mul võtta iseend liiga tõsiselt, suplus maal allikatiigis on tervendava ja puhastava toimega, järvedel on mu südames eriline koht … Aja jooksul olen õppinud merd rohkem tundma – suvel randa jõudes taipan lainete loksumise hääle järgi, kas vesi on soe või külm. Külm vesi kõlab tumedamalt, aeglasemalt ja raskemalt kui soe vesi.
Igapäevaselt tuttavas metsas samu radu liikudes tekib eriline vaimuseisund palju kiiremini kui võõras kohas, ka aju termoregulatsioonikeskus asuks tööle justkui täisvõimsusel ja nii ei teki vette minekul mingit tõrget. Vaid paar korda olen suurte lainete tõttu jätnud merre minemata. Tugeva jäise tuule korral jääb vähem nauditavaks ka karastamise kõige magusam osa – kaldal riietumine. Erilised on need hetked seetõttu, et veest välja tulles koged koheselt vaimustavaid muutusi – hall ilm on korraga värviline ja lainete loksumine mõjub kauni muusikana. Kõik pinged on hetkega kadunud, keha ja aju on teinud restardi. Kui siis veel sookureparv juhtub üle lendama, ei ootagi elult rohkem midagi – loodusest saadud ekstaatilised elamused teevad elu suhtes vähem nõudlikuks.
Elamuse kaaluks on aeg. Kannan endas siiani tänavuse talve 8. detsembri loodusimeks värvunud merevaadet nagu ka üht ammust Rõuges kuuldud müstiliselt kaunist ja puhtalt intoneeritud kodukaku öist laulu, mis sarnanes üllatavalt palju aldi aariaga Bachi “Matteuse passioonist”. Ent mitte alati ei kujune looduses viibimine kirgastavaks kogemuseks – hiljuti hiiglasliku surnud hülge äravedu organiseerides mõistsin, et sellistes asjades võib tavainimese järeleandmatu initsiatiiv olla määrava tähtsusega.
Loomeinimestele on ülioluline, et loomise lähtepositsioon oleks sisemises ja välimises vaikuses. Tean muusikuid ja näitlejaid, kes on talisupluse enda jaoks avastanud ilmselt kui kiireima võimaluse end ümber häälestada. Mulle kui klaveriõpetajale mõjub puhastumine looduses hädavajaliku isikliku hügieenina – keha salvestab ju kõike, millega elus kokku puutume, ka pilli õppimisega paratamatult kaasas käivaid kolekõlasid. Iga õpilase tagant pidavat paistma tema õpetaja kõrvad. Sageli jõuan klaveritundi otse merest – kikkis kõrvad niisketes juustes, meel rõõmus ja rahulik. Hea pillimäng sõltub muuhulgas võimekusest kuulatada ja mõtestada väga väikesi ajaühikuid, murdosi sekundist – see annab muusikale nüansirikkuse ja sügavuse. Loodusest ja külmast veest tulnuna on meeled erksad ja puhanud, keskendumisvõime paranenud ja see tuleb kasuks igal alal, ka kontsertmeistri töös.
Olen sõltuvuses karastamisest ja loodusest saadavast sisemisest ümberlülitusest, see mõjutab väga tugevalt mu igapäevast elu, aitab püsti jääda kreeni vajunud Eestis, leida inspiratsiooni ja pelgupaika iseenda seest. Olen seljatanud tervisemured ja viimastel aastatel püsinud täiesti tervena.
Kel huvi talisupluse vastu, sel soovitan muuhulgas raamatut Wim Hofi meetodist. Lisaks järele proovitud tõhusate hingamistehnikate saab sealt lugeda mitmetest teaduslikest uuringutest, mis tõestavad, et kokkupuude külmaga koos teadliku hingamise ja meditatsiooniga avaldavad inimesele tohutut tervistavat mõju ja lubavad liikuda iseenese põhjatutesse sügavustesse.
Kultuuriloos kohtab külma kätte suremist ja sellega tervistamist. Ohtudest levinuim on alajahtumine. Vees kaotatakse soojust 26 korda kiiremini. Vabatahtlikult ja suhteliselt lühiajaliselt vette minejaid see ei ohusta. Neid ähvardab nahaalustest kudedest vere kiirest ümberpaigutumisest vererõhu ootamatu muutuse tagajärjel hetkeline teadvuse kaotus ning südame rütmihäire, mis kombineeruvad tugeva hingamisrefleksiga. Ajutises šokis ei suudeta hinge kinni hoida ja võidakse uppuda. Heast ujumisoskusest pole kasu. Kaaslastega ja ohututes tingimustes on hea, et regulaarne karastamine vähendab elu lühendavaid põletikulisi protsesse, alandades vaevusi liigestest ainevahetuseni. Närvisüsteemis suurenevad meeleolu edendavate dopamiini ja serotoniini kontsentratsioonid, tõrjudes depressiooni ja edendades vaimset tervist. Pruuni rasvkoe aktiveerimisega paraneb kehakaalu kontroll. Tänu immuunsüsteemi tugevnemisele väheneb risk haigestuda. Toodud tegurid koos parandavad töövõimet
Kristjan Port,spordibioloog, Tallinna ülikool
ALGAJA TALISUPLEJA MEELESPEA
Talisuplus on iidne harrastus, mida tunti juba vanas Roomas. Tänapäeval on see väga populaarne Põhja-Euroopas. Eestis on hinnanguliselt talisuplejaid vähemalt 1000, Soomes ca 120 000.
Suple turvalises kohas. Tea, kui sügav on vesi, milline on veekogu põhi, kuidas peale ujumist riiete juurde saada.
Suurenda koormust järk-järgult. Veesoleku aeg sõltub igaühe tervisest, ilmastikust ja treenitusest. Kui esialgu piisab korraks kastmisest, siis keskmine vees oleku aeg on minuti ringis, optimaalne kuni kaks-kolm minutit.
Külma suhtes kõige tundlikum on pea, seega võiks peas olla ujumis- või soe müts.
Hea on suplusi alustada sügisel, et talve saabudes oleks juba teatud külma vee kogemus. Samas võib talisuplusega alustada ka kesktalvel.
Kui vees olles tekivad külmavärinad, peab kohe välja tulema. Talisuplus ei lõpe mitte veest välja tulles, vaid kui keha on taas soe. Tuleb meeles pidada, et keha sisetemperatuur langeb veel mõnda aega pärast veest väljumist, seega ei maksa kuni oma taluvuspiirini vees olla, vaid jätta endale aega turvaliselt veest välja tulla, riietuda ja üles soojeneda. Kaldal tuleb kiiresti kuivatada ja soojad riided selga tõmmata. Väldi liibuvaid riideid, kuna neid on tülikas selga panna. Arvesta, et sõrmed on selleks hetkeks kanged ega tööta sama osavalt kui soojadena. Võimalusel riietu soojas ruumis või kuskil tuulevarjus.
Ettevaatust üles soojendamisel! Väldi kuuma vett – külmakange nahk ei taju temperatuuri ning võid end kõrvetada. Samuti on oht saada atakk, kui end kuuma duši all või saunas liiga kiirelt soojendada.
On soovitav, et keegi oleks kaasas ja jälgiks suplejat, et vajadusel appi minna.
Supelda tuleks vähemalt kord nädalas, soovitavalt tihemini. Ainult regulaarsusega sunnitakse organismi “meeles pidama” õiget reaktsiooni külmale ja kuumale ning temperatuurimuutustega kohanema. Aga pikemalt kui 3 minutit tuleks vees käia ainult 1 kord nädalas, ülejäänud korrad olgu lühemad. Iga suplus on koormus ja südamele tuleb anda aega taastuda.
Talisuplus kuulub ekstreemsete harrastuste hulka ja sellega tuleb olla ettevaatlik, sest järsk temperatuuri muutus tekitab nt vereringvoolu väga tõsiseid muutusi. Talisuplust harrastama hakates on soovitav esmalt pidada nõu arstiga.
Vaata rohkem: taliujumine.ee