Helju Tauki mälestades

Dokumentaalfilm “Elu õpetaja”: režissöör Annika Koppel, operaator Madis Reimund, helioperaator Rein Fuks, monteerija Kersti Miilen, helirežissöör Tiina Andreas, produtsent Anneli Ahven. Tootja Kopli Kinokompanii, 2025, 56 minutit.

Eesti muusika- ja teatriakadeemias esilinastus Helju Taugi 95. sünniaastapäeval, 29. märtsil dokumentaalfilm “Elu õpetaja”. Filmivaatamise eel esinesid Helju Taugi nimelise stipendiumi tänavused laureaadid Madleen Kristen Alasi (viiul), Aleksander Sebastian Lattikas (tšello) ja Kaisa-Helena Žigurs (harf). Nende esituses kõlanud Jacques Ibert’i trio viiulile, tšellole ja harfile viis mõtted kohe Helju Taugile, kes oli muusikakeskkoolis armastatud kammeransambliõpetaja. Ja mitte ainult, Helju mitmekülgsus oli hämmastav – hinnatud klaverisaatja, tele ja raadio muusikasaadete autor, muusikalektor. Helju sõnaseadmisoskust ja põhjalikkust nautisid ka mittemuusikud üle Eestimaa.

Dokumentaalfilmi autorid on suutnud edasi anda kõige olulisema – armastuse Õpetaja vastu. Legendaarse muusikakeskkooli esimese lennu lõpetajad lausa jumaldavad oma kunagist klassijuhatajat. See tuli ehedalt esile kõigi õpilaste mälestustes – igaühel oli lisada midagi uut nende kaugete aegade kohta. Tegi lausa kadedaks, et neil oli nii olulisel eluperioodil niisugune õpetaja. Kõrgkoolis ju enam nii lähedast suhet oma õppejõuga tekkida ei saa.

Kõlama jäi ka see, et Helju oli okupatsiooniaegses koolis midagi rohkematki kui ainult muusikaõpetaja. Ta andis oma õpilastele lugeda nn keelatud kirjandust ega varjanudki seda, et on igas mõttes rahvuslane. See tõstis ta populaarsust veelgi. Väga hästi on Helju olemust tabanud helilooja Eduard Oja tütar Vaike Oja: “Helju Tauk on eesti muusikas sama, mis Lydia Koidula eesti kirjanduses.” Tõesti – Helju oli väga ilus, päikseline ja anderikas naine, kellele oli juba sünnipäraselt kaasa antud võime olla liider ja inimeste sütitaja. Tõeline teise ärkamisaja kangelanna nagu Lydia Koidula oli esimese laulupeo aegu. Laulva revolutsiooni öiste laulupidude eestvedajad on ju pea kõik olnud Helju õpilased.

Paraku näeme filmis Heljut vähe esinemas, sest telearhiiv on tänamatult lünklik. Kahjuks ei leitud üles ühte Helju tähetundi – pärast seitsmeaastast esinemiskeeldu astus ta Estonia kontserdisaalis üles maailmakuulsa bassilaulja Jevgeni Nesterenko klaverisaatjana. Eva Potteri toimetatud saates “Mart Saar 100” (1982) kõlab Nesterenko ja Taugi esituses Mart Saare soololaul “Vaikus”, ja seda sulaselges eesti keeles. Arne Mikk, kes kutsus Nesterenko oma “Boriss Godunovi” lavastuse nimirolli – Helju oli seal kontsertmeistriks – meenutab, et just Helju aitas bassilauljal ka eestikeelset teksti viimistleda. Ajastu konteksti teades oli see julgustükk mõlemale, sest venekeelsed laulutekstid olid ju olemas. Niisugune filmilõik oleks rääkinud rohkem kui tuhat sõna.

Rohkem oleks võinud rõhutada ka Helju julgust esineda sõnavõtuga Pilistveres ERSP asutamise koosolekul. Oli ta ju oma vaadete tõttu 1975. aastal töölt vallandatud ning saanud õpetamis- ja esinemiskeelu. 1988. aastaks olid ajad küll palju muutunud, aga mitte veel nii palju, et kellelegi oleks iseseisvuspartei loomisele kaasa aitamise eest pai tehtud. Helju oli liikumapanevaks jõuks ka kodanike komiteede organiseerimisel ja Eesti Kongressi valimistel. Vähemalt muusikaringkondades küll – olen seda ise kogenud. Film tuletas meelde, et Helju oli ka Lagle Pareki presidendivalimiste “kampaaniameister”. Helju Taugile oli alati tähtis idee, mille nimel tegutseda – enda isiksuse jättis ta varju ning lasi teistel särada.

Enne filmi linastust kogunes lavale vestlusring, milles osalesid Helju kunagised teekaaslased ja sõbrad: muusikakeskkooli kunagine direktor ja Helju kolleeg Jüri Plink, Tõnis Arro, Rein Einasto, Toomas Velmet, Ene Üleoja, Mihkel Mattisen. Vestlust juhtis Toomas Siitan. Peab ütlema, et midagi uut nad sellele ei lisanud, mida saab lugeda 2005. aastal ilmunud raamatust “Ansamblis olemine”. Üllatada suutis vaid Toomas Velmet, kes tõi esile lausa sensatsioonilise fakti: Arvo Pärdi “Tabula rasa” maailmaesiettekandel 1977. aastal TPI aulas mängis klaveripartiid Helju Tauk. Ajakirjanduses aga kirjutati, et teos on pühendatud Eri Klasile, Tatjana Grindenkole ja Gidon Kremerile ja et klaveripartii esitas Alfred Schnittke. See on ehe näide sellest, kuidas nõukogude okupatsiooni ajal teisitimõtlejaid nuheldi – nad lihtsalt tühistati. 

Samas näitab see ka seda, et Heljul oli väga tugev muusikute ringkaitse – pärast töökohtadelt vallandamist ja teles-raadios esinemiskeelu saamist ei pidanud ta töötuna kurvalt kodus istuma, vaid sai – küll varjatult – oma erialal edasi tegutseda. Tiina Mattisen rääkis filmis, et Helju tegi ka raadiosaateid edasi, küll Vilma Paalma nime all. Kursusekaaslane Arne Mikk kutsus aga Helju kohe pärast vallandamist tööle Estonia teatrisse. Sealgi sai ta tegutseda incognito, sest kavalehtedele tema nime panna ei saanud. Helju oma sõnul nautis ta lauljatega koostööd kogu südamest. Ka lauljad hindasid teda kõrgelt, sest Helju polnud ainult suurepärane klaverisaatja, vaid ta oskas ooperipartiisid ka sügavamalt mõtestada – tundis ta ju suurepäraselt kogu ooperiliteratuuri.

Mina isiklikult ootasin filmi vaadates vastust küsimusele: miks sattus Helju KGB kõrgendatud tähelepanu alla ja kohe nii ägedalt, et sai esinemiskeelu ja vallandati töölt. Jõulude ajal koos õpilastega küünalde põletamist ja jõulumuusika kuulamist ei saa ju tõsiselt võtta. Bachi muusika ei olnud ju keelatud! Kuna mina tutvusin Heljuga alles 1977. aastal, siis polnud meil ka Helju erialaõpetaja Leo Normetiga sel teemal enam juttu. Vastupidi – Helju külaskäigud olid alati lõbusad, aeg möödus Leoga vastastikku kalambuuritsedes. Mul polnud aimugi, et Helju oli midagi nii ränka üle elanud. 

Koju jõudes püüdsin oma küsimusele vastust leida Leo Normeti päevaraamatust. Sealtki ma täpset vastust ei saanud. Ometi leidsin sealt midagi, mis võiks raamatus “Ansamblis olemine” oma särava õpilase iseloomustamisele värvi lisada: “Eile õhtul käis mul külas Helju Tauk. Ta jutustas mulle pealtnäha rahulikult ja objektiivselt oma loo, mis algas ühe varahommikuse läbiotsimisega tema korteris ning lõppes ta vallandamisega konservatooriumist. [---] Kas Helju on väga murtud? EI OLE. Helju sai oma “tuleriida” moodsalt – see pandi põlema kaugjuhtimise teel Pagari tänavalt. Seal sepitseti valmis “spravka”, millele meie Rector Magnificus kirjutas oma käega alla ja luges selle siis õppenõukogus ette. Õppenõukogu on meil harjunud ühel häälel väljenduma; kõik tõstnud vallandamise poolt käe. Jahh, isegi Lepnurm ja Arro. Mõistsin, et Lepnurme käe tõstmine tegi Heljule eriti haiget – vist isegi rohkem kui sõbranna Heljo vali süüdistuskõne ... Olevat olnud aga ootamatu lohutus: ametiühingu koosolekul oli laulja Aino Kõiv julgenud vallandamise vastu hääletada. Ja ongi nii – Pagaris pole sellega enam midagi tegemist – omaenese õppenõukogu viskas Helju välja!!! Näed siis, milline ratsukäik.” (Leo Normeti päevaraamat 12. mail 1975. aastal.)

Samast 17. mail 1975: “Kolmapäeval oli meil kateedri koosolek – esimene pärast Helju vallandamist. Nüüd on meid ainult kolm: Lepnurm, Jürisson ja mina. Lepnurmel olid silmad lausa märjad: ta lootis sel aastal rohkem interpreediks hakata. Nüüd aga ei tule tal muusikaajalugude lugemisest loobumisest midagi välja. Ja siis ütles Lepnurm nii nagu ta pole kunagi varem väljendunud, ta lausa prahvatas: “Minugi maailmavaade on ju kõigile teada. Ükspäev saadetakse ka mind lihtsalt persse”.”

Siinkohal võiks meenutada, et ka Hugo Lepnurm visati konsist välja, tõsi, 1950. aastal, kui ta vallandati muusikateaduse kateedrist koos Karl Leichteri ja Aurora Semperiga. Tagasi tööle ennistati nad kõik alles Hruštšovi sula ajal. Seda enam oleks tore, kui keegi teadjatest räägiks lahti, miks täpselt Helju Tauk töölt vallandati.