Sal-Saller ja Smilers – Helsingist alanud lugu

Dokfilm “Sal-Saller: see on see, mis paneb elama”. Režissöör-produtsent Madis Ligema, operaatorid Taavi Arus, Madis Ligema, Mikko Saira ja Hendrik Sal-Saller, helirežissöör Indrek Soe. 1 tund 8 minutit, Davai Laama 2025.

Kui meelelahutusmaailma silmapaistva persooni särav elukaar, olgu siis meil või mujal, jõuab läbi aastakümnete juba küpsemasse ikka, on põhjust teha temast tagasivaateline eluloofilm. Või kirjutada elulooraamat. Hendrik Sal-Saller pole küll veel pensionieas, kuid kuuekümne eluaasta künnisel küll. Nii et paras aeg möödunud tegemistele lavalaudadel kinolinal ka pilk peale visata. Seda enam, et Sal-Salleri ansambel Smilers tähistas mõni aeg tagasi uhke kontserdiga Unibet Arenal oma 30. tegutsemisaastat.

Madis Ligema umbes tunnipikkune dokfilm “Sal-Saller: see on see, mis paneb elama” seda teebki. Filmi pikk ja natuke “lohisev” pealkiri on tegelikult värsirida ühest Sal-Salleri laulust, millest jupikest vaataja kinos ka kuuleb. Linateost sai tänavu näha samuti festivalil “Docpoint Tallinn”.

Filmi kui terviku kompositsioon tugineb ühelt poolt ajalisele kronoloogiale kaheksakümnendate algusest kuni tänase päevani. Siin on nii sisuliselt kui visuaalselt oluline roll paljudel arhiivikaadritel. Teisalt tugineb lugu aga tänase Sal-Salleri meenutustele oma kirevast elukäigust ning ka põhjendustest, miks ta oma muusikas midagi on teinud ja seda jätkuvalt teeb. See võiks olla omamoodi artisti kreedo, näiteks, et mistahes ebakõla või hambavalu tuleb jätta lava taha hetkest, mil sa tulede valguses publiku ette astud. Publik on tulnud kontserdielamust saama, mitte su virilat nägu vaatama.

Olgu etteruttavalt (ja tunnustavalt) öeldud, et igasugusest “kollasest temaatikast” – olgu siis naised-armukesed või purjuspäi prassimised – on siin täielikult mööda mindud. Selles mõttes on film aus, et avab popmuusika- ja meelelahutus-maailma telgitaguseid nii, nagu see päriselus toimub. Vaatajad näevad küll artisti prožektorite valguses küütlevat litritega pintsakut, aga mitte “verd, higi ja pisaraid”, mis jäävad lava taha ja prooviruumi. Ega seda ei peagi nägema.

Filmi alguses on põgusalt juttu Hendriku lapsepõlvest, kus mõlemad vanemad – isa Tõnu Sal-Saller ja ema Anne Velli – tegutsesid muusikutena. Oma bändimehe karjääri alustas nooruke Sal-Saller kaheksakümnendate alguses mässumeelse punkarina ansamblis Generaator M. Filmis on see vaid põgus episood, kuna pildilist materjali on sellest ajast säilinud väga vähe.

Järgnes tegutsemine 1980. aastate keskel rockbändis Vanemõde. Praegu kõlab omajagu humoorikaltki Sal-Salleri meenutus filmis, kui ta ütleb: “Trummar Andrus Kerstenbeck kutsus mind sinna bändi. Mina tahtsin vaid kidrat mängida, aga Kerstenbeck ütles, et ma peaksin laulma kah.” Nii et Sal-Sallerit tuli alguses veenda, et ta bändis laulaks … Hoolimata sellest, et Vanemõde oli omal ajal väga menukas ja jagus nii publikut kui ka fänne, tunnistab Sal-Saller nüüd tagantjärele, et punk ja rämedam rock polnud tegelikult tema rida. Ilmselt polnud ta päris oma rida tolleks ajaks veel leidnudki.

Siinkohal väike tagasivaade meenutamaks 1980. aastate Eesti NSV pop- ja rockmuusika skeenet. Jazzrocki lipulaevad Radar ja Kaseke, rahvuslike juurtega Ruja ja Ultima Thule, punkbändid Velikije Luki ja J.M.K.E, Gunnar Graps ja tema GGG heavy suunal, Apelsin ja Vitamiin popmuusika laineil, kaheksakümnendate lõpus Alo Mattiiseni “Viis isamaalist laulu” … Need olid suured muusikalised maamärgid tollel turbulentsel ajastul, mil ühe kümnendi jooksul vahetus tervelt neli NSV Liidu riigijuhti Brežnevist Gorbatšovini. Ka meie muusikapõllul oli konkurents üsna tihe.

Kas sellel või mingil muul põhjusel otsustas Hendrik Sal-Saller 1989. aastal kolida Soome elama ja seal õnne proovida. Ja siit algab lugu, mida võiks piltlikult iseloomustada kui self made man ehk “ajalehepoisist miljonäriks” (ehkki miljonid jäid vist tulemata).

Sal-Saller alustas oma uut elu Helsingis, töötades ühes muusikapoes müüjana. Varsti tekkisid tal ka kontaktid kohalike soome muusikutega, sai koos jämmitud jne. Igatahes 1993. aastal pani Hendrik Sal-Saller soome pillimeestest kokku oma ansambli Smilers. Mis on, nüüdseks küll juba muutunud koosseisus, väga menukas bänd ka tänasel päeval, kui mõelda väljamüüdud juubelikontserdile Unibet Arenal.

Meenutame, et kaheksakümnendate lõpus läks päris mitu eesti tuntud pop-rock muusikut välismaale õnne katsuma. Kuid oma muusikaga lääne muusikaturul läbi lüüa neil paraku ei õnnestunud kellelgi. Selles mõttes on Hendrik Sal-Saller ja tema Smilers üks väheseid positiivseid erandeid. Kui kuulata filmis intervjuusid tema kunagiste soomlastest bändikaaslastega, käis see muusikaline lõimumine kuidagi hästi loomulikult ja ilma mingi liigse punnitamiseta. Ju siis pidi Sal-Salleril olema seda artistlikku sädet ja loomingulist karismat, mis teisi muusikuid ergastas ja üheks terviklikuks koosluseks ühendas.

Kõnealuse filmi juurde tagasi pöördudes tuleb välja tuua pikemad intervjuulõigud Hendrik Sal-Salleriga, kus ta räägib oma eluhoiakutest ja n-ö positsioneerib ennast ja oma muusikat praegusaja meelahutusmaailmas. Siin räägib elukogenud mees, kelle noorusulmad on jäänud seljataha. Ta ei targuta mingitest “kõrgetest ideaalidest”, vaid kõneleb pigem muusikategemise pragmaatilisest poolest. Need on omapärased, sorava keelekasutusega lühimonoloogid. Eks mida rohkem koguneb eluaastaid, seda rohkem ka elutarkust.

Kui nüüd nähtud ekraanilugu kõige üldisemalt iseloomustada, siis tegu on reportaažlike sugemetega dokumentaal-, mitte muusikafilmiga. Millest on omajagu natuke kahju selles mõttes, et Smilersi live-kaadrite osakaal võinuks filmis muude intervjuude ja olustikuliste stseenide kõrval olla pisut suurem. Nii saanuks ehk rohkem ja emotsionaalsemalt väärtustada linaloo n-ö muusikalist sõnumit. Samas on filmi montaaž küllaltki tihe ja kontsentreeritud, pildikeel muutub kiiresti ning selliste mängureeglite kohaselt olnuks ehk raske sinna pikemaid muusikalõike sobitada.

Kokkuvõtteks tuleb tunnustada, et filmi tegijad ei läinud artisti üleshaipimise lihtsustatud teed. Kuigi põhjuse võinuks ju leida – on ju Hendrik Sal-Salleri bänd Smilers oma 32 tegutsemisaasta jooksul välja andnud tervelt 17 (!) plaati, 11 singlit, saanud kamaluga mitmeid Eesti muusikaauhindu (kahel korral aasta artisti, neljal korral aasta raadiohiti tiitli jpm). Seda kõike pole tolles filmis küll mainitud, nii et lugejal nüüd hea teada. Mis muud, kui Smilersile jätkuvalt tuult tiibadesse!