Kas sa oled nii hea, et sinust luuakse meem?

Tommy Cash. FOTO ALINA PYAZOK

Eesti popmuusika põline komistuskivi on see, et ta tahab meeldida kõigile nagu libe poliitik enne valimisi. Paradoksaalsel moel aitab aga just see esile tõusta artistidel, kes ühest küljest eiravad popmuusika reegleid ja teisalt lähenevad neile läbi oma unikaalse prisma. Florian Wahl ja Tommy Cash on kaks sellist artisti, kes eristuvad massist ning küllap seetõttu masse paeluvadki.

Mõlemad mehed on sündinud eelmise sajandi viimase kümnendi hakul ning jagavad mitmeid olulisi sarnasusi oma loomingulises lähenemises. Eksperimentaalsust, žanride ülest stiili, sotsiaalmeediat kui oma teist kodu, visuaalse ja kontseptuaalse kunsti tähtsustamist, kultuurilist mitmekesisust ning mis peamine – hästi doseeritud huumori ja iroonia kasutamist. Kindlasti on kombinatsioon sellisest lähenemisest see, mis teeb neist tähelepanuväärsed artistid. Kumbki ei sobitu justkui olemasolevate popmuusika arhetüüpidega. Nende looming on sihilikult väljaspool kasti, eirab edukalt kulunud trende ja standardseid ootusi. Nad ei kohanda ennast ootuste kohaselt. Nad on loonud niši ja selle ise ära täitnud. Aga see ei juhtunud üleöö. Mõlemad alustasid tegelikult sügavalt underground’ist.

Üle võlli tekstid

Underground’ist pärit artistide kuulsaks saamine XXI sajandil on võrreldes varasemate aegadega oluliselt lihtsamaks läinud. Internet ja digitaaltehnoloogiad on loonud lugematult uusi võimalusi eneseväljenduseks, publikuga suhtlemiseks ja laiema auditooriumini jõudmiseks. XXI sajandi underground-muusik on nagu hoogu koguv jalgpall, kes ei pea pelgama plaadifirmade väravavahte. Kui popkultuurihuviline Erki Pruul omale 2016. aastal Florian Wahli kasseti soetas, ei osanud ei tema ega keegi teinegi loomulikult arvata, milline võiks olla maailm aastal 2025. “Üks asi muu hulgas, mida kindlasti ei osatud ette ennustada, on see, et Florian müüb välja oma “lavastuse” Estonia ooperiteatri laval ja Tommy Cashile riputatakse – ja muide maailma, mitte Eesti! – muusikaringkondades juba “Eurovisiooni” võidupärga kaela,” nendib Pruul.Kuidas need asjad siis nüüd niimoodi on läinud? “Pakun, et nemad pole oma edu ja populaarsuse saavutamiseks tegelikult midagi erilist teinud,” arvab Pruul. “Nad on teinud lihtsalt sedasama, mida kümme aastat tagasigi – ühendanud omavahel üle võlli lava-show ja absurdsed laulutekstid. Kaugel sellest, et tahaks neid artiste stagnatsioonis süüdistada, aga vägisi tuleb meelde kunagine Valner Valme mõtisklus riietuse teemadel: kui sa terve elu punaste pükstega käid, siis mingitel perioodidel sa paratamatult oled ka “moes”. Nii on Florian ja Tommy teinud kõigest seda, mida nad kõige paremini oskavad, lihtsalt elu meie ümber vajab täna just selliseid artiste. Väljakutsuvalt käituvaid, visuaalselt tugevaid, pigem küsimusi tekitavaid kui vastuseid andvaid. 

Roosa ja Jaan Oskar on õde-venda, kes elavad Pärnus. Esimene neist on neljane, teine alles kahene. Hommikul, kui vanemad kohvi joovad, “Espresso macchiato” taustal mängimas, tantsivad lapsed diivanil muusika saatel ja laulavad kaasa. “Lugu on lihtsalt nii naljakas ja teeb tuju heaks,” möönab nende isa Toomas. “Isegi kaheaastasel jäid kohe sõnad pähe.”“Poleks kunagi uskunud, et just selline muusika põlvkondi ühendama hakkab, aga enda kogemus Floriani tasuta kontserdist Tartu Autovabaduse puiesteel, kus publiku hulgas kohtas nii punkariharjaga noori kui turukottidega tädikesi, just seda kinnitab,” tõdeb Erki Pruul. “Või teine näide, kui aastase noormehe sünnipäeval pandi kõlaritesse “Mu vend on lesbi” ja seda laulsid rõõmsalt kaasa kolm erinevat generatsiooni ja mina olin vist ainuke, kes ennast seal veidi ebamugavalt tundis ...”

Kõrvaltoimed garanteeritud

Kirjanik Paavo Matsin on stiilne härra, kes on toonud eesti kirjandusse rohkelt huvitavaid karaktereid. Mingis mõttes võiksid igapäevarutiini kütkeid eiravad Tommy Cash ja Florian Wahl olla tema loodud tegelased. Mõlema jaoks jagub Matsinil ainult kiidusõnu. “Nägin kunagi Floriani esimest korda Pärnus Krõhva baaris, jättis väga hea mulje. Ta esines rahvaga ühel tasapinnal, laulusõnad olid paremad kui enamusel eesti luuletajatel,” meenutab Matsin. “Wahli esinemine oli väga kaasahaarav, ühel hetkel palus kükitada, ma olin ainus, kes ei kükitanud,” naerab kirjanik. “Pärast laulu “Saksa noormees” kuulmist mõtlesin alguses, et sündinud on eesti oma Max Raabe. Ühesõnaga väga andekas ja vahetu tüüp, kes liigub loomulikult väga erinevates registrites.”Tommy Cash on Matsini hinnangul üks veenev Ida-Euroopa asja tegev tüüp, kes on kunstiliselt väga leidlik. “Esimesed videod võtsid ikka hinge kinni oma teravmeelsusega,” möönab Matsin. “Tommy Cashi esinemine Viljandis minifestivali “Viljandi Music Walk” täitis Lossi tänava. Miskid tädid jälgisid seda kõike oma köögiaknast, see on vist üldse üks minu lahedamaid kontserdikogemusi.”See tasuta esinemine juhtus 2016. aasta septembris päise pääva aal ja oli ühtlasi pühendatud Viljandi linna 733. aastapäevale. Cash oli siis just vaikselt hakanud kuulsust koguma. Viljandi kontsert meeldis talle endale ka ja ta tunnistas, et ei olegi vist varem päevasel ajal esinenud. KoTommyntsert oli kütkestavalt absurdihõnguline nii kellaaja kui koha poolest ning võlu lisas asjolu, et linna poolt pakuti veel tasuta beseekooki. Sellised kõrvaltoimed ja ootamatult juhtuma hakkavad asjad on need, mis lisavad artisti karismale nii mõndagi juurde.

Florian Wahl Eesti Laulul.

Jagatavad emotsioonid

Cash ja Wahl kasutavad sotsiaalmeediat mitte pelgalt oma loomingu levitamiseks, vaid kunstilise identiteedi tugevdamiseks ja eelkõige lojaalse fännibaasi loomiseks ning hoidmiseks. Nad mõistavad suurepäraselt sotsiaalmeedia kui vahendi olulisust tänapäeva muusikamaailmas, kus vahetu side publikuga ja visuaalne eneseväljendus on üha tähtsamad. Ja vahel oluliselt tähtsamadki kui vokaalsed võimed või pillimänguoskus. Tänapäeva muusikaturul pole oluline mitte ainult see, kui hea üks pala on, vaid ka see, kui palju sellest räägitakse, kui palju seda šeeritakse, laigitakse ja pušitakse.Siin on mul oma praktikast tore kogemus. Viljandi kultuuriakadeemias tudengitele peetud tehisintellekti teemalisel loengul käsitlesime ka AI rolli kodumaisel muusikamaastikul ning otse loomulikult polnud seda võimalik teha ilma Florian Wahli “Flo raadiota”. Minu rõõmsaks üllatuseks laulis auditoorium hiljemalt pool sekundit pärast muusikapala käivitamist ühel häälel kaasa “Mu vend on lesbi” ja loomulikult filmisid seda ajavaimule kohaselt mitu telefoni. Üks klipp saadeti ilma pikemata Florianile endale, kes jagas seda operatiivselt oma Instagrami kontol. Väga tore näide ringjagamismajandusest. Kõigil oli hea tuju, mina kaasa arvatud.Oli aeg, kus artisti jaoks oli kõige olulisem album kui kunstiline tervik. Siis tuli aeg, kus polnud tarvis enam albumeid, vaid singli-hitte. Tänasel muusikaturul pole isegi enam hitt oluline, nakatavast meloodiast ja toredast sõnumist ei piisa enam kaugeltki. Nüüd peab tekitama furoori internetikultuuris, põhjustama reaktsioone, jagamisi ja diskussioone. Laike on vaja. Ilma nendeta hakkama ei saa. Tänapäeva muusikaturul pole määrav mitte ainult see, kui suure muusikalise hitipotentsiaaliga mingi lugu on, vaid see, kui palju sellest räägitakse. Edukast muusikast on saanud sotsiaalne ja kultuuriline nähtus, mille veebilevik mängib keskset rolli artisti edu määramisel. Kas sa oled nii hea, et sinust luuakse meem?

Tommy Cash ja Florian Wahl mõistavad seda dünaamikat suurepäraselt. Nende looming ei eksisteerigi ainult helina, vaid pigem multimeediaprojektina, mis elab, hingab, kosub ja levib digitaalses maailmas. Loomulikult on nad andekad ka mitmekülgsete muusikutena, aga sellest enam ei piisa.Edukas popmuusika peab täna olema eelkõige jagatav. See tähendab, et kuulajad peavad tundma vajadust seda edasi saata, kommenteerida või kasutada omaenda sotsiaalmeedia sisu loomisel. Tommy Cashi “Espresso macchiato” näiteks põhjustas tõelise veebitormi, kus nii noored kui vanad tundsid tungivat vajadust selle videot taaskehastada. Cashi loomingus leidub reeglina huvitavaid ning kohati täiesti sõgedaid visuaale ja karaktereid, mida saab ümber töödelda ja taasesitada.Tänapäeva edukad artistid ei ole ainult muusikud, vaid multimeediafenomenid. Neil peab olema midagi, mis kõnetab inimesi väljaspool muusikat. Cash on teadlikult ehitanud endast brändi, mis hõlmab moodi, kunsti ja isegi interaktiivseid projekte. Sestap on ta pildil ka siis, kui tal uut muusikat parasjagu välja ei tule.Florian Wahl tegeleb tehisintellekti ja muusikatehnoloogiaga ning tema kuvand on seotud rohkem eksperimentaalsuse ja uuenduslikkusega kui ainult konkreetsete lugude hitipotentsiaaliga. Wahli tehistaibu abiga loodud ja sageli aasta albumiks tituleeritud “Flo Raadio” tekitas diskussiooni nii muusikakriitikute kui ka tehnoloogiahuviliste seas. Tänased kuulajad ei vali ainult muusikat, nad valivad identiteete, mida toetada ja mille osaks saada. Sotsiaalmeedia ja digiplatvormide ajastul tahavad inimesed muusikaga ise kaasa mängida, mitte ainult kuulata. Kõik võimalused on selleks nüüd olemas. Edukas artist pakub võimaluse osa saada mingist suuremast nähtusest, mida kõik soovijad saavad ise aidata kaasa kujundada. Sellise kontseptsiooni puhul pole vokaalsed oskused primaarsed, kuna fookus on rohkem eksperimentaalsusel, visuaalsusel ja kontseptuaalsusel. Ja Wahl laskis isegi tehisintellektil enda eest laulda! Nad on teadlikult karikatuursed ja dekonstrueerivad ning mängivad esteetiliste klišeedega. Samas loovad nad alati hea tuju ja ei tekita kordagi nadivõitu tunnet, nagu naerdaks kuulaja üle.Helilooja Igor Stravinskile omistatakse mõtet, et keskpärased laenavad, geeniused varastavad. Tommy Cashi loomingus on selgelt tunda hyperpop’i üle võlli esteetikat 100 gecs’i stiilis, Lõuna-Aafrika rave-rap’i Die Antwoordi moodi ja seda nimekirja võib järjest pikemaks venitada. Wahli loomingus kohtab mõjutusi alates saksa šlaagritest kuni lo-fi ja vaporwave’ini välja!

Tõsiseltvõetav huumor

Kui Eestis ilma tegev Florian Wahl on muu maailma jaoks pigem hästihoitud saladus, siis Tommy Cashi rahvusvaheline mõõde on jõudnud väga kõrgele ja kaugele. Kuidagi on tekkinud huvitav paradoks, et eesti muusikast on maailmas kõige tuntumad nimed surmtõsine Arvo Pärt ning kõige ja kõigi üle naerev Tommy Cash. Eesti on andnud maailmale kaks täiesti vastandlikku muusikalist nähtust: Pärdi kui askeetliku vaimsuse kehastuse ning Tommy Cashi popkultuurist, irooniast ja absurdist nõretava karakteri. Aga kas see ongi nii absurdne? Pärt eemaldus mürast ja leidis vaimse selguse. Cash seevastu sukeldus suure plärtsatusega mürasse, et sealt seest midagi uut esile tirida. Mõlemad otsivad, ainult tee ja vorm erinevad.Miks on muusikas nalja tegemine nii raske ning kohati suisa võimatu missioon ajal, kui huumor mujal kunstivormides, nagu näiteks filmikunstis, kirjanduses või eriti püstijalakomöödias, justkui edukalt toimib? Tommy Cash ja Florian Wahl on vähesed, kes on oma absurdsuses täiesti naljakad ja samas tõsiseltvõetavad. Ei muutu labaseks ega kurjaks. Nende huumor on segatud sügavama sotsiaalse ja esteetilise kihiga. Nad ei naera ainult millegi üle, vaid ka läbi millegi.“Kui nüüd natuke asja üle järele mõelda, siis võib ju küsida, miks inimesed siis näiteks Winny Puhhi ei kuula, mis ju ka absurdi ja lava-show peale üles ehitatud on,” mõtiskleb Pruul. “Eks nad ikka kuulavad ka, aga AI-muusika võidukäik ja “läpakalaivide” esteetika on lihtsalt praegusele muusikatarbijale mõistevamad kui kitarrisoolod või pillimänguoskus üleüldiselt. See pole enam nii oluline. Ja pole ka minu asi vanu aegu taga igatseda, kui keegi teine seda tee. Küll saab seegi ring jälle täis ja lähevad päris pillid ka jälle moodi, pole kahtlustki.”