_page-0001.jpg)
Mai Leisz on Saaremaalt pärit basskitarrist, kuid juba rohkem kui kümme aastat on ta elanud võõrsil: esmalt Rootsis, kus omandas kõrghariduse Stockholmi kuninglikus muusikaakadeemias, ning seejärel Ameerikas, kus on ta teinud koostööd ja kontserdituure legendaarsete muusikutega. Jutustasime Maiga ühel aprillikuu õhtupoolikul üle veebi ning tundsin, et tema visadus ja mõtisklused andsid mullegi jõudu veel pikaks ajaks. (Kuna Mai on saarlane, on loosse sisse jäetud ö-tähed)
Kuidas läheb? Millega praegusel ajal tegeled? Kus sa täpsemalt elad?
Läheb tasapisi. Ma olen siin endiselt covid’i lainel, tuurigraafik ei ole veel päriselt taastunud. Selles möttes on veider – ma ei ole kunagi nii kaua lavalt eemal olnud, alates sellest ajast, kui muusikaga tegelema hakkasin. Viimased kaks aastat on olnud enesesse vaatamise ja minemise aeg. Esialgu oli see väga pime ja hirmutav aeg. Tekkisid küsimused, et mis nüüd edasi, kuidas edasi ja millal edasi? Aga nüüd on see muutunud selliseks … blessing in disguise (pole halba ilma heata).
Vaata, (Mai pöörab arvutiekraani ning näitab vaadet aknast välja), siin ei olegi Los Angelese melu, vaatan mägesid ja ookeani. Elame siin rantšos täielikult looduse keskel, koju sõites on tee peal lehmad. See on imeline koht, kus luua iseendas selgus.
Kuidas ümbritsev keskkond sind kui loomeinimest üleüldse mõjutab?
Kindlasti möjutab, igal juhul. Möjutab kas vöi koha energia – kas see on linna või looduse energia. Mina ei ole suurlinna inimene, kuigi töö töttu peab seal väga palju viibima. Kindlasti möjutavad ümbritsevad inimesed. Rootsi aegadel olin ümbritsetud andekatest ambitsioonikatest noortest jazziässadest ja nagu köik teised, pidin väga pingutama, enamiku ärkveloleku aja harjutama ja töötama, et “rongist” mitte maha jääda. Seda peegeldas ka mu muusika. Rootsis õppisin ju jazzi ja kompositsiooni ja nii kui midagi omandasin, panin selle kohe oma muusikasse.
Väga möjutab, kes mu muusikat mängib. Igaühel on oma nägu ja see aitab muusikal ellu ärgata. Nüüd olen USAs ja olen täiesti kindel, et mu muusika oleks teistsugune, kui elaksin New Yorgis. Ma pendeldan maakodu ja Los Angelese vahet, kus olen ikkagi lauljate ja laulukirjutajate selja taga. Seda peegeldab ka see, millist muusikat ma olen viimastel aastatel kirjutanud.
Ütlesid, et Rootsis harjutasid sa meeletult palju. Mäletan ka Otsa kooli päevilt, et sa tegid töökusega teistele silmad ette ja olid eeskujuks. Kas see on vältimatu osa muusikuks kujunemiseks? On erinevaid ütlusi, nt et 99% on töö, 1% anne. Mõned teadlased on jälle öelnud, et geenidel on hoopis suurem roll kui ette kujutame.
See on huvitav, et sa selle välja töid. Ja ma olen väga tänulik, et sa seda ütlesid. Tol ajal tundsin, et olen teistest väga palju halvem. Tundsin, et ma p e a n tööd tegema – vöibolla sellepärast, et tulin väikesest kohast Saaremaalt ega tundnud mitte kedagi. Olen ka parajalt üksik hunt, ma ei ole väga hea peopanija ja öllejooja. Minu jaoks oli ainus viis muusikamaailma üldse sisse saada tööga, mitte tutvuste kaudu. Minu jaoks oli ja on siiamaani väga oluline olla eelkõige hea muusik, köik ülejäänu tuleb omal ja öigel ajal. Esiteks annab see palju juurde enesekindlusele. Samuti on mul alati olnud väga suur huvi teadmiste vastu, ka nende vastu, mis pole muusikaga seotud. Covid’i ajal sukeldusin psühholoogiasse ja neuroteadustesse. Mind huvitab, kuidas aju töötab. Teadmine, et aju on pidevas muutumises ja et inimene on vöimeline arenema terve elu, on väga julgustav. Töökus, harjutamine ja teadmised on minu jaoks alati inspireerivad olnud.
Mind huvitab väga, millised eluviisid on inimestel, kes ka loovad midagi. Mida sa arvad eluviiside ja kunstiloome seostest?
Arvan, et terves kehas on terve vaim. Oleme ju lugenud raamatuid ja vaadanud filme muusikute isiklikust elust, kus on nii palju traagikat seoses meelemürkidega. Ja teame ju, et kunstnikul on eriti suur oht igasugustest asjadest söltuvusse sattuda. Nii et mina isiklikult hoian sellisest kraamist täiesti eemale. Kui ma olen võimeline kirjutama ja looma ilma meelemürkideta, miks siis neid tarvitada. Samas on sellele erinevaid lähenemisi: seened ja psühhedeelsed ained … Möned ütlevad, need on rikastanud nende muusikat ja toonud valgustatuse! Different strokes for different folks. (Erinevatele inimestele sobivad erinevad asjad.) Ma tean muusikuid, kes on terve elu teinud köik selleks, et ennast hävitada. Ja siis nad hakkavad 60-aastaselt veganiteks ja jalgrattaga sõitma, aga sellele järgneb südameatakk, sest keha ei tolereeri nii tervislikku eluviisi.
Mina isiklikult lülitasin pandeemia ajal end muust maailmast välja, panin kinni köik sotsiaalmeedia kontod ega ole mitte kunagi kirjutanud rohkem muusikat kui sel ajal. Loobusin vajadusest ennast maailmale töestada, mediteerisin, lasin lahti igasugustest tähtaegadest, lasin loomingul lihtsalt välja voolata ilma igasuguse surveta iseendale, ilma enesepiitsutamiseta.
Enesepiitsutus loomise eesmärgil on sulle hästi tuttav?
Absoluutselt. Ma olen kogu aeg olnud selline enesepiitsutaja. Töötan, töötan ja töötan – lõpuks enam ei jaksa ning kukun sinna musta auku. Sellepärast ma ütlen, et need viimased kaks aastat on olnud nii tervendavad ja võibolla meil kõigil oli seda natukene vaja ka. Ma ei tea. On kindlasti inimesi, kes mulle vastu vaidleksid ja see on okei.
Sa oled nii paljude erinevate loojatüüpidega koos musitseerinud. Sõltumata stiilist: folk, rock, pop, jazz! See on väga kirev isiksuste galerii: Kerli Kõiv, Bill Frisell … Mis sind kaasmuusikute puhul köidab? Kas kõigis neis erinevates inimestes, kellega oled koos töötanud, on midagi ühist?
Mulle tundub, et köiki neid inimesi ühendab metsik sisemine pölemine, sügav veendumus ja hingekutse. Üksköik mis raskused eluteele satuvad – muusika jääb, sest et teistmoodi ei saa, taha ega oska. Köik need muusikud on ületanud mingisugused raskused ja ettearvamatused ja nad pole vaatamata köigele alla andnud. Ma arvan, et muusikamaailmas me köik oleme kuulnud söna “ei” rohkem kui “jaa”, aga me ikka oleme siin ja ajame oma asja, sest et see on südame ja hinge kutse. Ja tead, mis veel ühendab? Tänutunne. Inimesed, kes on vaatamata köigile raskustele jäänud muusikat edasi tegema, on tänulikud selle eest, et nad alla ei andnud ja selle eest, mis neil praegu on. Minu jaoks on tänutunne töesti väga oluline: öelda aitäh kaasmuusikutele ja oma perekonnale. Mulle tundub, et ka köigil nendel muusikutel on alati olnud ka keegi, kes on nende jaoks olemas. Olgu see abikaasa, mänedžer või parim sõber, kes on julgustanud, hoidnud, armastanud, toetanud ja olnud justkui tugigrupp. Üksi on raske.
Aga kuidas sa näed ennast ansamblikaaslase ja ansambli liidrina? Kas lased teistel teha seda, mida nad tahavad, või suunad neid?
Arvan, et olen bändi liidrina ka palju muutunud. Olen nüüd MaiGroupi päris pikalt vedanud ja eks ma alguses ka ikka komistasin ja kukkusin. Väga kerge on oma kaasmuusikute tundeid riivata isegi siis, kui ei tee seda meelega. On juhtunud, et üritad oma soove selgitada, aga teed seda valede sönadega. MaiGroup on öpetanud mulle bändi liidri psühholoogiat, tegema järeleandmisi ja iseennast paremini väljendama. Bändi tegemine ei saa olla diktatuur, see on ikka koostöö, kus tuleb oma kaasmuusikuid usaldada. Ja ma arvan, et MaiGroup hakkas paremini toimima siis, kui hakkasin andma poistele rohkem ruumi vabalt lennata – hakkasin küsima rohkem nende arvamust ja usaldama rohkem nende maitset. Sellest üksteise usaldamisest on sündinud väga palju ilu, mida ei oleks tekkinud, kui oleksin ainult enda öigust taga ajanud ja uksi paugutanud. Ma arvan, et olen vähemalt oma bändiga leidnud sellise balansi.
Räägi natuke lähemalt oma USA bändist.
Esimesed aastad olin pidevalt David Crosby bändiga tuuril, nii et oma muusika jaoks kuigi palju aega ei jäänudki. Ja kui ma löpuks mötlesin, et olen nüüd valmis, et sooloartistina välja tulla, tuli pandeemia. Sellegipoolest ma salvestasin ja andsin välja muusikat sellise koosseisuga, kuhu kuuluvad Michael Landau kitarril, Gary Novak trummidel; Greg Leisz mängis köiki erinevaid pille, nagu kitarrid, steel-kitarrid, bändžod ja mida parasjagu vaja oli. Kui inimesed küsivad, et kuidas ma endale sellised muusikud sain, on mu vastus, et ma lihtsalt ei tea eriti teisi muusikuid, sest olen kogu aeg tuuril olnud. Gary ja Mike’iga kohtusime Stockholmis Faschingu jazziklubis. Gregiga kohtusime 2015. aastal tänaval ja nüüd oleme abielus. Aga see on töesti huvitav, et Rootsil oli minu elus igas möttes nii suur roll – nüüd olen USAs ja teen bändi USA muusikutega, kellega kohtusin hoopis Rootsis. Ma arvasin, et USAsse minek oli sinu jaoks ammu planeeritud samm, aga kas siin mängiski suuremat rolli hoopis juhus? Kas sa näed, et elu oleks võinud muudmoodi minna?
Nii ja naa. USAsse minnes oli mul esialgu tööviisa, sest olin tuuril Crosbyga, ja kui ma seda taotlesin, pidin neile saatma enda kohta igasuguseid ajaleheartikleid, soovituskirju ja terve eluloo. Leidsin ühe vana ajaleheartikli ajast, mil käisin veel Saaremaal pöhikoolis ja seal ma ütlesin, et tahan USAsse minna. Kui ma Rootsis elasin, vöttis muusikute ringkonda sisse saamine aega. Esimesed aastad ainult harjutasin, harjutasin ja harjutasin. Varsti hakkas töö iseenda eest rääkima ja löpuks oligi nii palju mänge, et ei jöudnud enam ära teha. Ja täpselt siis, kui ma tundsin, et mind on löpuks ometi Rootsis omaks vöetud – mängisin erinevates bigbändides ja erinevate artistidega, sain Alice Babsi jazziauhinna – vöttis elu jälle ootamatud pöörded. Kohtusin Gregiga ja David Crosby kutsus mind oma bändi mängima. Mingis möttes oli see ootamatu ja juhuslik, aga tegelikult olen ju terve elu selle nimel tööd teinud ja mönede artistidega mängimisest unistanud. Köik on läinud väga loomulikult ja loogiliselt. Köik on läinud … öigesti. Olen väga tänulik selle eest.
Mulle tundub, et nii põhimõttelisi asju ei saagi elus forsseeritult suunata. Pole võimalik päris lõpuni minna, kui ei lase asjadel lihtsalt juhtuda. Elu võib pakkuda hoopis lahedamaid võimalusi. Olukorra usaldamine ja riski võtmine tasub alati ära.
Ei saaks rohkem nöus olla. Mugavustsoonist tuleb välja astuda selleks, et midagi üldse saaks juhtuda. Vöimalusele tuleb anda vöimalus. Tuleb usaldada elu ja iseennast – et kuidagi ikkagi saab hakkama. Eks ma ka Rootsis nälgisin, esimesed aastad olid tohutult rasked. Ja ma arvan, et see ka hirmutab paljusid.
Otsa kooli ajal elasime Teele Viiraga koos ja vahepeal olime ikka nii vaesed, mitte ühtegi mängu polnud ja arvel oli 25 krooni. Ja kuidagi teadsime siiski, et saame hakkama. Just sel hetkel, kui mötlesin, et nüüd ei ole töesti mitte kuskilt seda raha tulemas, tuli sönum, et vanaema tegi Leisi postkontoris 25-kroonise ülekande. Vanaema tundis. Tal ei olnud pangakontot, ta pidi ülekande tegemiseks minema postkontorisse. Mu vanaema päästis mu elu korduvalt. Kui me Teelega veel koos ei elanud, siis ta vahel helistas ja küsis, et kas mul süüa on. Ma vastasin, et mul on tatart. Teelel oli vöid ja kahe peale saime süüa tatraputru vöiga. Iga mäng tuli vastu vötta, ei olnud luksust valida. Aga jälle – köik muusikud, keda ma imetlen, on selle läbi teinud: nad on mänginud pimedates urgastes, kus keegi ei kuula. Aga me oleme siiski siin. Endiselt.
Sergei Dovlatov on ka öelnud midagi sellist, et tõeliselt aus tee on sillutatud pettumuste ja lootuste purunemisega. See resoneerub.
Nii ta paraku on. Eisid on rohkem kui jaasid. Ja ikkagi: me oleme siin.
Mis paneb sind mingit sorti muusikat hindama?
Kui kellelgi on lugu rääkida. Ma väga imetlen näiteks Joni Mitchelli. On oluline, et muusika puudutaks. Olen enamasti kirjutanud instrumentaalmuusikat. Ja instrumentaalmuusika kirjutamine on justkui kaitsekilp. Mulle meeldis, et sa ütlesid (eelnevas e-kirjas), et emotsioon tuleb ikka välja ning kuulaja möistab, et see on isiklik, isegi pihtimuslik. Mu väga hea söber, keda enam ei ole, Jaak Johanson, ütles, et kui tahad kuulda kellegi teise lugu, siis sa pead rääkima oma loo. Olgu see siis muusikas vöi maalikunstis vöi kuskil mujal.
See on nii ilus mõte. Võtab minu jaoks praegu ka nii paljud asjad kokku.
Tead, kui ma juba rääkisin Jaak Johansonist, siis ma tooksin välja veel ka Ave Alavainu, keda ma väga armastasin ja kes oli mulle väga kallis söber. Ja Leelo Tungal, kelle sönadele on kirjutatud väga palju muusikat. Ma imetlen neid nende ilusa emakeele pärast. Mind inspireerib nende julgus olla ilus oma emakeeles ilma tohutult keeruliste sönadeta. Kuigi nad vöivad ka seda. Emakeel on mulle nii inspireeriv. Olen nii kaua eemal olnud, minu jaoks on sööm värsket öhku lugeda loodusluuletusi ja meenutada, kust ma tulen. See annab jöudu.