Collegium Musicale – kõlab hästi juba 15 aastat

FOTO Collegium Musicale

Kui Collegium Musicale 15 aastat tagasi sündis, oli see dirigent Endrik Üksvärava ja koori mänedžeri Kristel Peikeli teadlik valik – luua midagi, mis ei oleks lihtsalt veel üks segakoor, vaid midagi enamat. Alates esimestest ülesastumistest on kollektiiv tõestanud, et professionaalne hoiak, kõrge kunstiline tase ja sügav austus eesti muusika vastu võivad eksisteerida väljaspool institutsionaalseid piiranguid. Collegium Musicale ei ole riiklik koor, kuid samas ei ole see ka harrastajate selts. See on midagi vahepealset – semiprofessionaalne kooslus, mis on ajaga leidnud oma kindla koha Eesti kultuurimaastikul.

Selle nähtuse avamiseks ja mõtestamiseks kõnelesin inimestega, kes tunnevad Collegiumi seest- ja väljastpoolt: dirigent ja koori asutaja Endrik Üksvärav, sopran Helina Kuljus ning heliloojad Erkki-Sven Tüür, Tõnu Kõrvits ja Pärt Uusberg. Nende häälte kaudu avaneb pilt ühest koorist, mis tõepoolest – kõlab hästi.

Unistusest sündinud koor

Dirigent Endrik Üksvärav tunnistab, et koori loomise hetkel oli ta peas väga konkreetne kujutluspilt: “Otsisin kõla, mida seni veel kuulnud polnud. Kujutlesin tämbreid ja lauljaid, kes selle kõla võiksid “ellu tuua”, seda nii eraldi lauljaina kui ka kooskõlana. Kõlaideaal oli pehme, energiarikas, voolav ja paindlik.”

See, mida Endrik oma peas kuulis, vajas teoks tegemist. Oli tarvis tuua kokku just need hääled, mis sobituksid tema nägemusega. Sopran Helina Kuljus – ainus laulja, kes on katkematult osalenud kõigis Collegiumi tegemistes alates esimesest hetkest kuni tänaseni – meenutab esimest kokkusaamist: “3. oktoobril 2010. aastal kutsusid Kristel ja Endrik mind Olde Hansasse. Kohtumise nimi oli “Eriliste inimeste koosviibimine”. Meid kostitati heldelt hea ja paremaga, ajasime lõbusalt juttu ja tore oli olla. Ühel hetkel andis Endrik meile Arvo Pärdi “Bogoroditse devo” noodid ja palus laulda. Laulsime ... Sellele järgnes pakkumine edaspidigi koos laulma jääda ja nii sündis minu jaoks kammerkoor Collegium Musicale.”

Nagu paljude oluliste alguste puhul, juhtus kõik lihtsalt ja loomulikult. Ent selle loomulikkuse taga oli selge siht, läbimõeldud helipilt ja ambitsioon, mis ulatus kaugemale argisest. “Meil on Eestis suurepärased heliloojad, maailmatasemel loojad,” ütleb Endrik Üksvärav. “Tippkollektiivide kohustus või eesmärk peaks olema uute teoste tellimine ja maailmale tutvustamine. Eesti kultuuri üks tugevamaid külgi ongi see, et me suudame pakkuda omanäolist muusikat omanäolisel kõlal. Olen märganud, et väljaspool Eestit pannakse seda tähele ja hinnatakse kõrgelt.” Just eesti heliloojate loomingu järjepidev esitamine on olnud üks Collegium Musicale peamisi eesmärke.

Eesti heliloojad – privilegeeritud koostöö

Collegium Musicale on alates oma sünnist olnud rohkem kui lihtsalt interpreet. Koori missiooniks on kujunenud eesti muusika hoidmine ja edasi kandmine – mitte ainult sõnades, vaid sisulise ja järjepideva tegutsemise kaudu. Just tänu sellele fookusele on Collegiumist saanud kollektiiv, kellele heliloojad meelsasti kirjutavad ja keda nad usaldavad.

“Meile on kirjutanud ja muusikat pühendanud mitmed eesti heliloojad: Erkki-Sven Tüür, Tõnu Kõrvits, Pärt Uusberg, Helena Tulve, Timo Steiner, Mirjam Tally, Marianna Liik, Lauri-Dag Tüür, Maria Kõrvits, Sander Mölder, Gerta Raidma, Robert Jürjendal, Maria Faust, Erki Pärnoja jpt,” ütleb laulja Helina Kuljus. “Ühelt poolt on väga suur privileeg laulda muusikat, mis on loodud just meile. Teiselt poolt aga suur vastutus – kas suudame täita meile pandud ootusi. Heliloojad, kes on meile kirjutanud, tunnevad meid juba ja arvestavad nii koori kõla kui võimetega, nihutades piire iga kord veidi kaugemale.”

Heliloojad ise tunnetavad Collegiumi tähtsust oma loomingulises töös väga selgelt. “Mulle isiklikult on Collegium Musicale ja Endrik Üksvärav võimaldanud lähedasemat kontakti a cappella 

koorimuusikaga – nii nende nüansside mõttes, mis puudutavad teoste ettevalmistustööd, kui ka pidades silmas koori initsiatiivi, et neile komponeeritaks,” märgib Erkki-Sven Tüür. “Juba ainuüksi eesti heliloojate teoste laialdase esitamise tõttu on see kollektiiv eesti muusika jaoks oluline.”

Ka Pärt Uusberg tõstab esile semiprofessionaalse kollektiivi rolli Eesti muusikaelu rikastamisel: “Collegium Musicale esindab Eesti (koori)muusika maastikul taolist huvitavat sfääri nagu semiprofessionaalne koor. Kuna meil Eestis on kutselisi kollektiive teatavasti väga vähe, on  selliste kooride olemasolu oluline, kuna see suurendab kõrgel kunstilisel tasemel koorimuusika kogemusi. Ühtlasi annab see rohkematele heliloojatele võimalust kirjutada quasi kutselisele koorile muusikat.”

Miina Pärn ja Endrik Üksvärav koos Veljo Tormisega. FOTO Kristel Peikel

Unustatud rahvaste radadel

Peale kontserttegevuse on Collegium Musicale oma 15 tegutsemisaasta jooksul salvestanud mitmeid albumeid eesti heliloojate loominguga. Nende seas on näiteks “Peegel peeglis”, kus kõlab Arvo Pärdi ja Pärt Uusbergi muusika, Cyrillus Kreegi “Sacred Folk Tunes” koostöös kitarrist Jaak Sooäärega, Erkki-Sven Tüüri autoriplaat “Canticum canticorum caritatis”, Maria Fausti “Maarja missa”, samuti Pärt Uusbergi koorimuusikale pühendatud album. Kuid üks olulisemaid projekte nii Collegiumi kui ka Eesti muusikakultuuri jaoks on olnud Veljo Tormise tsükli “Unustatud rahvad” esitamine ja jäädvustamine. Koorile ei olnud see pelgalt kunstiline ettevõtmine, vaid märgilise tähtsusega rännak kultuurilise identiteedi sügavustesse.

Ettevalmistustöö ainulaadsust iseloomustas eelkõige see, et helilooja ise osales aktiivselt proovides, jagas nõuandeid ja tutvustas rahvalaulude allikaid, mille põhjal tsükkel loodud oli. “Veljo Tormis viibis kõigis proovides ja andis soovitusi ettekandeviisi kohta. Koos kuulasime vanade laulikute esitusi ja Tormis juhtis meie tähelepanu detailidele,” meenutab dirigent Endrik Üksvärav. “See, et me Collegium Musicalega käisime Liivimaal, Vadjamaal, Isuris, Ingerimaal, Vepsamaal ja Karjalas ning suhtlesime kohalike inimestega, aitas palju kaasa tuumani jõudmisel. Minus sündis korraga tõdemus, et need ei ole lihtsalt laulud, vaid laulud, mida kohalikud teadsid tolle hetkeni laulda.”

Kontserttuur, mida saatis ETV kaamerameeskond, viis koori otse nende kultuuride keskele, kelle muusikat Tormis oma loomingus talletas. Kuid see ei olnud ainult muusikaline kokkupuude – see oli isiklik, sügavuti puudutav ja ajalooteadlik kogemus, mis jättis püsiva jälje nii kollektiivi identiteeti kui ka publiku teadvusse. “Tõsiasi kahjuks on – ja millele Tormis ka tähelepanu juhtis –, et need rahvad lahustuvad, surevad ajapikku välja, nende kultuur ja keel hääbub,” ütleb Endrik Üksvärav. “Seda on väga kurb tõdeda. Kuid Tormise teostes jäävad need keeled alatiseks kõlama.”

Siiski, Veljo Tormise loomingut esitades ei piisa ainult tekstidest ega isegi mitte rütmi- ja nooditäpsusest – see muusika vajab orgaanilist hingamist, tundlikku nüansseerimist ja sisemist kandvust. Just selliste omaduste tõttu suudab Collegium Musicale esitada lisaks Tormisele mistahes muu helilooja muusikat. Võtmesõnaks on paindlikkus. Pealegi on Collegiumi kõla lihtsalt ilus – selge, isikupärane ja äratuntav.

FOTO Siim Vahur

Kõla, mis puudutab

Collegium Musicale pehme kõla, mis paljusid vaimustab, ei ole juhuslik – see on tähelepanelikult kujundatud, valitud tämbrite ja muusikalise mõtlemise tulem. “Endrik on osanud kokku koondada inimesed, kelle hääled omavahel sobivad,” ütleb Helina Kuljus.

Helilooja Erkki-Sven Tüür tõdeb, et on Collegiumi esinemist kuulates kogenud midagi haruldast: “Teatud eriline kristalne ja läbipaistev kõla, mis võib vajadusel ka väga jõuliseks timmitud saada. Midagi on nende lauljate tämbriparameetrites saanud nähtavasti otsustavaks, et Endrik just need lauljad on koori kutsunud. Olen olnud puudutatud sellest imeliselt ühtlasest kõlast.” Sama meelt on ka Pärt Uusberg: “Mulle meeldib väga Collegium Musicale karge kõlapilt, kus häälerühmad sulanduvad omavahel vägagi kompaktselt ja soojalt, ent samas ülemhelirikka kirkusega.” Tõnu Kõrvits aga lisab, et ta hindab Collegium Musicale juures paljusid asju ning lisaks kõlale ka lauljate pühendumist ja musikaalsust.

Kõla kui sisemine kvaliteet ei ole siiski ainult tehniline parameeter. Eelkõige on see seotud muusikalise tundlikkusega, ent mõnikord avaldub see kõige kirkamalt just elavas ettekandes või ootamatus inspiratsioonipuhangus. “Meenub üks kontsert Tallinna Jaani kirikus, kus lauldi vaid minu loomingut ja kontserdi keskmeks oli mu pooletunnine teos “Õhtu ilu” segakoorile ja keelpilliorkestrile,” meenutab Uusberg. “Sel õhtul kõlas teos minu meelest kuidagi eriti inspireerivalt ja tänu sellele kontserdile avastasin endale selle teose justkui uuesti.” Võime puudutada heliloojat tema enda loominguga on tõenäoliselt suurim tunnustus, mida üks koor võib saavutada. Ent samas on heliloojatele oluline ka nende muusika jäädvustamine. Erkki-Sven Tüür meenutab tänutundega albumi “Canticum canticorum caritatis” “valmisküpsetamist” ja Tõnu Kõrvits ootab põnevusega oma autoriplaadi ilmumist, millel kõlavad “Päikeselaul”, müstiline “Annabel Lee” Edgar Allan Poe sõnadele ja koostöös Grammy nominendist fagotimängija Martin Kuuskmanniga ka “Balti eleegiad”. “Koostööst Collegiumiga ongi kõige enam meelde jäänud minu autorikontsert, mis oli ühtlasi Collegium Musicale sünnipäevakontsert eelmisel aastal,” ütleb Tõnu Kõrvits. “Endrikul ja kooril õnnestus luua kandev tervik. Hea, et see kava õnnestus ka salvestada.”

Lisaks Tõnu Kõrvitsa autoriplaadi ilmumisele ootab koori uuel hooajal ees veel palju põnevat: koostöö Tallina Kammerorkestri ja Pärnu Linnaorkestriga, mitmete uudisteoste esiettekanded jne. “Kalender on väga tihe,” tõdeb Helina Kuljus.

Collegium Musicale või hoopis Amici Musicale?

Üks huvitav fenomen, mis kindlasti veel Collegium Musicalet saadab, on see, et lauljad hindavad väga nii oma dirigenti Endrik Üksväravat kui ka üksteise seltskonda. Piltlikult öeldes ei olegi tegu niivõrd kolleegidega kui pigem sõpradega muusikas. “Mind hoiavad koori juures sõbrad, kes on tekkinud just tänu Collegiumile,” tunnistab Helina, “sõprussuhted, mis on juba peaaegu sama vanad kui koor ise. Meil on koos erakordselt tore olla, laulda ning jagada igapäeva rõõme ja muresid. Meie vahel on usaldus, mis kindlasti väljendub ka muusikas – meil on oma “unistuste meeskond”, kellega võib ükskõik kui raske kavaga lavale minna. Samuti hoiab mind koori juures Endrik – tema rõõm, pühendumus, heatahtlikkus. Ta oskab luua sellise õhkkonna, kus laulja tahab olla. Ta annab lauljate musikaalsusele imelise vabaduse ja mina usun, et sellest kõigest kokku saabki meie koori kõla – kõla, mida kiidetakse nii Eestis kui väljaspool.”

See nähtamatu, ent selgelt tajutav kokkuhoidmine kandub edasi ka publikule. “Meie sisekliimat peegeldab väljapoole kõige paremini ilmselt see, et meil silmad säravad ning meis on olemas armastus laulmise ja muusika vastu. On piisavalt kollektiive, kus laulurõõmu alati välja ei paista,” märgib Helina. Ilmselt just need kolm asja – inspireeriv dirigent, lauljate omavaheline usaldus ja siiras rõõm koosmusitseerimisest – ongi see nähtamatu jõud, mis hoiab Collegium Musicalet koos ja annab nende kõlale erilise sära.

Vaade tulevikku

Kui Collegium Musicale loodi, oli eesmärk end esmalt “nähtavaks laulda”. Uue koorina tuli end kehtestada, leida oma koht ja isikupära. Täna on see kõik olemas. On isikupära, on publik, on autorid, kes usaldavad. Nüüd saab keskenduda uutele eesmärkidele. Kuhu suunas Collegium Musicale liigub?

“Soov edasi pürgida oli algusaastatel kindlasti suurem– et ennast koorina kehtestada ja püsima jääda,” tunnistab Helina Kuljus. “Täna me teame, kes me oleme, mida me suudame ja kõige tähtsam – miks me seda teeme ja armastame.” “Meil on olnud erinevate heliloojatega väga inspireeriv koostöö ja soov on seda imelist teekonda jätkata,” ütleb Endrik Üksvärav omalt poolt. „Ehk siis eesmärk on lihtne: kohtuda uute loojatega ja luua uusi ülendavaid hetki.”

Paljudele võiks nii lihtsalt sõnastatud eesmärk tunduda ebapiisav. Aga Collegium Musicale polegi mingi tavaline koor. Sellel kooril ei ole vaja suuri sõnu, et liikuda edasi – nende tee on juba tähtedesse kirjutatud. Iga uus teos ja iga kontsert on samm rajal, mis ühendab muusika, sõpruse ja koori ainulaadse kõla millekski selliseks, mida ei saa lõpuni seletada – seda saab ainult südamega kuulata.