Täiesti uskumatu tüdruk!

Tartust pärit, kodulinnas oma esimese muusikahariduse omandanud ja seejärel Sibeliuse akadeemias kahel erialal magistrikraadi kaitsnud Erle Kont (30) on mitmes mõttes uskumatu tüdruk. Noorusele vaatamata on ta jõudnud juhatada BBC Šoti sümfooniaorkestrit, Verbier’ festivali kammerorkestrit, Helsingi filharmooniaorkestrit, Soome Raadio orkestrit ja pea kõiki Soome suuremaid kutselisi orkestreid, tõustes põhjanaabrite juures üheks hinnatuimaks külalisdirigendiks. Klarnetistina on ta pälvinud auhindu neljateistkümnel konkursil ega pelga ka pärast dirigendikarjäärile pühendumist orkestri ees soleerida.

Erle Kont. FOTO TUOMAS TENKANEN

Augustis saabus Sakari Oramo õpilane kuulsalt Verbier’ festivalilt, kus töötas kuu aega abidirigendina koos muusikamaailma absoluutsete tippudega, olles teadaolevalt esimene eestlane ja seni ainus Balti ja Põhjala riikidest sinna kutsutud noor dirigent. Dirigeerimistöös täpne ja põhjalik, inimesena vahetu ja avatud, vestluspartnerina humoorikas ja soe – selline ta on.

Aeg on dirigentide jaoks kullahinnaga ja Erle pole erand – intervjuuks leidis ta sobivaima aja vaid loetud minutid pärast seda, kui lennukirattad Tallinnas maandumisrada puudutasid. Et siis bussiga kodulinna Tartu poole vurada, veidi suve nautida ja tähistada üht elu tähtsaimat sündmust. Aga sellest kõigest juba allpool. (Erle ettepanekul vestleme sina-vormis.)

Alustagem mitte tavapäraselt algusest, vaid Verbier’ festivalist, kust sa just praegu tuled. Mida see festival endast kujutab ja kuidas sa nii põnevasse seltskonda sattusid?

Erle Kont: Festival sai alguse 1994. aastal Šveitsi mägikuurordis Verbier’s ning toimub igal suvel. (Tänavu osales festivali akadeemia ja orkestriprogrammis 218 muusikut neljakümne neljast riigist – R.L.) Seal saab kokku maailma klassikalise muusika paremik. Sel aastal oli festivalile kutsutud neli noort dirigenti: Molly Turner (USA), Rotem Nir (Iisrael), Luis Castillo-Briceño (Costa Rica) ja mina – kõik maailma eri nurkadest. Mulle oli see esimene kord festivalil osaleda ja oli huvitav jälgida, kui olulised on sel alal suhted. Meil akadeemia programmis osalejatel oli suur au olla kutsutud ka õhtusöökidele, kus olid koos maailma suurimad artistid. See on kihvt tunne, kui sinu ümber istuvad Mischa Maisky, Martha Argerich, Paavo Järvi … Paavo Järvi juhatas ka seekordse festivali lõppkontserti Mahleri 1. sümfooniaga. Endalgi oli uhke tunne, et seda tegi just eestlane, ning kuulda oma kolleegide tagasisidet, et just tema oli festivali parim dirigent.

Kirjelda palun festivali atmosfääri.

Märksõnadeks on tippklass ja pingevaba õhkkond. Juba Verbier’sse minnes, mis asub 1500 meetrit merepinnast Šveitsi Alpides ja kus elab kokku 3000 inimest, tundsin ma mägede siluette vaadates, et seal ei olegi võimalik närvis olla. Enne festivali mõtlesin ikka, et seal on koos need n-ö kõige-kõigemad ja mina tahan anda oma parima. Aga sellises imelises kohas kõik üleliigne pudeneb ära. Kõik teevad oma asja suurepäraselt ja pingevabana saadki anda endast parima.

Kas see pingevaba suhtlemine iseloomustas ka neid muusikamaailma absoluutseid tippe – kas ka seal domineerib tänasel päeval pigem koostöö kui konkurentsivaim? Võibolla ma eksin, kuid mulle tundub, et ka maailma absoluutsete tippude seas on justkui tunda parimas mõttes perekonnastumist – tahetakse tunda end selle osana, mitte kõrvalseisjana.

Muusika on tiheda konkurentsiga ala, aga samas on selge, et üksi ei jõua selles valdkonnas mitte kuskile ja koostöö on kõige võti. Festivalil olid kõik väga kollegiaalsed, toetavad ja üksteise tegemistest huvitatud. Ka näiteks Mischa Maisky tuli oma vabal ajal akadeemia noorte orkestriproove uudistama, ehkki ta seal ei mänginud. Või teine näide: enamik proove toimus kohaliku kooli võimlas. Ühel päeval istusin kooli õuel, lehitsesin partituuri, ja näen, et Martha Argerich tuleb sealt samast spordisaalist välja pausile – ringutama ja mägede vaadet nautima.

Verbier's koos Janine Janseniga. FOTO erakogust

 Kuidas jõutakse abidirigendi kutse saamiseni sellisel mainekal festivalil nagu seda on Verbier?

Tuleb kandideerida, saata oma CV, kirjutada, mis on sinu taust, saata videod oma dirigeerimistest ja motivatsioonivideo. Selles viimases küsiti, mis on olnud minu elus muusikaliselt kõige sügavam kogemus. Minu teada olen esimene eestlane ja võimalik, et ka Põhjamaade ja Balti riikide esindaja, kes on abidirigendina festivalile kutsutud.

Millest sa rääkisid, kui küsida tohin? Millega sa otsustajad ära veensid?

Ma arvan, et mul oli küsimusele oodatust teistsugune vastus. Ma olin neli aastat Soomes ühe põhiliselt popmuusikat mängiva orkestri, Tapiolan Viihdeorkesteri peadirigent. See on väga äge kollektiiv, kus on koos kõige erinevamad pillid ja see tähendab, et mängijad arranžeerivad ise muusikat. Meil on orkestris Jorma-nimeline mängija, kes on teinud üle 150 arranžeeringu, mis juba näitab muusiku tohutut motivatsiooni. Kuid Jorma on kahjuks väga haige. Kord ütles ta mulle, et kui ta meie orkestris mängib, läheb tal see raske haigus meelest. Minu jaoks näitab see ehedalt, mida muusika väärt on, mida see inimestele tähendab.

Kuidas sinu töö festivalil konkreetselt välja nägi, keda sa assisteerisid?

Mina olin määratud assisteerima selliseid dirigente, nagu Gàbor Takàcs-Nagy, Teodor Currentzis ja Fabio Luisi, kellest just viimasega soovisin kõige enam koostööd teha. Juhtus aga nii, et tema asemel tuli Puccini “Gianni Schicchit” ja Mascagni “Talupoja au” juhatama teine väga hea ooperidirigent Andrea Battistoni. Kui kuulsin, et Luisi ei tule, olin valmis vajadusel teda asendama – olin materjali põhjalikult ette valmistanud ja ka eelproovides mõlemad ooperid läbi dirigeerinud. Festivaliperiood kestab kokku viis nädalat, millest kaks esimest on ettevalmistavad ja seejärel algab assisteerimise töö ja kontserdid. Meile öeldi, et assisteerimine on meie ainus ametlik töö ja seepärast arvasin, et esimesed kaks nädalat tulevad rahulikud. Kuid kuna koos olid suurepärased muusikud, küll METi ooperist, küll Viini filharmooniast, kes tegid oma grupiproove ja nad soovisid peaaegu iga päev, et mõni dirigent neid juhataks, ei saanud võimalust kasutamata jätta. Seega tegin peaaegu iga päev veel ka grupiproove maailma parimate muusikutega!

Mida sa sellest tegevusest enim õppisid?

Vahetu kogemus ise oligi kõige olulisem. Assisteerimise programmis oli muusikat, mida mina pidin selgeks õppima ja juhatama, kokku kuus tundi. Kuid kuna me lõpuks juhatasime ka kõigi teiste dirigentide lugusid, siis oli iga päev uus täispikk kava, mis tuli järgmiseks päevaks ära õppida.

Kuidas sa ise partituuriga töötad?

Ma küsin seda endalt iga päev. Aastate jooksul on see palju muutunud. Mingil hetkel oli mul kolmkümmend eri parameetrit, mis ma partituuriga läbi käisin. Kõigepealt käisin läbi üldise vormi, siis kõik dünaamikad, artikulatsioonid, karakterid, värvid, poognad … Nüüd püüan järjest rohkem leida üles need aspektid, mis on ettevalmistuses kõige olulisemad. Põhilised on ikkagi vorm, karakterid, värvid ja järjest rohkem valmistan ennast dirigeerimiseks ka füüsiliselt ette. Sest teoreetiliselt võid ju kõike teada, aga kui lähed orkestri ette ja muusika ei ole sul kehas – kes-kus-mida –, siis ei jõua info lihtsalt mängijateni. Mõlemad tahud on samavõrra olulised. Järjest enam küsin endalt: miks? Miks on see heliloojal just nii ja mitte teisiti, mida sellega öelda tahetakse. Olen ka ise mõned lood kirjutanud ja sellest tulenevalt mõistan pisut paremini valikuid, mille ees helilooja seisab.

Iga noore dirigendi põhiküsimus on, kuidas orkester ennast kuulama panna, kuidas ennast loominguliselt kehtestada. Kui palju oled pidanud sellega tegelema, nii enda sees kui puldis?

Varem mõtlesin sellele rohkem. Nüüd ma tegelikult enam üldse sellele ei mõtle.

Ja milles seisneb saladus?

Tea, mida teed! Tunne partituuri ja oska juhatada, sa pead oskama nii dirigeerida kui proovi läbi viia.

Kui palju mängivad tänapäeval rolli dirigendi isikuomadused. Kas sinu meelest on jooni, mis toetavad heaks dirigendiks saamist ja neid, mis selle välistavad? Dirigendi roll orkestri eesotsas on ju tohutult muutunud viimaste kümnendite jooksul.

Need on asjad, millele ma palju mõtlen, sest tahan orkestri ees olla võimalikult tõhus. Ma ütleksin siiski, et dirigendi isiksuseomadused on sama olulised ka nüüd. Minu õpetaja Sakari Oramo on tegelikult rääkinud sama: mida paremaks orkester läheb, seda olulisem on dirigendi persona. Sest isiksus – see on midagi erilist! Orkestrid ju oskavad mängida, kuid dirigent-isiksus toob mängijate silmadesse sära. Ja ega kõik ei toogi enesega ka sära, vaid näiteks tugeva distsipliini. Dirigent peab alati midagi orkestrile lisama, midagi positiivset.

FOTO Tuomas Tenkanen

 Ja millised omadused sa välistaksid?

Mina mõtlen inimesest niimoodi, et meil on nii palju eri tahke ja ma olen ka endalt aastate jooksul küsinud, et mis on need kasulikud omadused, mida poodiumil kasutada. Paradoksaalsel kombel võib poodiumil peaaegu kõik toimida. Võib toimida nii diktaatorlikkus kui ka sõbralikkus. Kuid kõige olulisem on, et sa oleksid sina ise. Ja see on noorel dirigendil keeruline, sest sa ei tea veel, kes sa oled. Ja siis ongi raske. Põhiline, mis kindlasti ei toimi, on ebakompetentsus. Inimesi peab austama. Kui dirigent ei suuda kolleege austaval moel tulemust saavutada, valides mängijaid maha tegeva stiili, on see väga lühinägelik lähenemine.

Kumbki sinu vanematest ei ole professionaalne muusik. Kas sinus oli olemas loomuomane musikaalsus ja kuidas see avaldus?

Minu vanemad armastavad väga muusikat: isa õppis muusikakoolis klaverit ja akordionit ja oskab väga hästi kuulmise järgi lugusid mängida. Emale meeldib laulda ja tal on haruldaselt madal lauluhääl. Muusika on kuidagi minus sees ja see avaldus juba väga varakult. Lapsest saadik olen ma hästi palju laulnud: läksin lasteaeda või lihtsalt niisama kõndisin – ikka laulsin! Ma ei teadnud lapsena, et muusikat peab õppima – tahtsin alati lauljaks saada ja mõtlesin, et ju seda ülikoolis õpetatakse nagu muid ameteid. Meil oli kodus klaver, mulle meeldis seda mängida ja ise lugusid välja mõelda. Arvasin, et klaver on omandatud. Minu sõbrad käisid aga muusikakoolis ja kord vestluses räägiti dieesist ja mina ei teadnud, mida see tähendab. Sain aru, et nad teavad midagi, mida mina ei tea, ja mul oli piinlik. Palusin vanematel end muusikakooli katsetele viia. Instrumendivalik oli lihtne – klarnet oli meil kodus olemas, sest onu oli seda mänginud. See on imeline pill! Minust alates (peres on seitse õde-venda – R.L.) on ka nooremad muusikakoolis käinud.

Mis sind toona muusikuks saamise teel enim toetas?

Kodusoojus! Olen alati teadnud, et ükskõik, mida ma teen, vanemad alati toetavad. Ma ei pea olema edukas, tark või osav – nende armastus ja tugi on alati olemas. Ja samamoodi vabadus otsida ja teha seda, mis mind huvitab. Olen alati teadnud ka seda, et kui miski lähebki kehvasti, siis koju võib alati minna.

Ja lauluarmastus? Nüüd võtad laulmise eratunde – miks?

Esiteks on orkestri ees kasulik (ette) laulda, sest lauldes on info palju vahetum kui sõnadega väljendatuna. Teiseks tahtsin ma häälde rohkem resonantsi saada, et sada inimest üldse kuuleksid, mida ütlen. Hääl on siiski dirigendi üks olulisemaid töövahendeid.

Ja klarnetiga jätsid hüvasti millal?

Kui jätsin! (Naerab.) Dirigeerimine on selgelt esiplaanil, aga näiteks novembris mängin Klaipeda kammerorkestriga lisaks dirigeerimisele ka klarnetit.

Mis on sinu lemmikpala, mida sa iga kell klarnetil mängiksid?

See kõlab ehk egoistlikult, aga minu enda lugu “Laulud lapsepõlvest”. Aga Ester Mägi klarnetisonaat ja Gerald Finzi klarnetikontsert on teosed, mis liigutavad mind alati.

Kas tõsiasi, et sa ka ise komponeerid, oli põhjus, miks sa 2017. aastal TaHe (Tartu Heli – Toim.) ellu kutsusid, et noorte heliloojate teoseid kuulajateni tuua?

See tuli pigem soovist noori heliloojaid aidata. Mitmed minu parimad sõbrad Elleris olid komponistid ja ma sain aru, kui ebaaus see olukord on – mina [klarnetistina] saan endale soolokontserdi korraldada, mulle oleks vaja ainult pianisti või saan ka üksi hakkama, aga helilooja üksi, ilma muusikuteta, ei tee mitte midagi. Olin 2017. aastaks olnud juba paar aastat Soomes ja seal on üks väga kihvt organisatsioon Korvat auki (kõrvad lahti/avatud), mis oli TaHe-le eeskujuks, sest Eestis ei ole sellist organisatsiooni, mis järjepidevalt noortele muusikutele sellist tähelepanu osutaks. Tundsin, et Eestis saaks nüüdismuusika olla märksa enam esindatud ja saaksime noori heliloojaid märksa rohkem karjääri alustamisel toetada. Ja nii 1. jaanuaril rongis istudes ja Helsingi poole sõites mõtlesin, et teeme selle asja ära! Meie järgmine kontsert on novembris Tallinnas Trio Lucariaga, kus keskmes on Ardo Ran Varrese uudisteos “The Year of Compassion”.

Kuidas sulle tundub: kas Soomes on töö noorte heliloojatega paremini korraldatud?

Mulle tundub, et Soomes on lihtsam olla noor helilooja. Lisaks Korvat aukile mängitakse seal üldiselt nüüdismuusikat üsna laialdaselt, uudisteoseid tellitakse regulaarselt ja ka suured orkestrid on valmis noorte heliloojate teoseid ette kandma.

Oled aastaid Soome muusikamaastikul tegutsenud. Mis on peamised märksõnad, mida välja tooksid?

Seal on kultuur suure au sees, professionaalselt tegutsevaid orkestreid on umbes kakskümmend viis. On võimalik olla täiskohaga helilooja ja loomestipendiume on palju. Ehkki konkurents on ikkagi tihe; antakse instrumentalistidele stipendiume pillide soetamiseks. Tänu Soome riigi toetusele olen saanud nii oma A- kui B-klarneti.

Läksid 2014. aastal Sibeliuse akadeemiasse õppima noore õpetlase stipendiumi toel, oskamata Lõuna-Eesti tüdrukuna sõnagi soome keelt. Kuidas sa toime tulid?

Kõiki aineid on koolis võimalik võtta inglise keeles. Kui soome keelest rääkida, siis eestlasena läks mul kooli kohustuslikul keele baaskursusel kaugemalt tulijatega võrreldes liiga lihtsalt, aga soomlastest õpingukaaslased jällegi ei tahtnud minu soome keele purssimist kuulata ja vahetasid vestluse inglise keele peale, nii et praktikat oli tegelikult raske saada. Kõik muutus kolmandal õpinguaastal, kui uus erialaõpetaja soovitas tunde teha soome keeles. Siis võtsin ka kõik teised kursused soome keeles – algus oli raske, aga sealt see oskus tuli. 4000-eurone SA Archimedese noore õpetlase stipendium oli õpingute alguses väga suur asi, et ma üldse saaksin välismaale õppima minna, ja hiljem ka Kristjan Jaagu stipendium. Siinkohal tahaksin tänada ka Eesti ja Soome kultuurkapitale, Eesti rahvuskultuuri fondi, Tartu kultuurkapitali, Wegeliuse sihtasutust ja kõiki teisi, kes on minu õpinguid aastate jooksul toetanud – selle väga tugeva hariduspõhjaga saan Eestis ja maailmas Eestit esindades palju ära teha! Praegu elan alaliselt Helsingis ja räägin keelt soravalt. Päris kodune see linn siiski ei ole, aga minu elukaaslane Ott (Vilson) on see, kes selle koduks teeb.

Oled saanud sel suvel ka pisut Eestis olla ja puhata?

Puhkust seni kahjuks olnud ei ole, loodan siiski leida mõned päevad, et kusagile mere äärde jõuda, enne kui uus hooaeg algab … Me abiellume Otiga 30. augustil Tartus Elleri muusikakooli Tubina saalis. Me mõlemad õppisime seal ja selles samas saalis toimunud ballil sai meie suhe alguse.

Mis on muusikavälised teemad, mis sind köidavad? Kõrvalhuvide ja hobide tõttu oma põhivaldkonnast eemaldumine on levinud igas valdkonnas.

Olen lihtne inimene: käin jõusaalis ja jalutan mere ääres, väga meeldib filme vaadata, süüa ja süüa teha. Mulle meeldib Flaubert’i ütlus: “Ole elus stabiilne ja etteaimatav, et saaksid oma loomingus olla metsik ja originaalne.” Võibolla ma päris etteaimatav ja nii igav ka ei ole, aga metsikus ja originaalsus kõlab igal juhul hästi.

Jõuad sa ise ka mõnele kontserdile (veel)?

Oojaa – muidugi! Aga mul on nii raske olla nautlev kuulaja! (Naerab.) Kogu aeg analüüsin: mida dirigent teeb, kuidas orkester kõlab. Siis jälle otsustan: nüüd lihtsalt kuulan! Üks elamus, mis mulle esimesena meenub, oli palju aastaid tagasi Tartus Põhjamaade Sümfooniaorkestriga, kus Toomas Vavilov mängis Tšaikovski 6. sümfoonias suurepärase soolo. Ta on olnud aastaid mulle väga oluline mentor nii dirigendi kui klarnetistina. Ta on alati väga hooliv ja huvitatud, kuidas mul läheb.

Aga sinu olulisim teejuht dirigentide maailma on lausa legend – Sakari Oramo. Milline on teie koostöö?

Tema tugevus pedagoogina on selles, nagu ka kuulsal dirigeerimispedagoogil Johannes Schlaeflil, kelle juures olen palju käinud – nad ei ürita sind muuta, vaid sinust parima välja tuua. Leida üles see, mis töötab ja neid omadusi-oskusi sinus edasi arendada. Ma arvan, et kõige olulisem asi, mida Oramo on mulle andnud, on enesekindlus. Ta pole mees, kes tuleb tundi ja teeb sind esimeses taktis põrmuks, mis paneb su täiesti lukku. Vastupidi! Meil oli Sibeliuse akadeemias õppides võimalik töötada paljude professionaalsete orkestritega ning ta lasi sul teha oma asja ja alles pärast ütles, et siin või seal võiksid proovida nii või naa. Ta õpetas meid end usaldama ja oma maitset välja arendama. Ka tema dirigeerimise vaatamisest olen väga palju õppinud – tema olemus on nii musikaalne ja see on olnud tohutult inspireeriv. Ma ei ole teda teadlikult matkinud, kuid minu dirigeerimise kohta on öeldud, et mul on “Oramo käsi” või teatud sarnased žestid.