Tänavuse Milano La Scala avaetenduse looks oli ei miski muu, kui Verdi “Macbeth”. Kuna tegutsen lauljana Saksamaal ja Itaalias, õnnestus mul seda näha esmalt 7. detsembril Milano konservatooriumi suures Verdi-saalis otseülekandena ning 10. detsembril juba teatris. Seega oli võimalik võrrelda seda etendust ülekandes ja koha peal.
Itaalia üks hinnatumaid lavastajaid, tänavu oma neljanda esietenduse teinud Davide Livermore oli lavale toonud ehtsa auto, videoinstallatsioonid, lifti, suitsu, tule ja lõppvaatuses kõrghoonelt alla vaatava Lady Macbethi, kelle elu rippus kuue meetri kõrgusel vaid tema negližee külge kinnitatud turvaköie otsas. Kogu etendus oli telepildist ülimalt nauditav ja filmilik ning mitu korda löövam, kui teatrisaalis. Kuna La Scala teatripublik on üsnagi konservatiivne, vilistasid puristid lavastuse liigse modernsuse tõttu välja. Kuid ooperi edasikestmiseks XXI sajandil on vaja rakendada kõiki audiovisuaalseid vahendeid, et kaasaegset publikut köita ja tõepoolest, ovatsioonid kestsid kaksteist minutit, kus publiku hulgas oli ka Itaalia president Giorgio Mattarella.
Macbeth on sümbioos kahe gigandi, Verdi ja Shakespeare’i nägemus nii inimlikust, kus vaadeldakse inimhinge kõige tumedamaid soppe: ooperi keskmes on külmalt kalkuleerivad võimuahned Macbethid, kes vahendeid valimata Šoti troonile tõusevad. Ooper sütitas oma loomisaastal (1847) suurt furoori Verdi uuendusliku lavakäsitlusega, kus keskmesse tõusis lisaks häälele nii laulja füüsiline rolli sobivus kui näitlejameisterlikkus. Oma ’46.a. kirjas librettist Piave’le ütleb maestro tragöödia kohta, et see on kõigi aegade üks suurimaid inimloomingu väljendusi1863. a. loodi Pariisi ooperiteatri jaoks „Macbethi“ uuendatud versioon.
Macbeth” on sümbioos kahe gigandi, Verdi ja Shakespeare’i nägemusest, kus vaadeldakse inimhinge kõige tumedamaid soppe. Ooperi keskmes on külmalt kalkuleerivad võimuahned Macbethid, kes vahendeid valimata Šoti troonile tõusevad. Ooper tekitas oma loomisaastal 1847 suurt furoori Verdi uuendusliku käsitlusega, kus oluliseks sai lisaks häälele ka laulja füüsiline sobivus rolli ning näitlejameisterlikkus. Kirjas oma libretistile Piavele ütleb helilooja selle tragöödia kohta, et see on kõigi aegade üks suurimaid inimloomingu väljendusi. „Kui me ei suuda luua midagi erakordset, teeme vähemalt midagi tavapärasest erinevat. Mustand on napp: ebakonventsionaalne, mitte lohisev ja lühike.“ Ta soovitas libretistil ka värsid lühemalt kirjutada – mida kontsentreeritum tekst, seda löövam mõju sellel on.
Macbethi rollis unustamatu osatäitmise teinud bariton Luca Salsi mainis oma teleintervjuus, et La Scalas laulmiseks tuleb juhtida Ferrarit või Lamborghinit – ja seda tuleb osata teha, muidu võid teelt välja sõita. Ent lõpuks tuleb end unustada ja lasta muusikal kanda. Kui artistil puudub loo jutustamise oskus, ei ole ainult ilusast lauluhäälest kasu, et läbi lüüa. Arvustused Salsi kohta olid ülivõrretes just tema suurepärase näitlejatöö osas – aga tuleb ühtlasi ka silmas pidada, et ta on kaasaja üks esibaritone kauni legato ja suurepärase laulutehnikaga. Eriti nauditav oli nii tema kui Lady Macbethi rollis üles astunud Anna Netrebko näitlejameisterlikkus I vaatuse duetis “Fatal mia donna, o murmure” (“Mu saatuslik naine, kas sosinaid ma kuulsin?”), kus nad pidasid kriminulliliku dialoogi, kus Macbeth on hirmu täis ja kahtlev, aga Lady Macbeth vaid irvitab tema nõrga iseloomu üle, käed verega määritud.
Anna Netrebko mainis telekanalile RAI antud intervjuus, et esineb La Scala avaetendusel viiendat korda. Verdi saatis omal ajal arvukaid kirju interpreetidele, selgitades, milline on lauljate positsioon siin seoses draama üldise ülesehitusega. Tema jaoks oli oluline näitlejameisterlikkuse sümbioos muusikaga. Seda Netrebko suutis: ta lõi lavaliselt usutava Lady, kes suudab oma pahelise iluga võrgutada kõiki, kes teda ümbritsevad – ning nad hukatuseni viia. Nõustun loetud arvustustega, et ooperi avaaaria oleks võinud vokaalselt täpsem olla, aga IV vaatuse hullumisstseen “Una macchia è qui tutt’ora” (“See plekk on ikka siin”) oli lahendatud verdtarretavalt löövalt. Lady Macbeth kõnnib pilvelõhkuja serval ja üritab oma kätelt pesta olematuid vereplekke. Publik ootab kolmanda oktavi re-bemolli, mis oli lahendatud netrebkolikult pianissimo’s. Netrebko tegi seda piano’s ka I vaatuse aaria “Vieni, t’affretta” kadentsis, kus enamik dramaatilisi sopraneid armastab võidukalt oma vokaalset musklit näidata. 50-aastane ooperimaailma superstaar, kes on viimasel ajal laulnud vaid dramaatilisi osi, on säilitanud oma tuntud headuses sametised pianissimo’d ka kõrgetel nootidel.
Macduffi osas oli La Scalas tuntud tenor Francesco Meli ja Bancona tegi suurepärase rolli Ildar Abdrazakarov. Mõlema laulja kantileen on imeliselt nauditav ning sõna edasiandmise oskus meisterlik. Dirigent Riccardo Chailly tegi taas kord suurepärast töö solistide ja kooriga, tema tempod olid mugavad ja lähtusid konkreetsest solistist, ta keskendus väga partituuris kirjeldatu tõepärasele edasiandmisele ja helilooja märkustele, mis sageli on “declamato” (deklameerides), “soffocato” (lämbuva tooniga), “angosciato” (ahastades), “cupo” (süngelt), “sotto voce” (vaikselt). Orkester oli oma mängus mitte pelgalt saatja rollis, kõik oli allutatud draama edasiandmisele – tämbrid, rütm, värvid, karakter, kõik selle oli dirigent esmaklassiliselt välja töötanud.
La Scala uuesti avanemisega seoses on oluline märkida, et esietenduse näol on tegemist Milano kultuurielu suursündmusega, kuhu koguneb enesenäitamiseks kohalik koorekiht, kes ei ole ooperi kui žanri osas eriti haritud, aga kellele on olulised nimed, vaatemäng ja peadpööritavad kõrged noodid. Hooaeg läks rohkem käima, kui tulid koroonapassid; ise pidin La Scalasse minnes esitama nii negatiivse koroonatesti kui ka koroonapassi. Etendusi on praegu vähem, aga seda enam kultuurinäljas publik neid hindab ja saale täidab. Tööd saavad pigem tuntud nimed ja etenduste valik pole nii suur, kui enne koroonat. Koroonaaja positiivne mõju on aga suurenenud tele ja internetiülekannete arv. Loodame, et tippetenduste ülekandmine jätkub suurtes teatrites ka tulevikus.