Ilmselt ei oskaks keegi mind seostada tennisemänguga. Habras ja õrn klavessiin ning füüsiliselt nõudlik tennis ei kuuluks nagu kuidagi kokku. Ometi on see spordiala tulnud minu ellu, pakkudes elamusi ja vaimustust, samas ka pingutust ja pettumust, kui kõik ei õnnestu. Tennisemäng on pika ajalooga, ulatudes 800 aasta taha Prantsusmaale, kust see levis mitmetesse teistesse Euroopa riikidesse ning XVI sajandil Inglismaa kuninglikku õukonda. Seega nii vanamuusika kui tennis on olnud kuningakodade pärusmaa. Oma erialal olen harjunud, et saan hästi hakkama ja kõik, mida ette võtan, tuleb kenasti välja. Tennises pean aga leppima, et minu tase ei ole kaugeltki suurepärane, et tuleb toime tulla ka kaotuse ja allajäämisega. Samas iga väike edusamm tekitab tahtmist aina paremaks saada. Pidev treenimine ja harjutamine on miski, mis kahte nii erinevat valdkonda ühendab. Kontrast on tõesti suur, aga mulle tundub see just vajalik, et kompenseerida igapäevast vaimset tööd ja suhteliselt staatilist pilli taga istumist.
Tennis – see on ju imelihtne! Vähemalt tundub see olevat kõrvalseisjale. Nii endastmõistetavalt lihtne see siiski ei ole, et võtad reketi ja hakkad palli taga ajama. Selle kuningliku mängu harrastamiseks on vaja tenniseväljakut, -palle ja -reketit ning loomulikult ka mängupartnerit. Väljak tuleb eelnevalt tennisekeskuses broneerida, niisama spontaanselt mängima minnes ei pruugi vaba platsi olla. Kuidas aga palli üldse mängus hoida ja seda veel soovitud kohta suunata, selle õppimiseks kulub ikka päris palju aega, lausa mitmeid aastaid. Õige tehnika omandamine on raskem kui võiks arvata ja hilja alustades seda päris perfektselt selgeks ei saagi. See on võrreldav klaveri- või viiulimängu alustamisega täiskasvanuna, kus samuti kõrgtaset enam ei saavutata. Treeningutel tuleb ikka tihti must masendus peale, kui miski ei õnnestu ja pall väljaku piiridesse ei mahu või võrku kinni jääb. Vaja on kannatlikkust ja järjepidevat kontsentratsiooni, et löögid hakkaksid õnnestuma.
Kuidas aga üldse jõudsin tennisemänguni? Umbes 15 aastat tagasi hakkasin tundma, et vajan mingit kehalist liikumist. Sinnamaani ei teinud ma mingit sporti, ei võimelnud, ei käinud jooksmas ega ujumas, olin tõesti üsna spordikauge tegelane. Mingid kooliaegsed liikumisharrastused olid jäänud aastakümnete taha, olin füüsilisest tegevusest võõrdunud. Märkasin imestusega, et väsin ära ka vähesest jooksmisest, näiteks bussi peale kiirustades. Hakkasin kõndima pikemaid distantse ja sundisin end vahepeal ka viie minuti kaupa jooksma, sellega vastupidavus kasvas ja enesetunne paranes. Tennis tuli aga läbi mitmete juhuste ja mõjutuste kokkusattumise. Olin seda mängu mõnevõrra kõrvalt jälginud, sest minu poeg just seda spordiala harrastas. See tundus ahvatlevalt põnev ja kaasahaarav. Kuna ma aga reegleid ei tundud, ei osanud ma eemalt vaadates sellest aru saada. Näiteks ei mõistnud ma, miks ja millal liigub mängija ühe servikasti juurest teise juurde, kuidas loetakse punkte, millal vahetatakse pooli, kui palju on geime ja sette jne. Praeguseks tean peaaegu kõiki reegleid ja oskan tippmängijate mängu nautida. Eriti tore on kaasa elada Eesti tennisistidele ja rõõmustada, kui neil läheb hästi.
Just sel ajal, kui otsisin endale sobivat füüsilist harrastust, kohtasin eakaaslast ja head kolleegi Marjut, kes teatas uhkusega, et ta on alustanud tennisetreeningutega. See kõlas kui saatuslik märguanne, olin sellest ju salamisi unistanud! Leidsin, et kui tema sellise julge otsuse tegi, võiksin ka mina seda proovida. Pöördusin oma sooviga tema treeneri poole, et saada juhendust ja õppida vajalikku tehnikat. Küll oli algus raske ja vaevaline! Esimestes tundides pidin puhkama iga viie minuti järel, niivõrd harjumatu ja väsitav oli löökide sooritamine. Pall lendas ka omatahtsi, ilma et oleksin seda osanud suunata. Aga ma ei andnud alla ja otsustasin, et treenimist katki ma ei jäta. Kartsin ka alguses, et kuidas mõjub pallimäng kätele, kuid õnneks oli kõik hästi ja võisin sportimisega jätkata. Varsti hakkasime juba koos abikaasaga treeningutel käima ja kui põhioskused said enam-vähem selgeks, jätkasime mängimist juba omavahel. Tõukejõu andnud kolleeg muide lõpetas tennisemängu üsna varsti. Üldse tean väga üksikuid muusikuid, kes mängivad või on kunagi mänginud tennist. Siinkohal üks mõnusalt anekdootlik seik meie kuulsate muusikutest valgepallurite kohta, mis pärineb ajast, kui Kaarli puiesteel veel tenniseväljakud olid. Meie treener Jaak Vahter meenutab: “Mängima saabusid Vladimir Alumäe ja Gustav Ernesaks, selleks tulid nad lihtsalt vastas asunud konservatooriumist üle tee. Mängust aga seekord midagi välja ei tulnud, sest Alumäe oli hajameelselt reketikasti asemel viiulikasti kaasa võtnud, kuid vähemalt nalja sai palju.”
Tegelikult on tennis väga loominguline ja haarav mäng, kus pea peab töötama sama palju kui füüsis. Iga löök on erineva pikkuse, kiiruse ja vindiga ning tuleb kiirelt langetada otsus, kuidas ja kuhu see tagasi lüües suunata. Platsil joostes ja palli lüües ununeb kõik muu, see on minu jaoks täielik töö- ja argimõtetest väljalülitumine. Eriti peale pingutavat esinemisprojekti on mõnus väljakul ennast hoopis teisiti proovile panna. Mingi kaudselt ühine joon on selles barokkmuusika continuo-saateviisiga, kus tuleb kiirelt reageerida partneri interpretatsiooni muudatustele. Selline füüsiline pingutamine on nagu vastukaaluks või tasakaalustuseks kontsertidele, turneedele, harjutamisele ja õpetamistööle. Teha midagi igapäevarutiinist täiesti erinevat on kasvatanud tahtejõudu ja pakkunud “väljakutset” – kas saan sellega hakkama. Viimasel ajal olen enda jaoks leidnud ka jooga, mis mõjub vabastavalt ja mõtteid korrastavalt. Loodan, et sellest saab samuti pikka aega kestev harrastus.