Kuluks inimene ära

Dokumentaalfilm “Päris Rannap”. Produtsent Eero Nõgene, tegevprodutsent Aleksander Ots, režissöörid Aleksander Ots, Kaidi Klein, stsenarist-toimetaja Kaidi Klein, montaažirežissöörid Tarvo Mölder, Hermes Brambat, monteerija Kaarel Kokemägi, taustahääl Andres Ots, operaatorid Margus Malm, Tauno Sirel, Mattias Veermets, Janar Volmer, Madis Reimund, helirežissöör Dmitry Natalevich, helioperaatorid Rein Fuks, Indrek Ulst, Ergo Teekivi, Gert Mäll, Aleksandra Koel. Sterorek film 2021, pikkus 82 minutit.

Intervjueerija: “Kui sa nüüd seisad sellise fakti ees, et peaksid minema üksikule saarele ja sul on võimalus kaasa võtta ainult kas klaver või hea sõber – kumma sa võtaks?” Rein Rannap: “Valik oleneks võibolla sellest ajast, kui pikaks ajaks minna. Ma mõtlen, et mõned aastad, võibolla kuni viis aastat peaks tõesti vastu ainult klaveriga. Kui rohkem ... kuluks juba inimene ära.”

Sellise küsimuse ja vastusega, mis pärit ühest aastatetagusest telesaatest, algab dokumentaalfilm “Päris Rannap”. See on väga hea algus ja väga hea küsimus, mis laseb Rannapil (ja tema suu läbi filmi tegijatel) ausalt ja täpselt, olgugi huumoriga varjutatult, järjestada helilooja väärtusskaala, milles muusika loomine ja tõlgendamine paiknevad vaieldamatult inimsuhetest eespool, kõrgemal. Inimesed ei ole Rannapi kõrval, nad on Rannapi jaoks. Nad kuluvad talle ära kui kuulajad, imetlejad, peegeldajad. Viis aastat ainult klaveriga üksikul saarel ei oleks siiski mõeldav. Looja vajab peegeldust, muidu ta kuhtub, sureb ära. Tühi saar ei peegelda muusikat tagasi. Inimesi on alati, kogu aeg vaja, järjest rohkem vaja, et saada uut ja uuenevat kinnitust loodu headusele, ainulaadsusele, erakordsusele. Ent tunnustus toidab hinge vaid hetkeks, siis on see toidetud olemise tunne kadunud nagu kastepiisk päikeses ja algab Sisyphose töö uute hetkede nimel.

See kirjeldus ei käi teps mitte ainult Rein Rannapi kohta. See käib suure hulga inimsoost loojate kohta alates ajast, kui looja nimi, persoon, loomingu juures oluliseks sai. Rubljovi ikoonid oleksid sama mõjusad ja võimsad ka siis, kui hilisemad jäljekütid need tema isikuga seostamata oleksid jätnud. Tarkovski, kes Rubljovist võimsa filmi tegi, muutus minu jaoks oluliselt teistsuguseks isikuks, kui lugesin, et ta mõjusa kaadri filmimiseks selle filmi võtetel elusa lehma põlema süütas.

Aga tagasi filmi ja filmi-Rannapi juurde. Filmitegijad lubavad tutvustavas tekstis Rannapi maski taha piiluda: “Arvukates telesaadetes on vaataja kohtunud just sellise Rannapiga, millisena ta ennast parajasti näidata soovib. Tal on suurepärane võime tõmmata ette mask ja esitada intervjuudes hoolikalt läbikomponeeritud teksti. Kui kaamerad filmivad, läheb Rein oma rolli. Ka valmivast dokumentaalist oli tal oma nägemus, mis oli küll vastuolus filmi tegijate omaga. Neid paelus ennekõike maestro persoonina – vaadata maski taha ja näidata “päris” Rannapit ning aidata mõista, miks ta on kujunenud just selliseks isiksuseks.”

Üht ainust “päris” Rannapit film muidugi ei näita. “Päris” Rannapit ei saa näidata ei see ega ükski teine film, mis temast kunagi ehk veel tehakse, sest “päris” Rannapit ei ole olemas. On mitmed “päris” Rannapid, erinevad allisiksused, mis filmis avanevad, kõik võrdselt “päris”, kõik võrdselt olemas. Filmitegijad, “keda paelus maestro persoonina”, said peategelase näolt üht maski eemaldada, et selle all teist näha ja näidata. Eks persona jungiaanlikus mõttes tähendagi ju maski ...

Üks neist on abitu elukaaslane-Rannap, kes tundub palju igapäevaelu olmest ja asjatamisest tubli naise Eve kanda jätvat. Teda nimetab Rannap oma maa peale kehastunud kaitseingliks. Kolme-poja-isa-Rannap, kelle lähedus ega kaugus lastest selles filmis paraku F-hoone taustamürast läbi ei tule. Või on see mürafooni valimine alateadlik kaitse hapra asja varjamiseks? Poeg-Rannap, kes lapsena (ja ka täiskasvanuna?) vist ema-isa tunnustust nii vähe tunda on saanud, et selles osas lapseks on jäänudki, seda ehk isegi armastuse puudumisena tajunud ja tõlgendanud. Ikka ja jälle pöördub ta ema päevikuid lugedes tunnustuse teema juurde, nõutu helk silmadest vastu vaatamas. Kolleeg-Rannap üle pikkade aastate kogunenud Ruja proovis: “Mul on täiesti puudu üks meel – see on empaatia. Kui ma teen või ütlen midagi, teen ma seda alati parimas soovis ja mõttes ... Ma ei suuda kunagi ette kujutada, mida keegi teine võib sel ajal mõelda või tunda, või kuidas see võib temale kõrvalt paista.”

Filmi lõputiitrite kõrval on kaadris peategelane, oma filmi n-ö musta rida vaatamas. Oma eri- või osaisiksustest on Rannap ise hästi teadlik: “Nendes kohtades, kus kaamera käib ja ma ei tea, et seda tahetakse filmi sisse panna, olen suhteliselt loomulik või avaldub see minu muretsev või korraldav isiksuse osa, aga minus on kindlasti rohkem kui kaks-kolm erinevat isiksust. Mis on “päris mina ise”, on väga raske välja noppida. Ma isegi ei oska öelda.”

Filmi 36. minutil ütleb Rannap: “Ma jäingi erakuks, ei õppinud kunagi inimestega suhtlema. Professionaalses elus on see väga palju takistanud mind edukat karjääri tegemast. Ma ei oska kuidagi õieti mõista teisi inimesi ja mõelda, kuidas nad must aru saavad ja (mida – V.L.) ootaksid.”

Filmi läbib, ehk isegi kannab peategelase väljendatud eraldatuse, väljajäetuse, teistmoodi olemise tunne. Tunni jagu kestnud filmis kohtub Rannap põgusalt kunagiste muusikakeskkooli kaaslastega. “Heliloojad on mind endi hulgast välja arvanud ja peavad mind väga-väga mustaks lambaks, kes kompromiteerib nende püha üritust,” tunneb Rannap ja eemaldub, öeldes, et on harjunud, et on siit välja arvatud. Tegelikult ei harju inimene sellega kunagi. Me tahame tunda end kaasas olevana, märgatuna, heaks kiidetuna, ole sa looja või loodu tarbija. Kusjuures see tunne ei küsi reaalsuse järele, selle järele, kuivõrd sa tegelikult heaks kiidetud oled. Seda ei muuda veenmised, aplausid, autasud, tiitlid, tähelepanu. Rannapi traagika on üksindusse mõistetud inimese traagika. Selle esiletoomine on filmi suurim väärtus. Üksioleku tunne on universaalne, seda tunnevad paljud loovinimesed (ja muidugi mitte ainult nemad), aga see ei aita ega lohuta palju – nad kõik tunnevad seda üksi, omaette. Loovinimeste eeliseks on, et selle tunde loomingusse valamine võib vilja kanda ja aidata neil ka kauem kesta.

Seda filmi vaadates tundsin puudust vaikusest. Mitte absoluutsest vaikusest, vaid hingamise ajast intensiivsete episoodide vahel. Vaikselt oma asja ajavast Rannapist. Filmis on üks episood klaveri taga lugu kirjutavast heliloojast, mis tõotas vaikust, aga seegi on kaadritagust päevikuteksti täis loetud. Kummalisel kombel tundsin puudust ka muusikast, vaikusest kantud õhulisest muusikast. Ehk oleks filmi tegijad võinud selle Rannapilt tellida?