Eesti rahvapärane ilus pill on kannel. Kaasajal on sellest instrumendist välja arendatud kontsertversioon kromaatiline kammel ja meil on mitmeid väljapaistvaid selle pilli mängijaid. Kõnelesin lähemalt ühega neist, Hedi Viismaga, kes on kokku pannud ka trio Didalli, kuhu peale tema kuuluvad veel Külli Org ja Gerda Pärnaku.
Räägi natuke lähemalt oma pillist, kromaatilisest kandlest.
Hedi Viisma: Kromaatilise kandle arendas välja Väino Maala Valgamaalt 1950. aastate algul. Kuni 1990. aastateni tootis pilli Estonia klaverivabrik. Kuna selle tööga ilmselt rikkaks ei saanud, otsustati nende ehitamine lõpetada. Kuid see ei vähendanud selle pilli aktiivseid ja innukaid mängijad. Praegu ehitab mängijatele kromaatilisi kandleid pillimeister Rait Pihlap ja Soomes aastakümneid erinevaid kandleid teinud Koistinen Kantele. Kromaatiline kannel erineb väikekandlest nii ulatuse poolest (umbes neli oktavit) kui ka selle poolest, et kromaatiline häälestus annab võimaluse mängida kõiki muusikažanreid. Kromaatilise kandle saab vabalt auto pagasiruumis esinemiskohta toimetada. Olen mänginud orkestrikoosseisudes, kus puhtalt hõlpsama transportimise tõttu on kromaatiline kannel asendanud harfi. Samuti on kromaatilisel kandlel oma kindel koht kammermuusikas. Ette on tulnud ka juhuseid, kui väikeses saalis lihtsal klaver puudub.
Kuidas sa kandle juurde jõudsid ja kuidas kulgesid õpingud?
Õppisin Tallinna 21. keskkooli muusikaklassis. Seal teatati vanematele, et oleks hea, kui laps ka mingit pilli hakkaks mängima. Ema-isa siis mõtlesid, mis pill see olla võiks. Üks arvas, et klaver on tore pill, teise meelest viiul. Aga kuna klaverimängijaid oli nende arvates liiga palju ja viiuli harjutamist kuulata ei tundunud meeldiv, siis tuligi mõte, et mis oleks, kui laps mängiks kannelt. See ju selline pill, et ükskõik, mida sellel mängid (kasvõi valesid noote), ikka kõlab ilusti. Pilliõpingud algasid oma koolis ja jätkusid Tallinna muusikakoolis. Sealt viis tee edasi G. Otsa nim Tallinna muusikakooli ja Helsingisse Sibeliuse akadeemiasse. Ise olen algusest peale teadnud, et kannel on minu pill ja seda ma tahan mängida. Meie kandle-ema Els Roode kutsub seda kandleusuks. Et kas oled kandleusku või ei.
Kuidas tuli kokku trio Didalli?
Trio Didalli liikmed on kolmest kandlemängijate põlvkonnast. Siin on minu esimene õpetaja Külli Org ja minu endine õpilane EMTAst Gerda Pärnaku. EMTAs õppides oli vaja teha kontsert ja Külli Org tegi mulle ettepaneku mängida koos. Haarasin sinna kaasa mõne oma õpilase. Koos mängides selgus, et meil on nii tore, et seda võiks teine kordki ette võtta. Nii sai alguse Trio Didalli (heDI, gerDA, küLLI). Esimestel aastatel kohtusime umbes korra aastas jõulude ajal. Nüüd saame kokku nii suvel, kevadel kui sügisel ja käime esinemas erinevates Eestimaa paikades. Meie eesmärk on jagada oma mängurõõmu publikuga ja tutvustada seda ainulaadset, eesti rahvuslike juurtega pilli. Kannel areneb jätkuvalt edasi, nii meistrite katsetuste kui mängijate uute oskuste kaudu. Kõik Eestimaal teavad, mis on kannel, aga üsna vähesed teavad, mida sellega on päriselt võimalik teha.
Millal trio Didallit jälle kuulda saab?
Juba kaheksa aastat järjest on meie triol traditsiooniline jõulukontsert. Sel aastal toimub see Rakveres, Lääne-Virumaa keskraamatukogu saalis. Kuupäev ei ole veel kokku lepitud, kuna hetkel ei tea, millal saan Eestisse tulla. Elan ja töötan Helsingis juba viimased 20 aastat. Koroonapiirangud on heitnud kaikaid kodarasse sel sügisel mitmel korral, näiteks pidime edasi lükkama meie jõululugude plaadi salvestuse, kuna ei olnud võimalik ilma karantiinita sõita Eestist Soome ja tagasi. Aga jõuluks tulen kindlasti koju ja võin siin vajadusel ka karantiinis olla.
Trio Didalli kavatseb järgmisel aastal välja anda ka oma esimese plaadi. Suvel on kindlasti võimalus ka vabaõhukontserte korraldada. Aga jõulud tulevad koroonast hoolimata ja nii tuleb ka meie jõulukontsert. Võibolla saavad tänavu tänu koroonale meie kontserdist osa ka kuulajad kaugemalt kui Rakverest, kui teeme selle live-stream-kontserdina. Eks näis, mis tulevik toob.