_page-0001.jpg)
20. juulil oli Valgamaal Holdre lossis-külastusekeskus pidulik sündmus – avati Eesti rahvuslik klaverimuuseum (KLAMU). Ideed püsiekspositsiooniga klaverimuuseumist on selle mõtte algataja ja elluviija Alo Põldmäe endas kandnud juba ammu ning ilmselt ei ole eestlast, kes ei oleks tema ennastsalgavast tegevusest selle nimel midagi kuulnud.
Mõte klaverimuuseumist tekkis Alol 2000. aastal, kui Eesti teatri- ja muusikamuuseumi ning Eesti Kontserdi koostööna oli festivalil “Klaver” näitus “Eesti klaver” 25 eksponaadiga. Väljapanek sai palju tähelepanu, hakkas selguma, et inimeste käes on veel palju vanu eesti klavereid – varem ei olnud osatud pilli nimele tähelepanu pöörata, võõrapärase nime taga võis aga tegelikult peituda eesti meister. Teine, lausa jonni tekitanud tõuge tulnud 2004. aastal Saksamaal, kus Alole sattunud pihku 2000. aastal välja antud leksikon, kust olnud lugeda, et “Estonia” klavereid toodetakse Moskvas! Et see valeinfo kummutada ja eesti klaveriehitus varjusurmast välja tuua, asutati 21. mail 2005 SA Eesti Rahvuslik Klaverimuuseum.
Muuseumile hoonet otsides jäi esimesena sõelale Helme mõis, millel on hea asukoht, ajalooline hoone ja kaunis ümbrus. Helmes on olulisi turismi tugipunkte, nagu Schilleri mälestuskivi, ordulossi varemed, liivakivikoopad, allikad, ürgorg, seal ristuvad Riia–Pärnu–Tallinna ja Peterburi–Tartu–Riia maantee. Algas pillide kolimine, uksed loodeti avada 2012. aastal, ent siis tuli tagasilöök, kuna ettevõtluse arendamise sihtasutuselt saadi rahataotlusele eitav vastus. Helmet sai siiski kasutada pillide hoidlana. Kui siis ajakirjandusest oli lugeda, et klaverimuuseum otsib taas peavarju, haaras pakkumisest kinni Vahur Kivistik, kes oli juba mõnda aega tegelnud Helmest mitte kaugel asuva Holdre lossi taastamisega.
Holdre mõis (saksa keeles Hollershof) oli algselt rüütlimõis, mis rajati XVI sajandi keskpaiku ning sai oma nime perekond Hollerite järgi, kes omasid mõisa 1767. aastani. Mõisa praegune peahoone ehitati 1910. aasta paiku viimase võõrandamise eelse mõisniku, Woldemar von Ditmari ajal. Mõisa projekteeris Riia arhitekt Otto Wildau (1873–1942), kes kavandas 1907 ka läheduses asuva Taagepera mõisa peahoone. 1919. aasta riigistamise järel kolis hoonesse kohalik kool, mis tegutses seal kuni 1960. aastateni. Majas asus veel raamatukogu, külakeskus jm kohaliku valla asutused. Peale kooli sulgemist kohandati mõisahoone pioneerilaagri tarbeks. Alates 1990. aastatest on mõis olnud eravalduses, kuid seisnud tühjalt ja kasutuseta. Vahur Kivistiku omanduses on mõis 2004. aastast. Kõrvalhooneid ei ole säilinud.
See on kaunis, omapärase arhitektuuriga hoone, üks ilmekamaid juugendstiilis ehitisi Eestis, ning moodustab koos lähedal asuva Taagepera mõisaga toreda ansambli. Praeguseks on mõisa esimesest korrusest restaureeritud pool ehk muuseumile eraldatud 370 ruutmeetrit, kuhu on välja pandud 28 instrumenti. Sisekujunduse on teinud arhitekt-kunstnik Ulvi Raudsik, pillide asetuse on välja mõelnud ja paika pannud Alo Põldmäe. Ei muuseum ega ka loss-külastuskeskus ei ole veel kaugeltki valmis, töö alles käib. Kuna renoveerimise jätkudes tuleb pinda juurde, siis vastavalt laieneb ka ekspositsioon. Maja teise korruse osas on kontseptsioon veel lahtine. Mõisa omaniku sõnul on hoonel veel väga põnev, kõrge lae ja suurejoonelise puitkonstruktsiooniga pööning, nii et pole võimatu, et ekspositsioon laieneb ka sinna.
Enamik praegusest väljapanekust on Eesti pillimeistrite toodang, aga kuna klaverimuuseumi kogusse on annetatud ka eesti teadusele ja/või kultuurile oluliste inimeste instrumente, siis on ka mujal valminud pille, näiteks Tartu ülikooli professori Harald Keres “Bechstein” või Holdre mõisa lähedal sündinud Tartu ülikooli endise rektori Johan Kõpu “Becker”.
Vaid mõni päev enne muuseumi avamist jõudis kohale helilooja Uno Naissoole ja tema pojale Tõnu Naissoole kuulunud Ernst Hiisi 1930. aastatel valmistatud instrument, mille kaunist kõla ja erakordselt head sobivust sellesse paika sai nautida muuseumi avamisel olnud publik. Väljapanekus on ka Ivo Linnale kuulunud harmoonium ja mitu tahvelklaverit.
Hoone on külastajatele avatud alates 21. juulist. Lossis on plaanis hakata korraldama mitmesuguseid üritusi, nii kontserte, salongimuusika õhtuid kui ka hariduslikke ettevõtmisi jmt, aga see kõik tuleb alles läbi mõelda. Ja ehkki kogu see töö mõttest tegelikkuseni on võtnud hulga aastaid, tunnistas Alo Põldmäe avamisel, et tal on siiski erakordselt hea meel, et muuseum avati lõpuks just Eesti klaveriehituse grand man’i Ernst Hiisi 150. sünniaastal.
Aastate jooksul on Alo Põldmäe oma kogutud leide ja infot erinevate näituste näol huvilistele korduvalt välja pannud. Muu hulgas on olnud näitused rahvusvahelise “Klaveri” festivali egiidi all nii Estonia kontserdisaali fuajees kui ka Viru keskuse aatriumis, Vanemuise kontserdimajas on olnud näitus “Tartu oma klaver”, koostöös “Ahhaa” teaduskeskusega on eksponeeritud klavereid Tartu Lõunakeskuses jne. Alates 2013. aastast on Ernst Hiisi sünnikohas, Tartu külje all Luunjas klaverimuuseumi filiaal, kus on välja pandud 14 instrumenti – seegi on omamoodi fenomen, et enne avati filiaal, kui muuseum ise! Samuti on mõtteid asutada veel mõni filiaal, näiteks Saaremaale, kus on esimese Eesti vabariigi ajal tegutsenud Mihkel Salongi tunnustatud klaverivabrik.
Avamisel esinesid: klaveriduo Nata-Ly Sakkos ja Toivo Peäske, kes tõid esiettekandele Alo Põldmäe “Holdre lossi visioonid”, Beethovenit ja Liszti mängis Lauri Väinmaa, oma isa kahe laulu teemal improviseeris (loomulikult tema enda annetatud klaveril) Tõnu Naissoo ning oma loomingut pakkus Tõnis Mägi. Õhtut koordineeris Märt Treier.
Kui klaveri sünniaastaks loetakse kokkuleppeliselt 1709. aastat, siis Eesti klaveri ajaloo alguseks on praeguse seisuga aasta 1779, kui Tallinna saksa ajalehest pärineb teade, et siinne meister Johann Friedrich Gräbner ehitab mh ka klavereid. Kui 2016. aastal ilmunud “Eesti klaveri” albumis (koostaja Alo Põldmäe) on ära toodud 81 nimetust, siis praeguse seisuga on Eesti meistreid teada 94 – viimane avastus oli mõni kuu tagasi, klaverimeistriks (annetaja andmeil Tallinnas tegutsenud) G. Kuusk, ning see pill on väljas ka vastses ekspositsioonis.
Kuna naabruses asub imposantne Taagepera mõis oma Wagenkülli restorani ja spaaga ning mõne kilomeetri kaugusele rajatakse Mulgi elamuskeskus, mille tööd praegu käivad, loodetakse koos Holdresse rajatud külastuskeskuse-klaverimuuseumiga tekkinud kolmnurga näol oluliselt elavdada kohalikku elu ja turismi.
Alo Põldmäe on nentinud, et kui ta 2010. aastal Saksamaal oma muuseumi ideed tutvustas, öeldud talle, et ta on suur idealist, st unistada ju võib, aga kas asi ka teostatav on – see on iseasi. Alo Põldmäe on tõestanud, et ka kõige pöörasema idee saab ellu viia, kui selle nimel visalt ja järjekindlalt tööd teha.
Muuseumi lähemate plaanide kohta saab infot veebilehelt holdreloss.ee.