Search

Klaver laulab

“Peeter Lilje 70” Eesti muusika- ja teatriakadeemia suures saalis 17. oktoobril. Esinesid Ivari Ilja (klaver), RO Estonia orkester ja naiskoor ning dirigent Arvo Volmer. Kõlas Mozarti sümfoonia nr 31 D-duur, Tubina süit balletist “Kratt” ja Chopini klaverikontsert nr 1 e-moll.


FOTO ÜLLE KENNER

Kogenud kontserdikülastaja ei jookse saali ummisjalu, vaid ainult siis, kui asi on tõesti seda väärt. “Vabandage, kas Ivari Ilja mängib ikka kontserdi esimeses pooles?” kuulsin üht ilmselgelt paljunäinud ja -kuulnud kontserdiväisajat rõdul naabrilt küsimas. Kui talle öeldi, et Chopini klaverikontsert e-moll tuleb ettekandele alles teises pooles, võis tema näost välja lugeda kerge pettumuse: sai vist tuldud kontserdile liiga vara!


Rahvusooperi Estonia ja dirigent Arvo Volmeri kontsert oli pühendatud Peeter Lilje (1950–1993) sünniaastapäevale. See, et Liljed peavad tema 70. sünniaastapäeva puhul meeles just estoonlased (ja mitte ERSO, mille peadirigent Lilje oli aastatel 1980–1990), võib esialgu tunduda ootamatu. Tegelikult pole üllatumiseks põhjust. Oli ju Lilje kaks kümnendit seotud ka Estonia teatriga, kus jõudis oma karjääri jooksul juhatada paarikümmet ooperit.


Kui rääkida veel Lilje biograafia vähem tuntud faktidest, siis võiks mainida sedagi, et kahekümnendates eluaastates polnud talle sugugi võõras džässmuusika. 1970. aastatel oli ta nimelt pianistina tegev džässilik-folgilikus ansamblis Collage. Selle asjaolu tõstan esile, et rõhutada Lilje tegevuse laia haaret. Muusikat nagu mistahes muudki valdkonda pole võimalik mõista poolikult või jupiti. Kes muusikat teab ja armastab, see püüab ikka haarata seda igakülgselt – justkui käsn, mis imab ahnelt endasse.


Peeter Lilje pärand on suhteliselt hästi talletatud salvestistel, mille seas on vast kõige tunnuslikum Heino Elleri orkestriteoste LP-de komplekt. Niisamuti on Lilje juhatatud kontsertidest omajagu videoülesvõtteid rahvusringhäälingu veebiarhiivis ning Eduard Tubina II ja V sümfoonia salvestis avaldati 2013. aastal DVD-l. Lilje spetsialiteediks võib veel pidada Lepo Sumera, Igor Stravinski ja Jean Sibeliuse loomingut, kui nimetada vaid mõned heliloojad, kes on esindatud 1996. aastal Eesti Raadio poolt üllitatud CD-kogumikus.


Estoonlaste etteaste tõenäoliselt ei olnud mõeldud olema kavavaliku poolest Lilje portree. Kuidas saakski portreteerida dirigenti, kelle repertuaari loetelu on ühtlasi kokkuvõte peaaegu kogu 1980. aastate muusikaelust? Niisiis pandi kokku kava, kus on midagi nii ühest kui ka teisest taskust. Kes kontserdil Mozarti sümfoonia nr 31 esitusega rahule jäi, sel soovitan Klassikaraadio veebilehel olevat salvestist mitte kuulata: selles nimelt tulevad armutult esile kõik konarused, mida saali akustika kohapeal ehk veidi varjata aitas. Märksa rohkem oldi omas elemendis Tubina “Krati” süidis, mille üleloomulik õhkkond ei jäänud rahvusooperi naiskoori toel (“Õitsiliste koor”) tabamata.


Kui eesti mütoloogia kord juba jutuks tuli, siis kas pole ka klaver mõneti nagu kratt? Pane aga kokku keeled, haamrid, metall, puit ja vilditükid ning saad imemasina, mis kõiksugu muusikalisi rikkusi peremehele kokku kannab. Nagu krati puhul pole päris selge, kas ta on inimene või tont, nii tundub mõnikord, et klavergi, pealtnäha elutu ese, elab ja hingab. Enamgi veel, klaver oskab laulda – muidugi mitte iga klaver, vaid ainult see, mida sõrmitseb Ivari Ilja. Kui klaver laulab Chopini, siis kutsub tema hääle õrn melanhoolia mõtlema nii praegusele kui ka möödunule...


#PeeterLilje #IvariIlja #ArvoVolmer