_page-0001.jpg)
16. detsembril kogunes Tallinna Kaarli kirikusse üle tuhande inimese, et saada osa sealse Walckeri oreli sajandat aastapäeva tähistavast kontserdist. Ajal, mil kontserdipiletite hindu üha ülespoole krutitakse, leidis kogudus toetajate abil võimalusi teha sissepääs huvilistele vabaks, tänulikud oldi vabatahtliku annetuse eest. See lausa jõuluteenistustele omane rahvahulk oli tõesti väga kõnekas, näidates, kui suurt vajadust tuntakse muusikalise hingekosutuse järele.
Juba esmapilk kavalehele andis aimu ka esitatava mastaapsusest klassikast nüüdismuusikani ning sellestki, kui asjatundlik, laiahaardeline ja koordineeritud pidi suurõhtu läbiviimiseks olema korraldajate eeltöö. Kuna sada aastat tagasi mängisid oreli pühitsemisel tollane Kaarli organist Mihkel Lüdig ja Lätist külalisena Alfrēds Kalniņš, siis ka seekord hoiti au sees riikidevahelist traditsiooni: üles astusid nii Kaarli koguduse peaorganist Piret Aidulo kui Riia toomkiriku peaorganist Aigars Reinis. Kui saja aastat eest osalesid muusikaõhtul veel Eesti Meestelaulu Seltsi koor ja Estonia Seltsi segakoor ning organistid Artur Kapp ja August Topman, bassilaulja Benno Hansen ja tšellist Raimond Bööcke, siis seekord Eesti Rahvusmeeskoor Mikk Üleoja juhatusel, sopran Kristel Pärtna ja tšellist Aare Tammesalu. Et uus orel võimaldas sajand tagasi alustada muusikaõhtute traditsiooni, siis ka seekord jätkatakse tänulikult uuel aastal teisipäeva õhtuti oreli juubelitähtpäevaga seotud kontserte.
Nii nagu sajand tagasi, kutsus ka seekord avateosena kuulama võimas Johann Sebastian Bachi “Tokaata ja fuuga orelile” d-moll, millele järgnes kummardus eesti klassikale – Artur Kapi “Prelüüd tšellole ja orelile”. Igal kontserdil valmistavad esiettekanded alati erilist huvi nii kuulajaile (kõik on ju uus ja üllatav!) kui esitajaile (ootusärevalt – kuidas laabub!). Seekord kõlas esiettekandena Tõnis Kaumanni viieosaline “Orelimissa”, mille “Kyrie” ja “Agnus Dei” osas laulis kaasa meeskoor. Kuuldu oli pingeshoidvalt haarav tervik, mille ulatuslikult arendatud osades oli vajadusel võimalik kinnistuda millelegi tuttavale (näiteks gregooriuse koraal), leida tuge korduvmotiividelt bassis või siin-seal ekslevailt meloodiakildudelt, et siis lasta end taas üllatada oreli külluslikult efektsete (justkui improviseeritud või interpreedile vabaks jäetud), otsekui mugavusrajalt eemale tõukavate “sekkumistega”. Võibolla sobib kirikumuusika praktikas “Orelimissa” üksikuid osi ka omaette esitada, see kindlasti rikastaks vastavat repertuaari.
Puhtuse, siiruse, sära, soojuse ja suurt kirikut täitva voogava kandvusega kõlasid kõik sopran Kristel Pärtna esitatud laulud: Charles Gounod’ “Repentir”, Max Regeri “Maria hällilaul” ning päevadeks eriliselt hinge helisema jäänud Adolphe Adami “Oo jõuluöö”. Aga sellest, kui rikkalikke võimalusi pakub Riia toomkiriku samuti maailma suurimate orelite sekka kuuluv pill, võisime aimu saada nii Alfrēds Kalniņši klassikalis-romantilist “Fantaasiat” kui nüüdishelilooja Andris Dzenītise teost “Vélā roze” (“Hiline roos”) kuulates.
Sügava elamuse jätsid kõik Rahvusmeeskooriga seotud ettekanded – Rudolf Tobiase “Trotz alledem” (“Hoolimata kõigest”), Giovanni Bonato “Signum magnum” (“Suur tunnustäht”), Michael Praetoriuse / Jan Sandströmi “Üks roosike on tõusnud”, Adolphe Adami “Oo jõuluöö” (koos sopraniga) ja John Francis Wade’i “Adeste fideles” (“Kõik usklikud, tulge!”). Kui meeskoor Bonato teose esituseks publiku “ümber piiras”, siis tekkis vist igaühes (kes seda teost polnud varem kuulnud) mõte, et mis nüüd tuleb. Selline uudne kõladimensioon võimendas kõiki neid vaikseid helisid, sosinaid ja sahinaid, millesse sekkusid ootamatud helekristalsed vilinad (minu vaateväljas oli näha laulvat meest koos poolenisti veega täidetud veinipokaaliga, mille serva mööda tuli siis noodis ettenähtud kohal sõrmega libistada, et tekiks see salapärane heli. Selline üleüldine ringlevalt ekslev sagin lõi kokkuvõttes ühe väga erilaadse muusikalise meditatsiooni kogemuse. Hingematvalt puhasvalge, ühtaegu nii ajatu kui ruumitu ja taevalikult erilaadne oli Jan Sandströmi seade ülituntud laulust “Üks roosike on tõusnud”. Pole imekspandav, et see seade on sooja vastuvõtu leidnud üle maailma. Kui ettearvatult oli kontserdil oodata võimsaid ja veel võimsamaid orelihetki, siis kontserdi lõpp ületas kõik seni kuuldu. Wade’i “Kõik usklikud, tulge!” sopranile, tšellole, kahele orelile ja meeskoorile iga salmi kõlavõimsus üha kasvas ja kasvas sedavõrd, et ühelt poolt näitas see sada aastat “vana” orel, et ta ei ole mitte mingi vanake, vaid et tal on oma eelseisvaks tuhandeks aastaks piisavalt tugevahäälset elujõudu, aga teisalt lihtsalt pidid kõik pillil lahti pääsenud hääled üles sulatama ka kõige jäisema kuulaja südame (kui selliseid kuulajaid üldse kohal oli).
Advendiaja 3. pühapäeval, mil tähistati Kaarli kiriku 153. aastapäeva ja koguduse 353. aastapäeva, kõlas Kaarli oreli 100. aastapäeva auks esiettekandena Pärt Uusbergi “Kiituse laul”. See oli väga sümboolne ja siiras tänu olnule ja olevale ning tuleva poole.