_page-0001.jpg)
Aeg on ärev ja inimestel pingeid palju. Kuidas tekkinud tohuvabohus kõigega toime tulla? Üks võimalus on tegelda iidsete idamaiste praktikatega, näiteks joogaga. ERSO viiuldaja Miina Laanesaar on ühtlasi kundalini jooga õpetaja. Kuidas või miks ta pillimängu kõrvalt joogaga tegelema hakkas ja siis muusiku elukutsele lisaks veel teisegi ameti õppis? Et mõttejooksu kergendada, saatsime Miinale meie KIRE rubriigi standardküsimused: millal ja kuidas selle valdkonna juurde jõudsid; millest leiad inspiratsiooni; kas see annab midagi ka sulle kui muusikule, kes/mis on sinu suurimad eeskujud selles valdkonnas.
Muusika ja jooga on minu elus kõrvuti käinud üle 15 aasta. Esimesse joogatundi jõudsin Tartus, õpingute ajal Elleri kooli keskastmes ja üsna praktilisest vajadusest – mängisin käed üle ja otsisin võimalusi paranemiseks, et viia ellu oma unistus saada viiuldajaks. Teisalt on minu jaoks alati olnud elementaarne ennast hoida, kanda hoolt nii keha kui vaimu eest. Tunnetasin juba väikese tüdrukuna selgelt, kui oluline on juua puhast vett ja süüa võimalikult värsket, toitaineterikast toitu, palju looduses viibida ning korjata ravimtaimi. Niisiis ei rahuldanud mind hiljem lihtsalt füüsiline treening, vajasin midagi terviklikumat. Tundus üpris loogiline piiluda ida praktikate suunas, sest need kaasavad lisaks füüsisele ka inimese energeetika ja meeletasandi.
Harmoonia poole tõmbub ju iga inimene. Mida keegi selle mõiste all tajub, võib suuresti erineda, kuid pean silmas meile loomuomast vajadust liikuda sisemises ja välises maailmas suurema kooskõla poole. Et keha-hinge-vaimu kolmnurk tunneks heaolu ja tasakaalu, on aastatuhandete vältel loodud toetavaid süsteeme ja praktikaid. Samal põhjusel minnakse ka metsa jalutama või hoopis kontserdisaali – kogemaks, kuidas helid ja muusika tõstavad enesetunnet, ülendavad ja kergitavad vaimsust.
Mäletan üht eriti tugevat isiklikku kogemust seoses muusika kirgastava mõjuga. Olin toona 17-aastane, mängisin Vanemuise orkestri koosseisus Richard Wagneri “Tristani ja Isolde” avamängu, dirigeeris maestro Paul Mägi. Ühe kontserdi ajal tekkis mu tajudes ootamatu muutus – äkitselt justkui kadus kõik, ei olnud enam midagi, kõik toimus iseenesest ja ilma minuta. Oli vaid muusika, ülim lihtsus ja tunne, et kõik sulab kokku. Selle hetke või minuti täiuslikkust on võimatu kirjeldada. Hea lugeja ilmselt mõistab, et taolise kauni ja raputava sündmuse tulemusena polnud võimalik valida teist teed kui muusiku elukutse. Ilmselt sain just sealt tugeva impulsi uurida rohkem ka jooga kui iidse, teadvust avardava praktika kohta.
Et tulla toime viiulimängust tekkinud pingetega kätes, oli joogaga tegelemine mulle toeks ja abiks peaaegu terve keskastme ja kõrgkooliaja. Aeg-ajalt kimbutas mind epikondüliit ehk tennisemängija küünarnukk, mis mõjus oma kroonilise iseloomu tõttu ka psühholoogiliselt küllaltki kurnavalt. Et toetada käe taastumist, katsetasin erinevaid meditsiinilisi teraapiaid ning põhjalikumalt Alexanderi tehnikat, millest oli suur abi. Sealt edasi paelus üha enam ka jooga, mida pean aastate lõikes paranemise võtmeteguriks.
Sügavam äratundmine kirjus stiilide valikus tuli 2011. aastal kundalini joogaga, mis võlus eelkõige liikuvuse ja mitmekülgsusega. Viiuldajale omased sundasendid ja -liigutused vajavad vastandasendeid ja variatiivset liikumist ning see pusletükk loksus minu jaoks paika. Ka närvisüsteemi tugevdav toime ja (kiire) lõdvestumisoskuse harjutamine on aspektid, mida muusikuna jooga juures kõrgelt hindan, rääkimata füüsilise keha, eriti selja, märkimisväärsest tugevnemisest. Et minna rohkem süvitsi, astusin 2016. aastal rahvusvahelisse Karam Kriya õpetajate kooli ning peatselt hakkasin ka ise tunde andma. Iidsest radza-joogast pärinevat kundalini joogat on võrreldud mitmetahulise teemantiga, kuna see hõlmab paljusid erinevatest koolkondadest pärit “tööriistu”, nagu asana’d (kehaasendid), pranayama’d (hingamistehnikad), mantrad (laulmine ja helivibratsioonid), meditatsioon, mudra’d (käteasendid) jpm. See on õpetus elada tervelt, õnnelikult ja teadlikult.
Ka praegu, igapäevase orkestranditöö ja kammermuusikuna tegutsemise kõrval on need tehnikad minu jaoks hindamatu väärtusega. Hommikul, enne kõiki teisi toimetusi või pillimängu juurde asumist, võtan aja kõigepealt iseenda häälestamiseks. Teen füüsilisi harjutusi, pranayama’sid või mediteerin ning päevaks saab olema rohkem energiat, meeles kergust ja selgust. Suurim inspiratsiooniallikas on muidugi õpetamine ning eriti hetked, mil õpilaste innukus ringiga tagasi jõuab. Ent vahel tuleb ette perioode, kus pean aja maha võtma ka oma praktika osas. Oskus end kuulata on üks põhiväärtusi, mida olen aastatega õppinud ja püüan arendada. Kuulata, milliseid märguandeid annab mu keha, mida sosistab hing. Võib kõlada paradoksaalselt, aga joogapraktika ajend ei saa olla täiuslikkuse ihalus. Ühiskond ja inimene on läbi imbunud tahtmisest kuhugi pürgida, olla veel tublim, parem, edukam ja seda võetakse ka spirituaalsele teekonnale tihtilugu kaasa. Eelistan valida, et mu praktika on aeg, kus “harjutan” end täielikult, igal tasandil aktsepteerima sellisena, nagu parasjagu olen. Eriti arvestades, et pillimäng on tegevus, kus päevast päeva n-ö täiuslikkust taga ajame. Kriitikameel on pidevalt laes, olles meie elukutse juures absoluutselt vajalik ja edasiviiv jõud. Kuna aga muusik ja tema igapäevaelu on lahutamatult seotud, kipun arvama, et kaasame seda mentaliteeti liigselt oma tavaeludesse, enesehinnangutesse ja suhetesse teistega. Kuid suurim kingitus, mida kellelegi võimalik teha, on võtta teda vastu täpselt sellisena, nagu ta parajasti on, kasvõi viivuks. See aga eeldab siirast sisevaatlust, kõigepealt enesega rahu tegemist.
Praegusel ebakindlal ajal oleks igaühel mõistlik vähemalt kolm minutit päevas teadlikult (!) midagi kosutavat ette võtta. Näiteks istuda vaikselt, kuulata oma hingamist. Teisisõnu leida ankur ei mujalt kui enda seest, tulla mõtetest kehasse, südamega kontakti. Vaadata üle, kuivõrd samastun oma meelega ja kas kõlgun pidevalt minevikus-tulevikus? Kas filmilint peas on juba aastaid üks ja sama või leidub ka uusi vaatenurki?
Jooga mõiste tähistab sanskriti keeles ühendumist, kokkusulamist, keha, meele ja hinge liitu või integratsiooni. Suurim püüe on sulatada tajumuses kokku meie inimlik, lõplik osa ning kõikehõlmav, universaalne, lõpmatu hing. Viidatakse tõdemusele, et kogu olemasolev on tuumas üks, absoluut. Meele jaoks on võimatu missioon seda müsteeriumi hoomata, aga et mõista intuitiivselt, võib aidata hingamisega tegelemine, hingamisharjutused. Sügavalt hingates kasvab meeleselgus ja hetke kogemise intensiivsus. Näiteks interpreedi jaoks tähendab see tugevamat projektsiooni ja lavalist mõju, hingamise teadvustamine paotab ehk ust ka palju räägitud muusika hingestamise maailma … Meenutan ühe oma õpetaja sõnu: iga heli annab aimu täiusest, sest ülemhelidel ei ole lõppu, need suubuvad lõpmatusse.
Mõtlen tihti, kui õnnelik inimene ma olen, sest mul on kaks erakordselt ilusat ametit. Need on väga suured asjad, mille eest tänulik olla. Kuid tõeline kunst, mille valdamises jagub lõputult arenguruumi, on peatuda ja märgata ilu ka kõige argisemas, näha väljakutsetes võimalusi, olla nende eest tänulik. Öeldakse, et tänutunne on suurim rikkus ja kõrgeim jooga.