Ivi Rausi: see olengi mina


FOTO SADU-TRISTE JUURIKAS

Ivi Rausi on lauljatar, kes jutustab lugusid, ergutab elama julgelt ja kõndima senitundmatuid radu. Tema muusikas leidub mõnusat bossat, piazzollalikku kirglikkust, mõtlikku ballaadi, hullumeelset improvisatsiooni ja palju muud põnevat.

Istusime Iviga ühel külmal veebruaripühapäeval maha talle armsa Kadrioru kohvikus, et rääkida teest jazzi juurde, sellest, mis on tema silmis jazz, ja muidugi uhiuuest plaadist “Üks-teist”, mida ta oli just esitlenud jazziklubis Philly Joe’s.


Oled pärit Kohtla-Järvelt – kuidas su lapse- ja koolipõlv seal möödus?

Nii minu isa kui ema suguvõsa on sealt pärit. Kes pole sinna sattunud, arvab, et see on üks kõle tööstuslinn, aga kui oled seal sündinud ja kasvanud, siis ei oska seda küll sellise pilguga näha. See on minu kodu. Käisin seal eesti koolis, sõbrad olid lasteaiast ja koolist. Kellega alustasid, nendega liikusid keskkooli lõpuni välja; väikeses kohas ei lähe inimesed niimoodi laiali, nagu seda suuremates linnades juhtub. Selles kokku kasvamises on tugev energia, mis kannab. Ei pea olema hilisemas elus sõbrad ega isegi suhtlema, aga kui aastakümnete pärast kokku saad, siis tunned, et ta on oma inimene. Seda on keeruline sõnadesse panna.


Kuidas muusika sinu ellu tuli?

Muusika tuli mu ellu väga väiksena. Juba lasteaias tahtsin muudkui laulda. Kui vaatan oma vanu fotosid, on seal palju pilte, kus laulan. Kodus oli mu lemmikmäng diivanilaual klaverit mängida ja laulda. Käisin isegi Tallinnas ETV “Laulujütside” saates – see oli see saade, mida täna teatakse “Laulukaruselli” või “Tähtede lavana”. Aga sel ajal oli meiega stuudios Raivo Järvi, kes joonistas.


Kas muusikakooli tegid ka läbi?

See oli ka üks omamoodi lugu. Mul oli muusikakasvataja, kellel olid pikad mustad lokkis juuksed. Ta oli väga ilus ja mäletan siiani seda tunnet, kui vaatasin tema klaverimängu. Tahtsin ka nii osata mängida. Need maagilised mustad-valged klahvid võlusid algusest peale. Kuulsin kasvatajate jutust, et unetunni ajal kavatsetakse osa lapsi viia muusikakooli katsetele. Muidugi tahtsin ka minna. Suutsin ennast kuidagi kaasa rääkida, tegin katsed läbi ja sain sisse. Õhtul teatasin emale-isale, et hakkan nüüd klaverit õppima. Mul ema ja isa ei ole muusikud, nemad ei osanud sellest muusikaasjast palju midagi arvata, aga nad toetasid mind ja uskusid õpetajaid.

Muusikakoolis sõltub palju, kes su õpetaja on. Mulle sattus väga hea õpetaja – Sirje-Kalli Kaivoja, ta oli muide Eugen Kelderi tütar. Ta oli küllalt range õpetaja, aga nägi ära, et mul on mingid oma soovid ja tahtmised ja andis mulle alati valida, mida mängida. Aastaid hiljem, peale tema surma, meenutas tema poeg, et ta siiamaani mäletab seda, kuidas ta ema kodus oli rääkinud, et sellest tüdrukust midagi tuleb. See oli mulle üllatus, sest mulle ta seda otse kunagi ei öelnud. Kooli lõpul oli tema soov, et läheksin Otsa kooli edasi õppima. Vanemad aga ei tahtnud mind nii noorelt Tallinna lasta ja nii jäin Kohtla-Järvele keskkooli lõpuni.

Keskkooli lõpus algas asi uuesti. Oli igasugu mõtteid, mida õppima minna, ka juurat ... Muusika osas jäid valikud, et kas Otsa kooli klaverit või muusikaakadeemiasse muusikapedagoogikasse. Lõpuks valisin ikkagi akadeemia, tundsin, et ega minust ikkagi pianisti ei saa.

Plaadiesitluskontserdil Philly Joe’s. FOTO ANGELA RÄÄK

Milline oli sinu tee jazzini?

Jõudsin jazzi juurde suhteliselt hilja. Kodus ümbritses mind muusika, mida mängiti televiisorist, raadiost, ja mida mu vanemad kuulasid: Anne Veski, Jaak Joala, Karavan, Tarmo Pihlap, Apelsin, Ivo Linna jt tolleaegsed. Õpetajate hulgas ei olnud siis kedagi, kes oleks paotanud ust jazzi maailma. Lõpetasin akadeemia, töötasin aastakese koolis, aga tahtsin ainult laulda. Akadeemia ajal käisin ka “Kaks takti ette” telekonkursil, sain seal finaali. Siis tuli võimalus minna laevale karaoket tegema, läksingi, olin seal poolteist aastat karaoke emanta – see oli väga lõbus aeg. Püüdsin ka astuda Otsa kooli poplaulu, aga seal oli sel ajal väga suur konkurss. Mulle öeldi, et laulan liiga klassikaliselt, pole seda õiget popilikku “kärinat”.

Hakkasin siis ise avastama. Tegime bändi Jaak Lutsojaga, seejärel jõudsin Eero Sommerini. Temaga olime ka palju laeval. Ta mängis palju jazzistandardeid, sealt hakkas mulle ka repertuaar tekkima.

Siis, juba üsna hilja, kuulasin hulgi Ella Fitzgeraldi, Billie Holidayd, Sarah Vaughanit, vana klassikalist jazzi. Kuulasin ja laulsin. Mõne aja pärast sattusin kokku Joosep Sangaga, kellega hakkasime tegema bossanoova bändi. Tema mängis basskitarri, meiega olid veel Tõnis Tüür ja Jaak Lutsoja. Bossanoova sobis mulle hästi, kuigi ma õieti ei teadnudki, mis see on ja küsida ka ei julgenud. Sel ajal ei olnud veel YouTube’i, kust kõike oleks saanud leida ja järele vaadata. Tagantjärele võib öelda, et petsin üsna veenvalt ära. (Naerab.)

Kui aga nüüd tagasi vaatan, siis arvan, et igaühel on oma tee. Järelikult mul pidigi nii minema. Olin mõnikord muidugi ka õnnetu, et sel ajal ei leidunud kedagi, kes oleks mulle abikäe ulatanud ja vokaalselt sellel teekonnal aidanud. Öeldi küll teinekord, et fraseerimine pole nagu see. Aga ega ei öeldud ka, milline see peaks olema. Nüüd tean küll, mis see oleks pidanud olema. Fraseerimine algab tekstist, sa laulad ju eelkõige teksti. Lisaks maadlesin oma registritega. Olen hääleliigilt alt ja pearegister oli mul tükk aega üsna olematu. Esimesed, kes mind heas mõttes “lahti kangutasid”, olid Anu Aimla ja Anne-Liis Poll. Olin siis minemas teisele ringile EMTAsse. Jazziosakonda kartsin, et ei saa sisse. Otsustasin siis pärimusmuusika kasuks, sest vanem rahvalaul ehk regilaul köitis mind siis ja köidab ka täna. See on nagu elu oma igavikulises korduses. Seal hakkaski minuga tööle Anu Aimla. Ta oli selleks ajaks töötanud palju lavakatega, ka poplauljaid nõustanud, tal oli natuke teistsugune taust. Ta hakkas vaatama, mida ma endast kujutan ja mis on minu probleem. Tänu sellele, et ta oskas ka klassikast välja vaadata, sai ta aru, mida on mulle vaja ja aitas mind väga palju. Kui pärimusmuusika osakonna lõpetasin, avati magistriõppes kaasaegse improvisatsiooni eriala. See oli minu jaoks nagu loodud! Olen muusikas omamoodi rebell ja mind on alati häirinud raudsed reeglid. Ikka et kui sa ei skäti nagu Ella, siis pole see jazz. Põrkasin reeglitega kokku ka pärimusmuusikas, kuigi lootsin sealt vabadust leida. Aga sellel erialal tundsin äkki, et olen nagu koju jõudnud. Sa avardad oma muusikalist mõtlemist, olles avatud kõigele, kogu aeg komponeerid laivis – kõik teed on lahti. See nõudis tugevat tööd vokaaltehnikaga ja tänu sellele sain ka oma registrid lahti. Mäletan seda hetke Anne-Liis Polli tunnis, kui see juhtus. Mul olid silmad läinud suureks ja see lapselik rõõm, mis minust välja paiskus, kui see juhtus, jääb meelde.


Kuidas jõudsid oma stiilini, autorilauluni? Kuidas kirjeldaksid oma stiili?

See oli ka üks teekond. Ärkasin ühel ööl üles, sest üks lugu “KummaLiine kleit” ei lasknud enam lahti. Tõusin üles ja panin kirja. Sealt see lahti läks. Olen tänaseks välja andnud kuus plaati ja eks see teekond kajastub ka seal. Esimene oli 2012. aastal “KummaLiine kleit”, võibolla mu albumitest kõige kreisim, hästi isiklik ja, no mis seal salata