Search

Ivi Rausi: see olengi mina


Ivi Rausi on lauljatar, kes jutustab lugusid, ergutab elama julgelt ja kõndima senitundmatuid radu. Tema muusikas leidub mõnusat bossat, piazzollalikku kirglikkust, mõtlikku ballaadi, hullumeelset improvisatsiooni ja palju muud põnevat.

Istusime Iviga ühel külmal veebruaripühapäeval maha talle armsa Kadrioru kohvikus, et rääkida teest jazzi juurde, sellest, mis on tema silmis jazz, ja muidugi uhiuuest plaadist “Üks-teist”, mida ta oli just esitlenud jazziklubis Philly Joe’s.


Oled pärit Kohtla-Järvelt – kuidas su lapse- ja koolipõlv seal möödus?

Nii minu isa kui ema suguvõsa on sealt pärit. Kes pole sinna sattunud, arvab, et see on üks kõle tööstuslinn, aga kui oled seal sündinud ja kasvanud, siis ei oska seda küll sellise pilguga näha. See on minu kodu. Käisin seal eesti koolis, sõbrad olid lasteaiast ja koolist. Kellega alustasid, nendega liikusid keskkooli lõpuni välja; väikeses kohas ei lähe inimesed niimoodi laiali, nagu seda suuremates linnades juhtub. Selles kokku kasvamises on tugev energia, mis kannab. Ei pea olema hilisemas elus sõbrad ega isegi suhtlema, aga kui aastakümnete pärast kokku saad, siis tunned, et ta on oma inimene. Seda on keeruline sõnadesse panna.


Kuidas muusika sinu ellu tuli?

Muusika tuli mu ellu väga väiksena. Juba lasteaias tahtsin muudkui laulda. Kui vaatan oma vanu fotosid, on seal palju pilte, kus laulan. Kodus oli mu lemmikmäng diivanilaual klaverit mängida ja laulda. Käisin isegi Tallinnas ETV “Laulujütside” saates – see oli see saade, mida täna teatakse “Laulukaruselli” või “Tähtede lavana”. Aga sel ajal oli meiega stuudios Raivo Järvi, kes joonistas.


Kas muusikakooli tegid ka läbi?

See oli ka üks omamoodi lugu. Mul oli muusikakasvataja, kellel olid pikad mustad lokkis juuksed. Ta oli väga ilus ja mäletan siiani seda tunnet, kui vaatasin tema klaverimängu. Tahtsin ka nii osata mängida. Need maagilised mustad-valged klahvid võlusid algusest peale. Kuulsin kasvatajate jutust, et unetunni ajal kavatsetakse osa lapsi viia muusikakooli katsetele. Muidugi tahtsin ka minna. Suutsin ennast kuidagi kaasa rääkida, tegin katsed läbi ja sain sisse. Õhtul teatasin emale-isale, et hakkan nüüd klaverit õppima. Mul ema ja isa ei ole muusikud, nemad ei osanud sellest muusikaasjast palju midagi arvata, aga nad toetasid mind ja uskusid õpetajaid.

Muusikakoolis sõltub palju, kes su õpetaja on. Mulle sattus väga hea õpetaja – Sirje-Kalli Kaivoja, ta oli muide Eugen Kelderi tütar. Ta oli küllalt range õpetaja, aga nägi ära, et mul on mingid oma soovid ja tahtmised ja andis mulle alati valida, mida mängida. Aastaid hiljem, peale tema surma, meenutas tema poeg, et ta siiamaani mäletab seda, kuidas ta ema kodus oli rääkinud, et sellest tüdrukust midagi tuleb. See oli mulle üllatus, sest mulle ta seda otse kunagi ei öelnud. Kooli lõpul oli tema soov, et läheksin Otsa kooli edasi õppima. Vanemad aga ei tahtnud mind nii noorelt Tallinna lasta ja nii jäin Kohtla-Järvele keskkooli lõpuni.

Keskkooli lõpus algas asi uuesti. Oli igasugu mõtteid, mida õppima minna, ka juurat ... Muusika osas jäid valikud, et kas Otsa kooli klaverit või muusikaakadeemiasse muusikapedagoogikasse. Lõpuks valisin ikkagi akadeemia, tundsin, et ega minust ikkagi pianisti ei saa.

Plaadiesitluskontserdil Philly Joe’s. FOTO ANGELA RÄÄK

Milline oli sinu tee jazzini?

Jõudsin jazzi juurde suhteliselt hilja. Kodus ümbritses mind muusika, mida mängiti televiisorist, raadiost, ja mida mu vanemad kuulasid: Anne Veski, Jaak Joala, Karavan, Tarmo Pihlap, Apelsin, Ivo Linna jt tolleaegsed. Õpetajate hulgas ei olnud siis kedagi, kes oleks paotanud ust jazzi maailma. Lõpetasin akadeemia, töötasin aastakese koolis, aga tahtsin ainult laulda. Akadeemia ajal käisin ka “Kaks takti ette” telekonkursil, sain seal finaali. Siis tuli võimalus minna laevale karaoket tegema, läksingi, olin seal poolteist aastat karaoke emanta – see oli väga lõbus aeg. Püüdsin ka astuda Otsa kooli poplaulu, aga seal oli sel ajal väga suur konkurss. Mulle öeldi, et laulan liiga klassikaliselt, pole seda õiget popilikku “kärinat”.

Hakkasin siis ise avastama. Tegime bändi Jaak Lutsojaga, seejärel jõudsin Eero Sommerini. Temaga olime ka palju laeval. Ta mängis palju jazzistandardeid, sealt hakkas mulle ka repertuaar tekkima.

Siis, juba üsna hilja, kuulasin hulgi Ella Fitzgeraldi, Billie Holidayd, Sarah Vaughanit, vana klassikalist jazzi. Kuulasin ja laulsin. Mõne aja pärast sattusin kokku Joosep Sangaga, kellega hakkasime tegema bossanoova bändi. Tema mängis basskitarri, meiega olid veel Tõnis Tüür ja Jaak Lutsoja. Bossanoova sobis mulle hästi, kuigi ma õieti ei teadnudki, mis see on ja küsida ka ei julgenud. Sel ajal ei olnud veel YouTube’i, kust kõike oleks saanud leida ja järele vaadata. Tagantjärele võib öelda, et petsin üsna veenvalt ära. (Naerab.)

Kui aga nüüd tagasi vaatan, siis arvan, et igaühel on oma tee. Järelikult mul pidigi nii minema. Olin mõnikord muidugi ka õnnetu, et sel ajal ei leidunud kedagi, kes oleks mulle abikäe ulatanud ja vokaalselt sellel teekonnal aidanud. Öeldi küll teinekord, et fraseerimine pole nagu see. Aga ega ei öeldud ka, milline see peaks olema. Nüüd tean küll, mis see oleks pidanud olema. Fraseerimine algab tekstist, sa laulad ju eelkõige teksti. Lisaks maadlesin oma registritega. Olen hääleliigilt alt ja pearegister oli mul tükk aega üsna olematu. Esimesed, kes mind heas mõttes “lahti kangutasid”, olid Anu Aimla ja Anne-Liis Poll. Olin siis minemas teisele ringile EMTAsse. Jazziosakonda kartsin, et ei saa sisse. Otsustasin siis pärimusmuusika kasuks, sest vanem rahvalaul ehk regilaul köitis mind siis ja köidab ka täna. See on nagu elu oma igavikulises korduses. Seal hakkaski minuga tööle Anu Aimla. Ta oli selleks ajaks töötanud palju lavakatega, ka poplauljaid nõustanud, tal oli natuke teistsugune taust. Ta hakkas vaatama, mida ma endast kujutan ja mis on minu probleem. Tänu sellele, et ta oskas ka klassikast välja vaadata, sai ta aru, mida on mulle vaja ja aitas mind väga palju. Kui pärimusmuusika osakonna lõpetasin, avati magistriõppes kaasaegse improvisatsiooni eriala. See oli minu jaoks nagu loodud! Olen muusikas omamoodi rebell ja mind on alati häirinud raudsed reeglid. Ikka et kui sa ei skäti nagu Ella, siis pole see jazz. Põrkasin reeglitega kokku ka pärimusmuusikas, kuigi lootsin sealt vabadust leida. Aga sellel erialal tundsin äkki, et olen nagu koju jõudnud. Sa avardad oma muusikalist mõtlemist, olles avatud kõigele, kogu aeg komponeerid laivis – kõik teed on lahti. See nõudis tugevat tööd vokaaltehnikaga ja tänu sellele sain ka oma registrid lahti. Mäletan seda hetke Anne-Liis Polli tunnis, kui see juhtus. Mul olid silmad läinud suureks ja see lapselik rõõm, mis minust välja paiskus, kui see juhtus, jääb meelde.


Kuidas jõudsid oma stiilini, autorilauluni? Kuidas kirjeldaksid oma stiili?

See oli ka üks teekond. Ärkasin ühel ööl üles, sest üks lugu “KummaLiine kleit” ei lasknud enam lahti. Tõusin üles ja panin kirja. Sealt see lahti läks. Olen tänaseks välja andnud kuus plaati ja eks see teekond kajastub ka seal. Esimene oli 2012. aastal “KummaLiine kleit”, võibolla mu albumitest kõige kreisim, hästi isiklik ja, no mis seal salata, ega ma sel ajal kõige õnnelikum ei olnud. Ulpisin ja ekslesin elumere lainetel. Aga selline omamoodi kannatamine soosib loomingut. Tegin esimese albumi koos Iljo Tomingaga ja Iljo julgustas mind olema selline “kiiksuga”. Ütles, et ole nagu oled, sa ei pea kogu aeg sobituma. Peale Iljo mängisid sellel albumil Peedu Kass, Sulev Sommer ja Eno Kollom. Teine plaat oli “2+2 on 2” – nii “Kleidil” kui seal on tekstid ka mu enda kirjutatud.

Aga siis tuli aeg sellisteks albumiteks, nagu “Aitäh Kustas Kikerpuu”, “Aitäh, Valter Ojakäär” ja “Aitäh, Uno Naissoo”. Need polnud muidugi ainult minu sooloprojektid – Kikerpuu plaati tegin koos Tiit Borniga, Ojakääru plaadil laulame koos Liina Saare ja Helin-Mari Arderiga, bändis Danel Aljo, Jaan Jaanson, Ara Yaralyan ja Aleksandra Kremenetski. Naissoo plaadi tegime koos Laura Põldverega ja bändis olid kaasas Jaan Jaanson, Raun Juurikas, Peedu Kass, Ara Yaralyan ja Ahto Abner. Oma lugude arranžeeringud tegin ise, mis töö käigus rikastusid muusikute ideedega. Arenesin nende projektidega tohutult. Nende kõigi kolme helilooja looming arendas minu muusikalist mõtlemist ja tunnetust väga palju. Töötasin hästi palju materjali läbi. Usun, et ma poleks täna see, kui ma poleks neid albumeid teinud.


Mis väärtused selles meie kullafondis sulle välja paistsid?

Kõigepealt et milline tohutu ja rikas pärand see on. Kõigist neist võiks rahulikult teha veel mitmeid plaate. Naissoo on neist ehk kõige džässilikum. Samas ega Ojakäär ja Kikerpuu ka alla jää. Neil kõigil helises hinges jazz isegi siis, kui nad kirjutasid rohkem estraadimuusikat, sest selle järele oli tollal suur nõudmine. Ojakääru üks pärleid, ballaadirepertuaari tipp on minu jaoks Leelo Tungla tekstile loodud “Olematu laul”. Seejärel on tükk tühja maad ja alles siis tulevad teised. Kikerpuu laulud võluvad oma romantilise helikeele ja väga romantiliste tekstidega, mis tema enda kirjutatud. Kikerpuu oli suur meloodiameister. Naissoo jällegi väga põneva harmooniakäsitlusega. Ja mis kõige tähtsam, see oli väga huvitav protsess, sest nende looming inspireeris.


Võtame aga nüüd ette sinu kõige uuema plaadi “Üks-teist”.

Pärast Naissood tundsin, et peaksin heliloojaplaatidega pausi tegema, sest on aeg teha midagi ise. Oli juba väike hirmgi sees, et kas suudangi enam oma asju luua. Nii nagu esimeste plaatidega, enam selliseid tekste, millele muusikat komponeerida, ei tulnud. Aga aasta tagasi veebruaris tegi mu sõbranna Anneliis Kõiv Facebooki ühe postituse – ta kirjutab tihti sinna oma meeleolusid ja kogemusi luulevormis. Ja siis ma vaatasin – ohhoo! Läksin klaveri juurde ja kohe sündis lugu. Vastus käes. Sain aru, et ma ei pea ju alati ise tekste kirjutama. Jagasin mõtet Anneliisiga ja nii see läks. Käisin kõik tema tekstid läbi ja valisin välja need, mis puudutasid ja said justkui minu omaks.


Kui kuulad neid laule, siis need on nagu hetked, mis meil kõigil on ja saad hõlpsasti laulu sisse minna.

Jah, Anneliisil on iga tekstiga kaasas lugu ja siit leiab igaüks iseenda emotsioonid üles. Saab tänavatel uidata, kusagil ilmamaa veerel jalgu kõigutades unistada, mõtteruume tuulutada, unedes joonistada või avastada mõnd ootamatult ilusat, pisut kurblikku või naudinguist tulvil hetke. Kui meil 12. veebruaril oli Philly Joe’s plaadiesitluskontsert, siis paljusid kuulajaid tekstid kõnetasid. See oli hea tunne, sest minu roll lauljana on jutustada lugu ja viia kuulaja endaga kaasa. Kui see õnnestub, siis olen rahul. Oli suur rõõm, et oli nii palju publikut ja mõnus elavat kontserti anda.


Kuulajana tundub mulle sageli, et jazz on stiililiselt kirju ja mitmesse suunda hargnev. Mis on sinu jaoks jazz ja kust sealt piir jookseb? Mulle meeldib see mõte, et jazz on nagu palett elust kogu oma mitmekesisuses. Jazz peegeldab seda, kuidas maailm areneb ja mis maailmas toimub. Kui jazz tekkis, peegeldas ta seda aega ja algul ta mingis mõttes oligi oma aja popmuusika. Kui rock hakkas tõusma, siis jazz eristus sellest. 1940-ndatel arenes ta mainstream’ist välja omaette kunstiliseks väljenduseks. Hiljem on jazz palju segunenud – rockiga, folgiga. Jazz on kogu aeg olnud aldis segunema. See, et praegune Eesti jazzi pilt on stiililiselt nii kirju, selle põhjuseks on meie pikk nõukaaeg – rääkisime sellest just ka mõni aeg tagasi Immo Mihkelsoniga. 1990-ndatel hakkas Eesti jazz suure hooga arenema ja polnud kaasa võtta stampe, mis vanas Euroopas on ikkagi olemas. Meil on “dzässipolitsei” olemas küll, aga kindlasti mitte nii jõuline kui mujal. Igaüks ajab julgelt oma asja, kõigil on oma koht olemas.


See on suur väärtus meie väikesel maal! Meie jazziskeenel läheb järjest paremini, muusikutel on esinemisvõimalusi, kontserdid on kuulajaid täis.

Eesti jazzil läheb tõepoolest hästi, aga see pole tulnud iseenesest. Olin vahepeal kolm aastat Eesti Jazzliidu tegevjuht. See oli põnev aeg, nägin kõike ka n-ö teisest küljest. See, mis on praegu, on ühe grupi väga pikaajaline töö 1990-ndatest aastatest alates – Jaak Sooäär, Tanel Ruben, nemad on kõvasti panustanud. Väga oluline oli jazziosakonna avamine EMTAs. Ja muidugi on suure töö teinud “Jazzkaar”. Jazzliit on muusikute organisatsioon, et skeenet seestpoolt toetada, “Jazzkaar” arendab koostöös Jazzliiduga seda skeenet ka, aga ta on palju kasvatanud jazzipublikut. On täitsa erakordne, et meie jazzipublik on võrreldes Euroopa omaga nii noor. Uuringud on näidanud, et meil on publiku keskmine vanus 40, Euroopas 67 eluaastat. Lisaks “Jazzkaarele” on suure panuse andnud ka teised festivalid, mis on viinud jazzi pealinnast välja, nagu Sõru jazz, “IdeeJazz”, “Juu jääb”, ning väikesed jazziklubid üle Eesti. Ja see kõik on tulnud sellest, et tuumikgrupp ajab asja hoole ja armastusega, meil on ühine asi, mille nimel me tegutseme. Jazz on Eestis pop.