Evelin Samuel-Randvere. FOTO KRISTA KÕIV
KIRG on rubriik, kus tutvustame muusikute mitte-muusikalisi tegemisi. Kõik me teame, et Evelin Samuel-Randvere on võluv lauljatar – oleme teda kuulnud-näinud nii teles, raadios kui kontserdil, paljudel on tema häälega helikandjaidki kodus riiulil kuulamist ootamas. Kui palju on aga neid, kes Evelini kätega valmistatud tassist kohvi joonud või taldrikult kooki söönud? Järgnevast loost saab lugeda, kuidas temast keraamik sai. Evelini loomingut kommenteerib keraamik Herko-Rasmus Servet.

Umbes kümnekonna aasta eest helistas sõbranna ja küsis, kas tahaksin temaga koos minna kahepäevasele keraamikakursusele. Keegi viiesest seltskonnast oli haigeks jäänud ja vaja oli kohatäitjat. Läksingi ja jäin kohe näppepidi savisse kinni. Ka olulisi väliseid tegureid oli: lapsed olid väikesed ning minu ainus aeg enesele oli toona, kui pakkisin lapsed auto peale, et kuhugi sõita ning kui meenus, et midagi jäi tuppa maha ning pidin sellele järele minema. Seega haarasin uppujana õlekõrrest kinni.

Peatselt leidsin end kunstiakadeemia sissejuhatavalt aastaselt keraamikakursuselt, kus põgusalt tutvustati keraamika erinevaid tahke ning mitmed õppejõud demonstreerisid töövõtteid, materjale, tehnikaid. Mäletan, et liikusin kunstiakadeemias nagu sokkides ja sosinal, kuna mulle tundus, et see oleks justkui keelatud koht – ma olin ju laulja, mitte kunstnik. Alguses olin üsna hädas ning läksin tegijana lahti pigem pärast kursuse lõppu. Seetõttu olin õnnelikult hämmeldunud, kui mind aasta hiljem EKA Avatud Akadeemia tudengitele lõpukõnet pidama kutsuti. Kaaskursuslastega jõudsin ARSi jätkukursusele ning sealt leidsin juba omale mentoriks Herkko-Rasmus Serveti, kes on ise teist põlve keraamik ja mulle asendamatuks nõuandjaks jäänud tänaseni. Ma ei oska öelda, miks ta viitsis algajaga nii kannatlikult ja toetavalt jännata, kuid ta suhtus minusse nii, justkui mul sobivamat tegevust polekski kui ainult keraamikat teha ja paremaks saada. Varsti oli mul juba oma keraamikaahi, siis potikeder, glasuurimiskapp, siis kahasse ateljeepind Navitrolla galerii omaniku ja hea sõbra Lembiga ja alates selle aasta jaanuarist tegutseb minu oma stuudio Kass ja rebane. See kõik on juhtunud nagu iseenesest.

Savi juures võlub mind eriliselt, et see ei anna ennast kiiresti kätte. Iga savi käitub pealegi omamoodi ning nõuab erinevat lähenemist. Kiirustada ei saa, see maksab alati kätte, eranditult. Keraamikud, keda tean, on seespidiselt kindlasti metsikult tulised, kuid väliselt enamasti väljapeetud ja rahulike, isegi flegmaatiliste liigutustega, nagu just teraapiast tulnud. Tegelikult ju ongi.

Esimestel aastatel oli põletusejärgne keraamikaahju avamine iga kord üllatus, kunagi ei saanud kindel olla, milline on lõpptulemus. Vilumuse saabudes hakkasid esemed võtma soovitud välimust ning taldrikud-tassid välja nägema ühe ja sama serviisi ausate liikmetena. Hakkasin valminud esemetest postitama pilte sotsiaalmeediasse ning ühtlasi tekkisid tellijad. Kõige rohkem tahetakse tasse. Olen tänaseks teinud üle 2000 tassi, möödunud aasta lõpul kahe kuu jooksul valmis 150 suuremat või väiksemat kruusi. Neid on lennanud üle maailma, kaugeimateks kohtadeks USA, Austraalia, Island.

Ehkki mõnel juhul võib keraamika kui käsitöö näida kohmakate ja koledate lauanõude mätsimisena, siis tegelikkuses on see maailm tohutult avar: isegi kaks kõrvuti töötavat keraamikut ei pruugi kunagi osata seda, mida teine kõrval teeb. Lõputu katsetamine toidab uudishimu ja aju ning katsetuste õnnestumised rahulolu. Eestlased on teinud pööraselt ilusat keraamikat, näiteks Anne Türni kooslused keraamikast, klaasist ja valgusest on maagilised. Iga kord, kui näen midagi ilusat, tekib suur soov teha midagi samasugust, aga olen jäljendamist siiski vältinud. Tiina Kaljuste ja Anu Vingissaare loomingut seiran läbi sotsiaalmeedia, samuti oma EKA õppejõudude töid.

Mäletan, et nägin keraamikaga algust tehes üht Soome keraamiku valmistatud pitsilist lampi. Mõtlesin, et kui sellise valmis suudaksin teha, võiksin juba öelda, et midagi oskan. Veel pole proovinud ja eelkõige on puudu ajast: töö lauluõpetajana, kontserdid, kolm last jne. Nüüd, kümme aastat hiljem, on mul virn raamatuid keraamika erinevatest tehnikatest ja võimalustest ning telefonis Pinterest ning Instagram uskumatult kaunite ideede ja teostustega, mida kõiki tahaks katsetada. Olen saanud lahti häbitundest, et ma pole kunstnik, ja mõistnud, et tahan olla just tarbekeraamik, ruumisisustaja. Minu jaoks peitub ilu lihtsuses. Olen teinud aastaid ainult valgest, hallist ja mustast savist esemeid, kuna mulle tundus, et liigne ilutsemine rikub savi ehedust. Alles viimase aasta jooksul olen kasutusele võtnud rõõmsavärvilised pastelsed glasuurid – ilmselt see peegeldab midagi minu hetke maailmatunnetusest. Salamahti on keraamika muutunud võrdväärseks tegevuseks mu laulutöö kõrval ja see klapib hästi. Ma ei saa öelda, et need täiendavad teineteist või et ühest saaksin teise jaoks inspiratsiooni, kuid ma tunnen ennast ilmselt kõige paremini just siis, kui on piisavalt suuri väljakutseid erinevates valdkondades ning nina on kogu aeg napilt, aga järjekindlalt vee peal. Kõige rohkem igatsen siiski aega ja võimalust uusi asju õppida ja katsetada.


Igas töös tükike kulda
Ei hakka kunstikriitikuks ega võõrsõnu järjest ritta laduma, vaid ütlen lihtsalt, et mulle mõjub Evelini keraamika alati heledalt ja helgelt nagu Evelin isegi, kaasa arvatud ka tema tehtud tumedast savist esemed. Olen alati olnud seisukohal, et keraamika kui tarbekunst peab olema igapäevaselt kasutatav ja kasutusmugavusest võib ainult natuke disainile ohvriks tuua, sest mis kasu on näiteks niisugusest väga lahedast tassist, mille sang sul nagu arbuusiseeme sõrmede vahelt minema lipsab. Seda põhimõtet Evelini suhteliselt minimalistliku joonega tööd ka järgivad ja kuigi savi ei ole nii õrn ja õhuline nagu seda on portselan, ei näe nad ometi välja raskepärased, vaid pigem peaaegu sama õrnad. Peale selle on ta teinud läbi päris tubli tehnilise arengu ja on (minu suureks ja meeldivaks üllatuseks) saanud algusest peale väga hästi hakkama erinevate glasuurimistehnikatega, mis on paljudele algajatele väga suureks komistuskiviks, nii et nende töid ahju pakkides tunnen alati suurt muret ahjuriiulite pärast, kuid Evelini hakkasin väga kiiresti usaldama.
Lõpetuseks ütlen, et minu jaoks on kõigis Evelini töödes tükike kulda, seda nii ülekantud kui ka otseses tähenduses, sest kulda ta oma keraamikat luues tõepoolest kasutab. Ja muidugi soovin Evelinile palju õnnestunud põletusi.

Herko-Rasmus Servet

keraamik


95 views