Henri Christofer Aavik: olen konkursiks valmistunud juba kogu oma senise elu


Kolm Jorma Panula konkursi esikoha võitjat (vasakult): Henri Christofer Aavik (Eesti), Nathanael Iselin (Prantsusmaa), Jascha Von der Goltz (Saksamaa). FOTO JORMA PANULA COMPETITION

19. novembril selgusid VIII rahvusvahelise Jorma Panula nimelise dirigentide konkursi tulemused. Need olid küllaltki ebatavalised: finaali pääses kolm noort dirigenti ning välja antigi kolm esikohta! Võistluse finaal viidi läbi Vaasa linnahallis, kus konkursantide käsutuses olid Vaasa linnaorkester ja Jyväskylä Sinfonia. Kõlasid Bartóki orkestrikontserdi I osa, Dvořáki 9. sümfoonia I osa, Brahmsi 3. sümfoonia I osa ja Richard Straussi “Neli viimast laulu” (solist sopran Camilla Nylund). Võistlejad astusid üles vaheldumisi kaks tiiru, Aaviku juhatada olid Brahms ja Straussi IV osa. Olgu märgitud, et eestlastel on Panula konkursil varemgi hästi läinud: 1999. aastal pälvis samal konkursil I preemia ja orkestri eripreemia Olari Elts, 2003. aastal II koha ja Jorma Panula eripreemia Lilyan Kaiv ning 2012. aastal II koha Risto Joost. Õnnitleme noort muusikut õnnestunud esinemise ja kõrge tulemuse puhul ning ühtlasi uurisime, mis tehtud ja teoksil.


Kust tuli mõte osaleda Panula konkursil?

Henri Christofer Aavik: Usun, et konkurssidel osalemine on olnud alati noorte muusikute jaoks üks olulisi väljundeid, mis motiveerib, asetab veelgi suurema luubi alla töö iseendaga ning hea esituse korral tõstab ka enesekindlust, et veelgi julgemalt edasi püüelda.

Kuigi pealtnäha on ju konkursi puhul tegu lihtsalt inimeste võrdlemisega ja seda suures osas väga subjektiivsetel alustel, siis üldiselt otsib noor muusik sealt siiski võimalust enesearenguks. Nii oli ka minuga ja olen väga õnnelik, et sain kutse Panula konkursil osaleda.


Kui tihe oli konkurents?

Videovoorust võttis osa 154 noort dirigenti ning konkursi esimesse vooru kutsuti neist 20.


Mis enda hinnangul edule kasuks tuli?

Üks suurepärane muusik soovitas mul enne konkurssi vahetuid ettevalmistusi eesootava esimese vooru eel mitte üle tähtsustada, vaid mõelda ka sellele, et tegelikult olen konkursiks valmistunud juba kogu oma senise elu. Selline mõte võtab muidugi igaühe vastutusele selle ees, kuidas ta siiani oma päevi elanud ja sisustanud on, kuid samas viib mõtted ka paljudele varasematele katsumustele, millest üha kogenumana välja on tuldud.

Mina leidsin kahtlemata julgustust teadmisest, et olen võinud erinevaid muusikalisi kollektiive

juhatada juba üle kümne aasta ning kohtunud selle aja jooksul lugematu hulga väga heade

muusikutega, kellelt kõigilt on õnnestunud midagi õppida. Siiski ei saa salata tõsiasja, et mul on

olnud võimalus peaaegu kõiki konkursi kavas olnud teoseid ka juba korra varem dirigeerida — see on ühele nii noorele dirigendile erakordne kingitus ning sugugi mitte iseenesest mõistetav

ettevalmistuse osa.

Kuidas varasem trompetieriala on dirigenditegevusele kaasa aidanud?

Dirigeerimisele aitab kaasa igasugune varasem muusikaline tegevus ja tegelikult ükskõik millise

pilli mänguoskus. Õigupoolest on see lausa vältimatu. Näiteks varasest noorusest peale mõne

harmooniapilli mängimine kiirendab kahtlemata partituuri mitmehäälse olemusega kohanemist,

kuid samas on pianiste, kes saavad regulaarselt võimalusi orkestris või suuremates

ansamblites musitseerida pigem vähe. Trompetit mängides sain selliseid kogemusi lausa hulgaliselt, võisin jälgida erinevate dirigentide tööd ning õppida kollektiivselt hingama. Hingamise oskust ei ole võimalik dirigeerimise juures ülehinnata!


Millised on noorte dirigentide võimalused praegusel koroona-ajastul?

Seoses praeguste piirangutega katsetatakse ka dirigentide koolitamisel erinevate online formaatidega – võib kohata küllaltki leidlikke ideid, kuid noore dirigendi arenguks on selliste

ettevõtmiste kasutegur siiski madal. Kursuseid, õppeprogramme ja konkursse korraldatakse

endiselt ja kohati tundub, et üha rohkemgi, kuna aga dirigentideks pürgijaid on nüüd rohkem kui kunagi varem, siis on igaühe praktilised võimalused orkestrit juhatada jätkuvalt kullahinnas.

Päriselt mõjutab praegune aeg aga noori vabakutselisi dirigente, kellel on ära jäänud olulisi

kontserte ja projekte ning kes on pidanud kaotama võimalikke järgnevaid tööpakkumisi. Siiski on ikka ja jälle kuulda noortest dirigentidest, kelle aktiivne kontserttegevus on alguse saanud

justnimelt viimase aasta jooksul.


 


Henri Christofer Aavik

  • alustas muusikaõpinguid Tabasalu muusikakoolis (õp Valdo Rüütelmaa)

  • dirigeerimisega alustas 14-aastaselt.

  • lõpetanud TMKK muusikateooria ja trompeti erialal. Kaks aastat hiljem astus üles dirigendina rahvusooper Estonia noorteprojektis “Armastus salakaubaks”.

  • Tallinna haridusameti tunnustus “Tallinna noor kultuuritegija 2011”.

  • 2012–2014 täiendas ta end prof Jorma Panula noorte dirigeerimisklassis Sibeliuse akadeemia.

  • 2014 pälvis ta esikoha IV Eesti noorte puhkpilliorkestrijuhtide konkursil ning oli TMKK 51. lennu ooperiprojekti, Mozarti “Bastien ja Bastienne” kunstiline juht ja dirigent.

  • 2019. a täiendas Aavik end vahetusõpilasena Šveitsis Zürichi kunstide koolis prof Johannes Schlaefli dirigeerimisklassis.

  • praegu õpib ta Saksamaal Franz Liszti nimelises Weimari muusikakõrgkoolis (prof Nicolás Pasquet ja prof Ekhart Wycik).

  • on seisnud dirigendina enam kui 70 kollektiivi ees (sh Zürichi Tonhalle orkester, Weimari riigikapell, Jena filharmooniaorkester, Göttingeni sümfooniaorkester). Juhatanud Estonias külalisdirigendina Tšaikovski “Pähklipureja” etendusi.


147 views