_page-0001.jpg)
Lapsepõlves polnud selge, kuhu poole mu elu kalduma hakkab, kas muusika või visuaalsete kunstide poole – tegin rõõmu ja armastusega mõlemat. Joonistamise ajal laulsin, laulmise ajal vaatlesin, kiikusin, kõndisin. Tagantjärele mõistan, et mind on alati paelunud liikumine, helide voolamine, värvi kandumine paberile, igasugune kehaline ja käeline tegevus, hoog ja kulgemine. Muidugi ka meelelised naudingud, sest helid ja värvid segunevad nii, nagu eesti vanarahval oli kombeks öelda – laulumõnuks. On igati märgiline, et lauluviisi tähistati sõnaga “mõnu”. Regilaululgi on kaks poolt – viis ja kujutluspilt –, mida sõnadega edasi antakse. Just kuulmise, nägemise, ka kompimise mõnu on see, mis paneb looma ja viib kontserdile, kinno ja näitusesaali. Kui võrrelda tajusid musklitega, siis minu elus läks nii, et kuulmis-koordinatsiooni muskel sai varem rohkem trenni kui visuaal-koordinatsiooni oma. Oli see siis juhus või miski muu, kuid olles teinud edukalt katsed nii kunstiklassi Mustamäel kui ka Tallinna muusikakeskkooli Kivimäel (TMKK), osutus määravaks viimase kodulähedane asukoht. TMKK ajal osalesin Jana Viese kunstiringis ja 1995. aastal liitusin projekti “Lapsed ja moodne kunst” kaudu Sally stuudioga, mille erinevate kompositsiooni-, kalligraafia-, maali- ja joonistamiskursustega jäin seotuks kuni keskkooli lõpuni. Tundes ja samas ka hinnates muusikakeskkooli töö- ja spetsialiseerumiskultust, sain oma kõrvalhuvi kohta küll märkusi ja soovitusi, kuid neist õnnestus mööda hiilida. Sally stuudiost kujunes nõnda mu jaoks visuaalkunstide, sh kaasaegse kunsti teadmiste baas, samuti suurim mõjutaja mu heliloomingule – näiteks teoses “Punanesininekollane” (2000) segunevad kolm materjali kui kolm trükivärvi. Samal ajal oli kujunemas pingeline seis kahe muusikalise eriala – heliloomingu ja harfimängu vahel. Kuni keskkooli lõpuni lubati neid kahte kõrvuti pidada, kuid EMTAsse astudes tuli teha raske valik. Mind veendi, et harfimängija diplomiga on võimalik saada orkestrisse tööle ja et heliloomingut on võimalik ka selle kõrvalt õppida ja luua, ning nõnda ka läks. Lõpuni see variant mind aga ei rahuldanud ja läbisin mitmeid motivatsioonikriise, eriti pärast Erasmuse vahetusõpinguid Viinis, kus oli tunduvalt suurem harfiklass kui meil, kuna Eesti muusikaakadeemias õppisin pikka aega ainsa harfitudengina. Animatsiooni õppimisest olin vaikselt omaette mõelnud bakalaureuseõppe ajal, ent 2000-ndate alguses polnud EKAs eraldi animatsiooniosakonda veel loodud. Kuid olin teinud enesega kokkuleppe, et enne tuleb harfiõpingud lõpetada. Animatsiooni valisin teadlikult kui valdkonna, kus visuaalkunstidel ja muusikal on enim kokkupuutepunkte, mõlemad kunstid on ajalised ja ka animatsioon võib olla sama abstraktne nagu muusika. Muusika osatähtsus animatsioonfilmis on ka tunduvalt olulisem kui mängufilmis. Lapsepõlvest mäletan, et pereringis ootasime teleri ees ja ümisesime Olav Ehala, Sven Grünbergi, Arvo Pärdi, Lepo Sumera ja Erkki-Sven Tüüri animafilmidele loodud muusikat, “Operaator Kõps”, “Korstnapühkija”, “Klaabu”, “Naksitrallid”, “Nõiutud saar” ja “Klaasikillumäng” olid lemmikute seas. Harfimängu magistridiplom käes, olin viimaks vaba ja suundusin heliloomingupreemia eest elu esimesele animatsioonikursusele Tšehhis asuvasse Zlíni linna; varem olin teinud iseseisvalt vaid mõned väikesed katsetused. Kahenädalane sealne õpe oli mu esimene päris kokkupuude animatsiooniga ja teisel nädalal valmis mu esimene film “Metamorfoos” (2009). Meeldis ja tahe oli suur. Vahepeal oli loodud EKAs eraldi animatsiooniosakond ja saatuse tahtel sain sealsesse magistriõppesse (2011). See oli parim, mis juhtuda sai, juba Priit Pärna käe all tema tuntud “sõjaväelist õpet” läbides sain nii palju taipamisi selle kohta, kuidas veel võiks heliloomingut õpetada ja õppida. Sain endale maailma parimad kursusekaaslased ja avarapilgulised mentorid Ülo Pikkovi ja Olga Pärna, rääkimata boonusest Eik Hermanni ellu/loomingusse suhtumist muutvate filosoofialoengute näol.
Peagi taipasin, et mu aju on pika muusikaõppe käigus siiski muusikalisest abstraktsusest nii läbi imbunud, et narratiivse filmi teema pole minu rida. Leidsin hoopis sellised filmid, mis olid väga sarnased muusikaga, mis on poeetilised ja aimdustest koosnevad, abstraktsed, voogavad ja liiguvad omas rütmis, unenäolistes kujundites ja värvides, ning mida koguni nimetatigi visuaalseks muusikaks. Olin leidnud tee oma ühe eeskujuni, meheni, keda peetakse üheks visuaalse muusika valdkonna pioneeriks – Oskar Fischingerini. Muusikaakadeemias tutvustas Niina Murdvee keelpillipedagoogika kursuse raames küll Walt Disney filmi “Symphony”, kus autor tegi koostööd Oskar Fischingeriga, kes aga väga pettus Disney kärbetes ja muudatustes. Nüüd sain teadlikuks kogu terviklikust, vastuolulisest ja palju suuremast maailmast selle filmi taga, mis sisaldas veel palju võimsamaid ja mõjusamaid animafilme. Oskar Fischingeri peetakse ka VJ ehk visual jockey ameti rajajaks; Eestis tegutsevad sellel alal Andres Tenusaar “Tencu” ja Alyona Movko-Mägi, kelle tegemistele kaasa elan. Mind on alati huvitanud, mis on muusikal ja visuaalkunstidel ühist. Kõige rohkem olen kattuvaid jooni leidnud just kehalises ja käelises tegevuses, selles, mida me nimetame tehnikaks. Keskendumine ja tehnika sujuvus on üks võimalik tee, mida mõlemas meediumis taga ajada. Virtuoossus materjaliga ringi käimisel; käekirja, kõla või joone isiklikud eripärad; mõtte, kujutluse ning žestide hoogsus või vastupidi – väljapeetus ja mõõdetus – on sarnased. Üks meeldejäävamaid loenguid selles osas oli Priit Pärna kursus, mis oli tervikuna pühendatud erinevatele joontele ja käekirjaelementidele. Kui võrrelda muusikaga, siis võibolla jazzmuusikas on selline isikliku joone otsing isegi rohkem kuulda kui klassikalises muusikas – vähemalt mis puudutab instrumentaliste –, kuid see on laiem teema, kuhu süveneda. Olemata ise Leonhard Lapini õpilane, olen kaastudengitelt kuulnud, et tema õpetab niisugust lähenemist, oma käeliigutuste maksimaalset tundmist ja klassikalise tehnilise vabaduse saavutamist. Kahtlemata leiab ühiseid jooni ka kalligraafiakunstiga. Ühe võimaliku mõttemänguna olen tõmmanud paralleele ka oma maaliõpetaja Vano Allsalu ja heliloominguõpetaja Helena Tulve loomingu vahele. Aastatel 2015–2020 pidasin oma animatsioonistuudiot, kus käisin katsetusi tegemas ning värvide ja eksperimentaalsete vahenditega hullamas. Muusikast ei jää ju käega katsutavat jälge, on vaid noot, mis viitab, plaat, mis mängib korraks, ning emotsiooni- ja kuulmismälu, kuid vahelduseks on väga mõnus füüsiliselt loodut katsuda ja reaalseid jälgi klaasile-paberile-lõuendile jätta. Kahjuks mõjus 2020. aasta kriis selliselt, et stuudio tuli (loodetavasti ajutiselt) kokku pakkida. Heliloomingus olen kasutanud visuaalse kujutluse “karke” juba enne animatsiooniõpinguid, näiteks “Varese jalad” (1998) kujutab varest erineva arvu jalgadega, “Tuulepesa” (2004) kasutab visandpilti tuulepesast ja “Liivaterade raamat” (2012) on loodud kasutades nn joonistatud muusika ideed, kus komponeerimine käis instrumentide värve-faktuure joonistades enne noodipaberi kasutamist. Võimalik, et just see muusika joonistamise meetod viis siiani ühe õnnestunuma koostööni kunstnik Francesco Rossoga, kes tegi filmi “Fok nabo distorio” (2014), kasutades “Liivaterade raamatu” muusikat. Lõpetamata on “Eskimopööre” (2012), mille idee oli luua muusika ja film simultaanselt, nõnda et komponeeritud muusika saaks tulevase animatsioonfilmi aluseks. Eriliselt tänulik olen koostöö eest sellistele muusikutele, nagu Maarja Nuut, Mirjam Tally ja Meelika Hainsoo, kes on palunud teha muusikavideoid, samuti “Üle Heli” (Aivar Tõnso) ja “AFEKTi” (Monika Mattiesen) festivalidele, tänu neile tellimustele saan oma stuudiot edasi arendada. Üks võimalus tulevikuks on enese eripära selle kaudu esile tuua, et mu kehameel on saanud pika muusikalise koolituse ja kogemuse ning aju on seetõttu omamoodi arenenud – on huvitav jälgida, kuidas see tunnetus ühest meediumist teise (ja vastupidi) üle kandub.
ÜLO PIKKOV, EKA animatsiooniosakonna professor
"Liis Jürgens on oma loomingus, mis uurib heli- ja visuaalmaailma seoseid, läinud tagasi lätete juurde. Liis tegutseb oma lähenemises justkui filmi eelsel kunstiväljal, kasutades samal ajal animatsioonfilmi kaasaegseid tehnilisi võimalusi ja vahendeid. Samuti oskab Liis näha animatsioonimaailma ümber vohava kommertsmetsa taha ja luua puhast auteur-kunsti, kunsti, mille kaudu võib tajuda sajanditeülest loomisrõõmu.
Nii on teada, et juba ammu enne filmikunsti tekkimist toimus mitu huvitavat katset muusikat visuaalseks muuta ehk visualiseerida. 1725. aastal konstrueeris prantslane Louis Bertrand Castel optilise klavessiini (clavecin pour les yeux), mis esitas värvimuusikat. Saksa helilooja Georg Philipp Telemann innustus Casteli värve ja muusikat käsitlevast teooriast ning kirjutas tema optilisele klavessiinile hulga muusikat. 1893. aastal patenteeris briti leiutaja Alexander Rimington värvioreli, mis põhines Isaac Newtoni avastusel, et sarnaselt heliga levivad ka värvid võngetena.
Paralleelselt muusikute-heliloojatega, kes on üritanud muusikat visualiseerida, nähtavaks teha, on kunstiajaloos teada ka mitmed kunstnikud, kes on üritanud luua visuaalset (maalitud) muusikat. Kõige tuntum muusika maalija on vast Leedu päritolu helilooja ning maalikunstnik Mikalojus Konstantinas Čiurlionis. Muusikat on maalitehnikas üritanud väljendada ka Vassili Kandinski, Paul Klee, František Kupka jpt. Kahjuks kaasaja põhihoovuslik animatsioonfilm, mis on valdavalt ka vägagi kommertslik, süvendatult heli visualiseerimise temaatikaga ei tegele ning selle taustal on Liis Jürgens justkui animatsioonihipi, kes manifesteerib oma loominguga püüdu minna tagasi juurte juurde, tagasi loomulikkuse juurde!"
Kaadrid Liis Jürgensi animatsioonidest.