Eestis on kultuurivaldkonnale suunatud kriisiabiga keskmiselt hästi

Kohe kriisi alguses oli selge, et liikumispiirangud ning sündmuste korraldamise keeld põhjustavad muusikavaldkonnale märkimisväärset kahju. Mulle näib, et muusikavaldkond reageeris väga kiiresti: nii EMN kui ka ME mobiliseerusid, hakkasid infot koguma ning aktiivselt kultuuriministeeriumi ja teiste asutustega infovahetust korraldama praktiliselt eriolukorra välja kuulutamise päeval.

Music Estonia seadis kaardistuse eesmärgiks saada vastused vähemalt kolmele küsimusele: kui suured on hinnanguliselt märtsis, aprillis ning ülejäänud aasta jooksul summeerituna saamata jäänud tulud, vältimatud ja juba kahjudeks pöördunud kulud ning kui mitme inimese sissetulek on olulisel määral vähenenud. Küsisime lisaks ka eraldi eksporditulude ja -kulude kohta ning sildfinantseerimise vajaduste järele. Vastuseid laekus 279 ning vastajate profiil oli äärmiselt kirev. Nende seas oli nii vabakutselisi muusikuid, mänedžmente, agentuure, festivali- ja kontserdikorraldajaid ning -kohti, lisaks veel muid tugiteenuseid, nagu helindusteenuse pakkujad, salvestusstuudiod jt. Samuti on tüüpiline, et muusikavallas tegutsetakse mitmes rollis: 150-st end vabakutselise artistina määratlenud vastajast on umbes kolmandik aktiivsed ka muudes rollides.

Kogutud vastuste põhjal ja piires jäi hinnanguliselt märtsis ja aprillis kohalikult turult teenimata ligi 6,2 miljonit eurot tulu. Vältimatuid kulusid, sh kahjusid hinnati samadel kuudel 3,7 miljonile, millele eraldi lisandus veel 372 000 ekspordile tehtud ning kahjudeks pöörduvaid kulusid. Kogu aasta peale ettevaatavalt hinnati, et teenimata jääb ligi kaks miljonit eksporditulusid (suve ja isegi sügise tuure hakati tühistama juba kevadel). Küsimusele, millise osakaalu oma sissetulekust olete kaotanud, oli vastuseks keskmiselt 85% (mediaan 95%).

Numbreid on lihtne tsiteerida, kuid ilma kontekstita ei ole need kuigi kõnekad. Tasub küsida, mida ja kas üldse neist õppisime? Välk-kaardistuse peamine eesmärk oli koguda piisavalt infot, et tõsta muusikavaldkonnas tegutsejate kiiresti täbaraks kiskunud olukord kultuuriministeeriumi tähelepanu sfääri. Minister Lukase esimesed eriolukorra aegsed sõnumid kõnelesid peamiselt riigiasutuste teenimata jäänud omatulu hüvitamisest ning teravalt oli õhus küsimus, mis saab ülejäänutest, riigi poolt tavaoludes toetamata kontserdikorraldajatest ja -kohtadest, agentuuridest, mänedžmentidest jt? Kogunenud vastuste põhjal ja aktiivse suhtlemise toel õnnestus meil visandada piisavalt kõnekas pilt erinevatest sihtgruppidest ja koostada kultuuriministeeriumile omapoolsed ettepanekud toetusmeetmete kujundamiseks. Mil määral need kasulikuks osutusid ja otsuseid mõjutasid tuleb küsida pigem ministeeriumilt, kuid tulemusega võib üldiselt rahule jääda. 2,2 miljonit, mis suunati laiapõhjaliselt seni riiklikult toetamata muusikavaldkonda, on põhimõtteline kultuuripoliitiline läbimurre.

Üks oluline teema, mida tagantjärele tarkusega oleks pidanud kohe kaardistama, puudutab hõivevorme ja palgasuhteid. Toona ei osanud me ette näha, et kõigi toetuste üheks eeltingimuseks seatakse teatud määral palga maksmine ja nendelt vastavate maksude tasumine. Sellest on paljudele saanud tõsine tõke, kuna mitmed kultuurivaldkonnas, olgu äri- või mittetulundusühingu vormis tegutsejad ei maksa endale tingimata palka. Kombineeritakse mitmeid hõivevorme ja tuluallikaid, sest see loob ebaühtlasel ja sageli ettearvamatul kultuuriturul toimetamiseks vajalikku paindlikkust. Kui oleksime kohe teadnud, kui paljud sellise reegli tõttu kriisiabita jäävad, siis ehk oleks õnnestunud mõjutada ka meetmete disaini.

Siiski oli kriisiabi suunamine ka seni riikliku toetuseta turutingimustes tegutsejatele põhimõtteliselt väga oluline samm ning minu hinnangul põhjendatud, õiglane ja ka ettenägelik. Selle eest tuleb kiita kultuuriministeeriumi ametnikke ja ka ministrit ennast. Samas on kriisiabi meetmetega ka mitmeid probleeme. Eelnevalt nimetatud palgamaksmise nõudele lisanduvad probleemsetena ka nõutav käibelangus võrdluses eelmise aasta samade kuudega, mis ei ole muusikavaldkonna tegijate vägagi muutlikku toimimismustrit arvestades põhjendatud (aastad ja kuud ei ole sugugi vennad), nagu ka nõue, et taotleja peab olema tegutsenud vähemalt kolm aastat. Iseäranis raske löögi alla jäid suuremad kontserdikorraldajad, kelle juba tekkinud kahjud ja kestvad vältimatud kulud on nii suured, et kriisiabile seatud toetusmäära lagi 15 000 eurot on neile lihtsalt vähese mõjuga. Siin tuleks kujundada proportsionaalsem lähenemine ja leida lisavahendeid.

On vägagi mõistetav, miks sellised piirangud seati. Kriisiabi jagamine ei ole kunstilise komisjoni otsustada, vaid peab võrdse kohtlemise alusel jõudma kõigini, kes vastavad kehtestatud nõuetele. Kultuuriministeeriumi eelarvest seni toetatud asutused, olgu need avalikus või erasektoris toimijad, on hästi teada ning sealt ootamatusi eriti ei tule. Küll aga selles, mis puudutab seni riiklikult toetamata muusikaettevõtjaid, oldi vastamisi üsnagi täieliku teadmatusega. Kui palju neid on, millised on kahjude mahud ning kes tegeleb millega? Music Estonia kaardistus oma 279 vastusega ei kata kaugeltki kogu valdkonda. Eesti Konjunktuuriinstituudi loomemajanduse kaardistuste kohaselt võib hinnata, et muusikavaldkonnas on ühel või teisel viisil toimetamas üle 2000 juriidilise isiku. Puuduvast infost tõusvaid riske maandati mitmete erinevate piirangutega. Kui valdkond oleks hästi kaardil, tavaoludes käibe- ja hõivemahud teada ning toimimismudelid läbi analüüsitud, oleks meetmete kujundamisel oldud ka küllap julgemad.

Seega seniste meetmete paiguti suvaliste piirangute üle võib nuriseda, kuid samaaegselt tuleb valdkonnal vaadata peeglisse: kui puudub vajalik info, on väga keeruline ka aegsasti ja asjakohaselt huve kaitsta. Siin on palju tööd teha Music Estonial, kuid sektori tõsise kaardistamisega saab tegeleda ainult kultuuriministeeriumiga koos, kaasates Eesti statistikaametit ja teisi partnereid.

Suhtlen regulaarselt Euroopa muusikaekspordi organisatsioonide võrgustiku EMEE (European Music Exporters Exchange) teiste liikmetega, kes sarnaselt ME-le on sattunud kriisioludes tegutsema paljude ja ka mujal sageli esindamata huvigruppide nimel. Üldjoontes võib öelda, et Eestis on kultuurivaldkonnale suunatud kriisiabiga keskmiselt hästi. Palju täbaramas seisus on nt Portugal, Kreeka ning enamik Ida-Euroopa riike, kus suurel osal muusikaettevõtlusest puudub igasugune professionaalne suhtlus valitsusasutustega ning kes on kriisioludes jäetud täiesti omapäi.

Selgelt joonistub välja tendents, mida olen varemgi maininud. Muusikasektor tuleb kriisiga tõhusamalt toime riikides, kus on paremini välja arenenud professionaalne esindus- ja huvikaitse võimekus ning selle aluseks olev institutsionaalne taristu. Neis riikides on reeglina välja töötatud infokogumise süsteemid, suhtluskanalid, mistõttu ei pea ka probleemide tekkides enam meedia vahendusel või huvigruppide koosolekutel hakkama poliitikutele, ametnikele või üldsusele selgitama, miks on vaja kultuuri, muusikat ja kõiki neid erinevaid tegijaid valdkonna ökosüsteemis. Eestis on meil pilt ebaühtlane. Oleme selles suhtes kriisiajal palju edasi arenenud, kuid minna on veel omajagu maad. Pean silmas just neid osapooli, kes seni pole pidanud organiseerumise peale tõsisemalt mõtlema.

Mitmes riigis oldi kriisiabiga meist kiirem ja julgem. Eks paljuski sõltub see ka raha hulgast, mis jagada on. Maltal määrati kuupõhine toetus kõigile kultuurivaldkonna vabakutselistele, tegevusala alusel (meil nt EMTAK kood), Taanis teatati kiirelt kontserdikohtadele konkreetsetest toetustest, Belgias kindlasummalistest toetustest kultuuriettevõtetele jne. Võib märgata, et toetusmeetmete kujundamise kiirus ja kasutamise julgus on seotud juba varem eksisteerinud meetmetega. Kui teed on juba olemas, saab ka abi kiiremini kohale sõidutada.

Music Estonia missioon on panustada Eesti muusikaettevõtluse arengusse, iseäranis rõhuga rahvusvahelistumisele ja ekspordile ning selle tuumne osa on ennast edukalt teostavad, aga ka esindavad ja arendavad artistid/kollektiivid. Pikemas vaates viirus taandub või leitakse vaktsiin või ravim. Usun, et suuremalt jaolt maailm naaseb füüsilise sotsiaalsuse vormidesse, sh kontserdisaalidesse ja klubidesse (vähemasti neisse, mis on alles). Samas on kindlasti digitaalne paralleelreaalsus tulnud, et jääda. Hübriidformaadid kontserdikorraldusel ja oma digitaalse kogukonna loomine ning pidev arendamine on teemad, millega muusikud ja kollektiivid peavad tegelema ka edaspidi. Veebikontsertide andmist on paljud saanud katsetada, kuid sellest on tarvis välja arendada eraldi formaat, sh viisid, kuidas seeläbi ka tulu teenida. Nii nagu teatrietenduse ülekandmine televisioonis ei ole veel film, ei ole mõtet eeldada, et mis iganes viisil veebi ülekantud esinemine peaks pakkuma füüsilise kontserdiga võrreldavat elamust. Tegemist on erinevate meediumitega, mis vajavad seega erinevaid lähenemisi.

Meil kõigil on olnud aega kodus istuda ja mõtiskleda, mida me ikkagi päriselt teha soovime ja milleta kohe kuidagi ei saa. Seepärast usun, et paljud tulevad kriisist läbi lõpuks suurema sihikindluse ja tugevamate eneseteostuslike ambitsioonidega. On väga oluline, et ülejäänud valdkond ning laiemas plaanis nutikas ja tulevikku vaatav kultuuripoliitika on neid ambitsioone siis sisukalt toetamas.

Music Estonia 5.tegevusaasta tähistamisel 16. IX 2019 Sveta Baaris esinesid Madleen Teetsov ja Luke Teetsov-Faulkner FOTO LINDA LIIS EEK.