Mississippis bluusijahil

“Ma ei tea, kui paljud teist täna hommikul kirikus käisid, aga kes ei käinud, ärge muretsege – selle asja ajame siinsamas ja kohe praegu korda!” kuulutas 76-aastane Memphise kirikuõpetaja John Wilkins lavale jõudes laia naeratusega. Mississippi osariigis Clarksdale’i linnas oli käimas festivali “Deep Blues” viimane päev ning pühapäevapärastlõunane oktoobripäike kuldas rohkearvulist publikut läbi pooleldi renoveeritud teatrimaja puuduva katuse.

Reverend John Wilkinsi “bluusijutlus” festivalil “Deep Blues”. FOTO ANDRES ROOTS

Õpetajahärra gospelbändis laulsid tema tütred ja tütretütar, üks tütrepoeg mängis trumme, teine elektriorelit ning kogu kava toodi publikuni hooga, mis annab nii mõnelegi rockbändile silmad ette. Mõni ime siis, et selle alternatiivbluusi festivali lõpetamisest reverend Wilkinsi “jutlusega” on saanud juba traditsioon. Eesti muusikahuvilisele võiks varasemast tuttav olla hoopis Wilkinsi isa Roberti nimi – tema pala “Prodigal Son” mängis oma 1968. aasta albumil “Beggars Banquet” kuulsaks Rolling Stones.

Kuid läheme ajas tagasi. Mullu 10. oktoobril maandusin ma koos Soome muusiku Jukka “Black River Bluesman” Juholaga Memphise lennuväljal Tennessees. Ees olid esinemised sealsamas Memphises ja kahel kaugemal üritusel, “King Biscuit Blues Festivalil” Arkansases ning “Deep Bluesil” Mississippis. Sellest, mis me ära tegime, tuleb ehk juttu mõni teine kord. Praegu pigem sellest, et kümne päevaga sai nähtud neljakümmet ansamblit ja hulka vaatamisväärsusi.

Memphis ja Helena

Memphis oli pisuke pettumus. Tõsi, muljetavaldavad olid nii Mississippi jõgi kui ka Suni stuudio, kus omal ajal salvestasid Elvis Presley, Johnny Cash, Jerry Lee Lewis, Carl Perkins, Howlin’ Wolf, Rufus Thomas, Junior Parker, B.B. King, James Cotton, Pinetop Perkins ja väga paljud teised. Kuulsast Beale Streetist polnud aga muud järel kui “vanainimeste Disneyland”. Jah, igas majas mängis elav muusika, aga isegi Läänemere kaldad on täis bände, kes neidsamu väsinud klassikuid sama hästi ja paremini esitada suudavad. Jukka hakkas kohe uurima, kus need “päris” klubid on, kus ta viimati Memphises esines. Selgus, et üks oli vahepeal maha põlenud, teise omanik aga olla panka röövinud ja istub vangis. Bluus!

Helena nimeline Arkansase linnake on bluusiajaloo seisukohast pea sama tähtis kui Memphis. Just siin alustas 1941. aastal USA vanim tänaseni eetris olev raadiosaade “King Biscuit Time”, kust said tuule tiibadesse Sonny Boy Williamson II, Pinetop Perkins ja Robert Lockwood Jr. (bluusilegendi Robert Johnsoni kasupoeg ja B.B. Kingi kitarriõpetaja). Saatest nime võtnud festivali on Helenas peetud 1986. aastast ning see kuulub USA tuntuimate bluusipidude hulka. Neli päeva, kuus suurt ja mitukümmend väikest lava – kõike seda poleks jaksanud ära vaadata ka siis, kui me poleks Jukka ja Johnny Lowebow’ga kordamööda terve päeva pilli pidanud mängima. Sellest, mis me nägime, jäi mulle kõige rohkem kõrva Jesse Cotton Stone’i stoner-bluus. Peatänav Cherry Street oli bändidest lookas. Mängiti nii deltabluusi, dixieland’i kui ka moodsat R&B-d.

Elu täis Clarksdale

Clarksdale on üks neist kohtadest, mida peetakse bluusi sünnipaigaks ja siinset teeristi, kus kohtuvad maanteed 61 ja 49, promotakse suisa ristteena, kus legendaarne Robert Johnson oma hinge kuradile müüs. Viimane väide on usutavasti ebatäpne nii geograafiliselt kui ka ajalooliselt, kuid esimeses on oma tõetera sees – Clarksdale’is või selle lähiümbruses sündisid ja elasid XX sajandi esimesel poolel Son House, Willie Brown, John Lee Hooker ja Muddy Waters (kelle hurtsik on tänaseks kolitud kesklinnas asuvasse deltabluusi muuseumi), aga ka soulikuningas Sam Cooke ning Ike Turner ja Jackie Brenston, kes salvestasid 1951. aastal mainitud Suni stuudios esimeseks rock’n’roll’i looks peetava laulu “Rocket 88”. 40-minutise autosõidu kaugusel linnast on Dockery Farms, kus Charley Patton õpetas 90 aastat tagasi kitarrimängu Howlin’ Wolfile ja Son House Robert Johnsonile. Tee äärde jäävad mõnestki laulust tuttav vangla Parchman Farm ja Tutwileri jaam, kus helilooja William Christopher Handy 1903. aastal esimest korda bluusi kuulis.

Pärast Helenat, mille mahajäetud, poollagunenud majad panid tahtmatult küsima, mis elu seal küll pärast tuhandete festivalikülastajate lahkumist elatakse, mõjus Clarksdale värske ja maalilisena. Selles linnakeses on elu ja muusika kesklinna tagasitoomine nii hästi õnnestunud, et kuni tänavuse pandeemiani mängiti seal elavat muusika tõesti seitse päeva nädalas. Minusugused bluusituristid olid küll ülekaalus, isegi kurikuulsas Red’s Lounge’is, kuhu majaperemees Red Paden veel hiljaaegu rahvast ainult näo järgi sisse lasi, ning ühel hetkel võib ka Clarksdale manduda Beale Streeti taoliseks lõbustuspargiks, kuid seni on muutus olnud positiivne. Turistide raha on andnud võimaluse korrastada ajaloolist linnasüdant ja avada uusi esinemispaiku ning toonud Clarksdale’i püsielanike ja pidevate külaliste hulka USA bluusimängijate koorekihi.

Loo autor bluusiklubi Ground Zero ees. FOTO PETER LEE

Muusikamuljeid

Ühte koorekihti kuuluvat muusikut kuulsime Red’sis suisa kahel õhtul. St Louisis sündinud Lucious Spiller kolis Clarksdale’i 2014. aastal, kui ta tuli konkursil “Memphis International Blues Challenge” soolomängu kategoorias teiseks. Spiller, kelle onu oli 1960. aastate kitarrikangelane Magic Sam, esines elektrilise trioga, mis töötas nagu kellavärk, võimaldades solistil teha, mis pähe tuleb. Kõik pausid ja hullumeelsed tempomuutused olid kõhklematult paigas ka jämmilugudes, mida tutvustati bändile stiilis “aeglane bluus C-duuris”.

Hommikusöögibluusi pakkus Bluesberry Café, mille üheks omanikuks on Bostonist pärit mitmekordne Blues Music Awardsi ja ajakirja Mojo aasta bluusialbumi laureaat Watermelon Slim. Mõnel hommikul oli Vietnami sõja veteranist vanahärra ise laval, teistel aitas, põll ees, perenaisel musti nõusid kokku korjata. Clarksdale’is bluusi kuulamise võlu ongi selles, et artistid, keda Euroopas näidatakse vaid kaugelt ja suure lava pealt, esinevad siin pahatihti Von Krahlist poole väiksemates kõrtsides, sõna otseses mõttes käe ja jala juures. Ja mõistagi on sõpradele ja naabritele esinedes esitusmaneer ja repertuaarivalik teine kui mööda ilma tuuritades.

Pühapäeval oli juba ette teada, et suur osa festivalipublikust sõidab Helenast tulles Clarksdale’ist läbi. Hommikul kell üheksa tänavalaval alanud “Super Blues Sunday” tipnes iga-aastase festivaliga “Pinetop Perkins Homecoming”. See toimus linnast väljas asuva Hopsoni istanduse südames, kus huvilised saavad ööbida moodsate mugavustega varustatud, aga muidu igati autentsetes puuvillakorjajate hüttides. Muddy Watersi kauaaegse klaverimängija Perkinsi mälestusürituse tulu läks noorte muusikute stipendiumiteks ja esinejakaart oli muljetavaldav.

Õuelaval juhatas jämmi võimsa tooniga suupillimängija Deak Harp, kes peab Clarksdale’is ka suupillipoodi ja -töökoda. Tema tuunitud pillidega mängivat muuhulgas Ozzy Osbourne, ansambli Smashing Pumpkins laulja Billy Corgan ja Charlie Musselwhite. Saime kuulda ka R. L. Burnside’i kitarristi Kenny Browni trio jõulist hill country blues’i ja elektrilise chicago bluusi supergruppi, kuhu kuulusid teiste seas Bob Stroger, Bob Margolin, Anson Funderburgh ja Bob Corritore. Jällegi kõrvutades – 1970. aastatel Muddy Watersi bändis kitarri mänginud Margolini hiljutine kontsert Haapsalu “Augustibluusi” pealaval koos noore Vene bändiga oli ju hea, aga see, kuidas ta vanade sõprade seltsis “oma inimestele” esines, oli hoopis teine tera ...

“Punkrockbluusi” festival “Deep Blues” asutati 2007. aastal Minneapolises, Clarksdale’i kolis üritus 2014. aastal. Mullu kestis “Deep Blues” neli päeva ning hõlmas 13 lava. Kõike ei mahu mainima, aga ägedaim rockbänd, mida ma väga pika aja jooksul kontserdil olen kuulnud, esines laulja Nikki Hilli eestvedamisel. Libby Rae Watson andis fantastilise akustilise bluusi kontserdi Ground Zero Blues Clubis, mille üheks omanikuks on näitleja Morgan Freeman. Tänavalavade valitsejatena jäid meelde RL Superbad oma eripärase helikeele ja isetehtud pillipargiga ning väsimatu ühemehebänd ja jutupaunik Terry “Harmonica” Bean. Õnnestus kuulata lauljat ja suupillimängijat Big George Brocki, kes läks tänavu 10. aprillil 87 aasta vanuses manalateele. Mõjuvad olid ka Bill Abeli trio ning Lightnin’ Malcolmi kitarri-trummi duo. Malcolm mängis pool kontserti saalis ringi jalutades ning pages lisaloo ajaks üldse õue kanepit suitsetama. Rahvas oli mõistagi sillas, aga show-elemendist muljetavaldavam oli kitarristi ning lavasügavusse üksi ja silmsidemeta jäetud trummari filigraanne kokkumäng. Parimad Mississippi ansamblid näitasid, et bluus ei ole lõputu “räntä-täntä”, vaid seda saab ja tuleb liigendada, et bändil ja publikul igav ei hakkaks. Ning et hea rütmisektsioon ei looda selle peale, et “bluusid on kõik ühtemoodi”. Omandada tuleb mitte ainult lugu, vaid ka muusika.

Robert Kimbrough Sr. esines laupäeva õhtul Red’s Lounge’is ja pühapäeva varahommikul Bluesberry Cafés. Värske AMG Heritage Awardsi aasta albumi laureaat on ühtpidi oma isa Junior Kimbrough’ pärandi hoidja ja jätkaja, teistpidi kõnnib ta aga kindlalt oma rada, vürtsitades hill country blues’i rütme souli harmoonia ja wah-wah-kitarriga. Nii esindab ta täiuslikult seda “miskit”, mis ühendab tänase Mississippi bluusitippe – traditsioonilises bluusis kodus kui kala vees, ei häbene nad oma muusikasse segada moodsamaid kõlasid ja “muu muusika” elemente, sest on ju nemadki üles kasvanud ka tolles maailmas.