Viiekümne naise meeliülendav vägi

Tartu ülikooli akadeemiline naiskoor (TÜAN) oleks oma kolmveerandsajandi pikkust tegevust tähistanud piduliku kontserdiga 18. aprillil, kui loodus poleks vahele seganud ja kogu ühiskonda halvanud. Millal pidu teoks saab, ei oska praegu keegi öelda, sest repertuaar tuleb ju üles soojendada ja uuesti ühiselt esitusküpseks lihvida. Võibolla ongi peale sunnitud generaalpaus sobilik, et ajale veidi tagasi vaadata ja seni tehtust vahekokkuvõte teha. Muusika küsimustele vastasid naiskoori praegune peadirigent Triin Koch ja mõned lauljad.

Puhkenud kriisi ajal nägi Facebookis palju instrumentalistide ja ka lauljate koduvideoid ning püüdu isolatsioonist hoolimata töist ja optimistlikku meeleolu üleval hoida. Kuidas koorilauljaile koroona aeg mõjus?

Triin Koch: Muidugi on olnud tore ja positiivne Facebookist kõiki neid klippe vaadata ja sealt ka lootust koguda, et asjad ei jää päriselt seisma. Mina oma kooridega selliseid kogunemisi ei teinud, sest meie töö oli eriolukorra kehtestamise ajaks juba sellises peenhäälestusfaasis, et interneti teel poleks eriti saanud pooleli jäänud tööd jätkata. Võibolla seda ei peaks ütlema, aga ma pean tunnistama, et pandeemia tulek tõmbas minul isiklikult vaiba nii äkki alt, et piltlikult öeldes olin ma päris pikka aega pikali maas ega osanudki kuidagi normaalselt toimida. Nii et koorid toetasid sel ajal rohkem mind kui mina koore. Praegu, kus tunneli lõpus mingi väike valguskiir on, tundub mulle, et lauljatele on see aeg mõjunud kahetiselt. On neid, kes tahavad väga laulda ja on nõus kohe kokku tulema ja jätkama sealt, kust pooleli jäi ega muretse eriti. Samas on ka neid, kes on sündmuste käigust šokis ja hirmul ja kes veel niipea ei tahaks suurema seltskonnaga koguneda, kuigi laulda muidugi tahaksid.

Miks peaks laulja tulema just TÜ naiskoori? Mis on selle koori võlud ja trumbid või eelis teiste Tartu kooride ees?

See on intrigeeriv küsimus. No miks? Sellepärast, et Tartu ülikooli akadeemiline naiskoor on üks Eesti parimaid koore. Selles kooris pakutakse väga head vokaalharidust ja selles kollektiivis sünnib väga palju põnevat, kastist välja mõtlemist ja n-ö tavaettekujutusest väljuvaid projekte. Sedasorti põnevust, mis erineb sellest, et koor seisab laval ja laulab oma kontserti, on naiskooril viimastel aastatel olnud väga palju. Kui rääkida eelisest teiste Tartu kooride ees, siis ... Ma arvan, et naiskoor on Tartus oma taseme ja tegevuse poolest väga silmapaistev kollektiiv. Ja lisaks, kui üks naistudeng või ka mitte-tudeng otsustab, et tahab laulda justnimelt naiskooris, mis on juba ise väga spetsiifiline otsus, siis ausalt öeldes Tartu kontekstis kuigi palju mõtlema ei pea ning otsus, kuhu koori minna, on tegelikult päris lihtne. Ja kui mõelda, et miks üks naisterahvas peaks tulema just naiskoori, siis ma arvan, et TÜ naiskoori tulles saab igaüks endale lisaks kooris laulmisele ka väga hea ja toreda pagasi elukogemuse näol tänu neile 50 naisele, kes TÜ naiskooris tema ümber on.

TÜ naiskoor on olnud aastakümneid Eesti naiskooriskeene liider. Kuidas see on saavutatud? Mida siin on tehtud ja tehakse teisiti võrreldes teiste naiskooridega?

Et viimasele küsimusele vastata, peaks ilmselt mingi tabeli koostama ja vaatama, mida ühed teevad ja mida teised teevad. Aga see liider olemine – see pole otseselt olnud kunagi eesmärk. Eesmärk on olnud võimalikult hea vokaalkultuur, lugupidav suhtumine muusikasse ja oma publikusse ning elamuslike esituste pakkumine. See võib tunduda elementaarne, aga kui käia kontserdisaalides, siis ei saa mu meelest alati öelda, et kõik need tingimused on täidetud. Ma arvan, et sellised lihtsad asjad ongi need, mis publikut puudutavad, ole sa siis kontserdilaval või konkursil. Ma loodan, et need on need näitajad, mille alusel võib meid liidriks pidada.

Kooril on 75 tegevusaasta jooksul olnud kokku ainult kolm peadirigenti. Kas on mõni joon, tava, põhimõte või mis iganes, mis on pärit veel Richard Ritsingu dirigendiks olemise ajast? Mis on senini alles Vaike Uibopuu perioodist?

Neid traditsioone, mis on väga pikalt selles kooris olemas olnud ja säilinud, on pigem palju. Ja see on hästi tore, et neid kantakse edasi ja peetakse tähtsaks. Need on sellised märgilised ja olulised asjad naiskoori elus, mis aitavad seda kollektiivi koos hoida, organiseerida, tekitada kokkukuuluvustunnet.

Ma väga täpselt ei oska öelda, mis on need asjad, mis on Richard Ritsingu ajast kandunud üle Vaike aega ja sealt veel edasi praegusesse aega – fakte mul nii täpselt ei ole, aga ma arvan, et Vaike ajast on koorielus väga palju. Tugevad ja hästi toimivad juhatused on võibolla pärit ka juba Ritsingu ajast, aga kindlasti Vaike ajast. Vaikele oli väga oluline, et koor toimiks hästi ja ladusalt ja et asjad oleksid korras ja hästi organiseeritud. Ka selles, mismoodi ma ise koori tööd korraldan ja proove üles ehitan, olen ma väga palju eeskuju võtnud Vaikelt. Kõik need hääleseadetunnid ja see, et hääleseadesse oma aja panustamine on võtmeküsimus, on kindlasti pärit Vaikelt. Lisaks sellele pärineb eelmiste dirigentide ajast loomulikult lõputul hulgal akadeemilisi traditsioone, mis käivad koorielu juurde. Nt hooaja alustamise ja lõpetamisega seotud traditsioonid pärinevad minu jaoks kõik Vaike ajast, aga võibolla on palju sellest olnud olemas juba veel varem. Või siis sellised naiskoori jaoks armsad asjad nagu sünnipäevalaulu ja sooviloo laulmine sünnipäevadel ning eriti uute lauljate koori vastuvõtmine ja nende eest hoolitsemine nende esimesel aastal, mis on kindlasti eriline ja pigem haruldane traditsioon. Nii et neid traditsioone on palju.

Üks viimaseid TÜ naiskoori proove, mis toimus täpselt koori 75. sünnipäeva päeval (3. märtsil). Proovi olid kutsutud Riho Esko Maimets, Mariliis Valkonen ja Patrik Sebastian Unt, kellelt naiskoor oma juubeliks uudisteosed tellis. Nende esiettekanne pidi toimuma 18. aprillil. Pildil naiskoor ja Triin Koch koos heliloojatega proovi lõpus ja enne kringlisöömist. FOTO ANNIKA OPER

Missugune on teie lemmikrepertuaar? Kuidas on üldse naiskooride repertuaariga – kas on piisavalt, mille hulgast valida? Kas midagi jääb ka kättesaamatuks? Millest repertuaari valides üldse lähtute?

Minu lemmikrepertuaar on kindlasti Eesti muusika. Ma isegi ei täpsustaks kuigi palju, sest mul on tõesti lemmikuid igast perioodist – nii ärkamisajast kui ka nõukogude ja praegusest ajast. Kui mõned nimed siiski nimetada, siis Tormis, Mägi, Kreek, Saar ja Kõrvits on minu absoluutsed lemmikud. Aga Eesti muusika üleüldiselt on minu lemmikrepertuaar ja ma olen täiesti Eesti koorimuusika usku.

Teisalt, kui ma mõtlen oma meele- või hingelaadi peale, siis pigem on mulle südamelähedasem romantilise helikeelega muusika. Samas see ei tähenda alati, et see peab tingimata olema pärit romantismi ajastust. Ma ütleksin pigem, et mu meeleolu ja fraseerimise tunnetus on romantilist laadi. Mulle on ülipõnev teha ka uut muusikat, ükskõik kas ekstra naiskoorile kirjutatut või mitte. Ma pean silmas just muusikat, mida ei ole liiga palju tehtud ja mis võimaldab ise leiutada ja nüansse avastada. Praegu ongi mul järjest suurem soov teha ja laulda kooriga täiesti uut muusikat.

Kui rääkida naiskoori repertuaarist ja Eesti muusikast, siis väga palju naiskooridele varem kirjutatud muusikast on TÜ naiskooril ära lauldud ja uut repertuaari niisama juurde ei tule. Uue naiskoori repertuaariga on praegu ikkagi ainult nii, et kui sa tellid teose, siis sa saad selle. See on küll väga põnev, aga väga kallis lõbu, nii et ei jõua endale igal aastal nii palju teoseid juurde tellida, et oleks kogu aeg väga huvitav. Seega ei saa öelda, et Eesti muusika hulgast oleks naiskooril väga palju valida. Aga siis tuleb võtta appi naabrid ja maailmamuusikast on loomulikult valikuid väga palju ja pigem on seal küsimus selles, kuidas õiged asjad üles leida.

Kas midagi jääb kättesaamatuks? Jah, kindlasti jääb. Mingid asjad raskusastme tõttu ja midagi ka võibolla teadmatuse tõttu. Samas kui mõelda, et TÜ naiskoor laulis aasta tagasi Jüri Reinvere teost, mis ei olnud üldse mitte lihtne, siis tegelikult on nii, et kui ikkagi tahta ja pingutada, saab kätte kõiksugused asjad.

Repertuaari valides on väga vähe selliseid olukordi, et saad vabalt mõelda, mida nüüd valida, sest enamus valikuid tekib lähtuvalt vajadusest. Nt tead juba ette, et aasta pärast toimub selline ja selline kontsert või siis juubelikontsert – see hakkab juba ise suunama ja tingima repertuaarivalikuid. Nii et üldiselt valik kujuneb vastavalt sellele, missuguse sisuga kontsert või huvitav ettevõtmine on tulemas.

Mis on teie jaoks esituse puhul kõige olulisem? Millega proovis kõige rohkem tööd teete?

Minu kui dirigendi või ka minu kui kuulaja jaoks on kõige olulisem esituse elamuslikkus. Ma pean saalist kuulates tundma, et need inimesed, kes on laval ja teost esitavad, saavad ise ka aru, mida nad laulavad ja mis on selle kõige mõte. Ma pean nägema ja kuulma, et esitajad on selle asja sees ja et see sünnib koostöös dirigendiga – siis see jõuab saali. Vahetu läbielamine ja elamuslikkus on minu arvates kõige tähtsam. Dirigendina on mul seda raskem mõelda, aga kuulajana ma saan andeks anda mõned tehnilised vead või kooskõlapraagi, kui esitus on elamuslik. Aga kui ma näen, et see, mida lauldakse, ei kõneta lauljaid, rääkimata publikust, on asi minu arvates mõttetu.

Proovis ... Seda on jube raske kraadida, millega me kõige rohkem tööd teeme. Ma arvan siiski, et me proovides töötame väga palju nimelt tekstiga ja teksti mõistmisega, sellest arusaamisega. Need mõtted lihtsalt ei jõua mitte kuidagi teisiti saali ja publikuni, kui koor kui tervik väga täpselt ei tunneta, mida ta laulab. Ma ei saa öelda, et me kõige rohkem töötame tekstiga, aga tekst on kindlasti üks väga oluline nüanss, millest vokaalmuusika algab. Vokaalmuusikas ei ole muusika lihtsalt niisama, vaid helilooja võtab teksti ja sinna peale hakkavad asjad sündima. See on väga oluline alguspunkt, millest minu arvates kahjuks minnakse üpris tihti mööda. Mul on kuulajana väga tihti kahju, et ma ei saa kas diktsiooni tõttu aru, millest lauldakse, või siis ma saan tekstist küll aru, aga ma ei kuule lauljate suust tulevat mõtet. Vokaalmuusika algab tekstist ja kui me sinna sisse ei lähe ja seda enda jaoks lahti ei mõtesta, siis on see töö mu meelest poolik. Kõige põnevam osa tööst kooriga on minu jaoks kindlasti läbi selle tekstitunnetuse õigete kõlavärvide otsimine. Kui me teame, mida me öelda tahame, siis me peame leidma need vahendid, kuidas me seda ütleme.

Keda peate dirigendina oma suurimaks eeskujuks ja miks?

Minu esimene suur eeskuju oli ja on kindlasti minu õpetaja Vaike Uibopuu. Tema on see inimene, kes on mind õigele teele juhatanud ja kes andis mulle kätte kõige esmasemad ja olulisemad teadmised ja töövahendid, mille pinnalt ma sain väga hästi edasi minna. Loomulikult polnud need mingid lõplikud asjad, aga ta andis mulle väga hea kasvupinnase ja see on oluline. Sa ei saa midagi teha, kui sul ei ole õigeid suunajaid või õiget suunda kätte antud.

Elus on igasuguseid etappe, aga ma arvan, et ma olen praeguseks hetkeks nii vana, et mul selliseid väga suuri iidoleid ja n-ö pimesi eeskujusid enam ei ole. Pigem on nende eeskujudega nii, et ma vaatan oma kolleegide tööd kõrvalt ja näen või ka avastan nende tegevuses mingeid väga spetsiifilisi ja peeneid asju, mida nad teevad väga-väga hästi. Neid nüansse on just praegu, kui ma ise olen ka juba piisavalt kaua töötanud ja loodetavasti saan asjadest aru, väga põnev tähele panna. Võibolla tulevad ka suured eeskujud kunagi uuesti tagasi, aga praegu pakub mulle kõige rohkem huvi just see igaühelt põnevate killukeste leidmine.

Kas TÜ naiskoori ees on ka külalisdirigente seisnud?

Tööd külalisdirigentidega on olnud vähe, neid on olnud ainult mõned üksikud. Vaike Uibopuu ajast võib külalisdirigentidest välja tuua naiskoori auliikme Kari Turuneni. Viimasest ajast, kui minul oli 2016. aasta sügisel vaba semester, tegi kooriga jõulukava Benjamin Kirk. Lisaks on olnud dirigente, kes on juhatanud ühte või kahte lugu, aga päris kontserdikava tegemist pole olnud.

Millised on olnud teie juhatamise ajal koori huvitavamad kavad?

See on keeruline küsimus. Harrastuskooriga saab väga spetsiifilisi või läbiva teemaga kavu koostada väga harva. 2018. aasta novembris Tartus ja Tallinnas toimunud kontsert “Laulude laulud” oli erandina selline kava, mis oli ühest ideest kantud. Laulsime seal vaimulikku muusikat nii Eestist kui mujalt. See oli ka kontsert, kus kohtusid naiskoor ja orel – mina ei olnud sinnamaani koos oreliga naiskooriga midagi sellist teinud. See oli tervikuna väga huvitav kava ja me saime laulda asju, mida seetõttu, et orelit ei ole alati võtta, ei saagi kuigi tihti esitada.

Üheks huvitavamaks terviklikumaks projektiks või kavaks oli minu jaoks kindlasti ka 2015. aastal ilmunud naiskoori plaadi “Võrsed” jaoks salvestatud materjal. See koosnes täiesti uuest muusikast, millest suur osa oli just TÜ naiskoorile kirjutatud. See oli väga huvitav aeg, kus pidi õppima palju uut materjali ja kus oli minu jaoks palju interpreteerimise põnevust. Huvitavad on olnud ka viimaste juubelikontsertide kavad, mis kõik on lähtunud või olnud põimitud mingist juhtmõttest, mille me oleme enda jaoks hästi läbi mõelnud ja millesse sisse elanud. Need olukorrad, kui sa teed mingit lugu täiesti teises kontekstis kui tavaliselt, on alati hästi põnevad ja selle käigus on nii mõnigi varem tehtud laulu puhul avaldunud hoopis uus nägu.

2015. aasta juubelikontserdil “Ela. Kasva. Õitse”. FOTO PEETER SÄÄLIK

Missugune on olnud tippelamus või -sündmus koos TÜ naiskooriga?

Kui 15 aastat ühte koori juhatada, siis eks neid sündmusi ja elamusi, väiksemaid ja suuremaid, tuleb kokku ikka väga palju ja lõpuks läheb see mälestustepundar nii suureks, et mõnda asja on sealt raske üles leida. Ühe tippsündmusena tuleb kindlasti meelde Prantsusmaa reis 2015. aasta suvel, kus naiskoor sai vähemalt minu ajal esimest korda tunda, mida tähendab astuda viiel õhtul järjest üles sama kavaga. Minu kõige suurem elamus selle kõige juures oli, kuivõrd tugevasti naiskoor selle viie päeva jooksul edasi arenes – iga kontsert andis midagi juurde ja arendas koori väga. Tippsündmustest rääkides tooksin jälle välja ka kõik meie viimase aja juubelikontserdid. Ükski neist ei ole olnud lihtsalt selline klassikaline akadeemiline kontsert, vaid kõik nad on otsinud uusi väljendusvõimalusi koori jaoks. Sellised olid kaks eelmist juubelit aastatel 2010 ja 2015 ja selline oleks olnud ka seekordne juubel, mis paraku koroona tõttu edasi lükkus ja mille puhul ma huviga ootan, et mismoodi see välja kukub.

Tippelamus võib olla ka üks lugu ühe kontserdi jooksul ja vahel on sellest täitsa küllalt. Loota, et terve kontsert oleks üks suur tippelamus, ongi enamasti palju, aga selliseid väikseid tippelamusi on muidugi hulgaliselt olnud. Tippelamuse võib saada ka hoopis proovis: ei ole vähe olnud neid hetki proovis, kus midagi on tulnud väga hästi ja elamuslikult välja ja ma olen olnud üllatunud, et mis nüüd juhtus. Ja eks koorielu pakub tippelamusi ka veel nii mõneski muus mõttes, mitte ainult muusikalises.

Kuidas TÜ naiskoor end majandab?

Ülikooli koorina on naiskooril vedanud – koor ei pea ise muretsema ei prooviruumide üüri ega ka dirigendi, koormeistri ja hääleseadja töötasude pärast, selle eest hoolitseb MTÜ Tartu Üliõpilasmaja. Üliõpilasmaja kaudu saavad nende all tegutsevad koorid lisaks ka nii Tartu ülikoolilt kui Eesti maaülikoolilt iga-aastast tegevustoetust, millest on suur abi. Sellele lisandub tegevustoetus Tartu linnalt ning suuremate projektide puhul taotleb koor tavaliselt toetust ka Eesti Kultuurkapitalilt, Tartu Kultuurkapitalilt ja mujalt.

Kuidas edasi? Kui olukord normaliseerub, kas siis on ikkagi midagi oluliselt teisiti?

Sellele küsimusele peaks vastama kunagi hiljem, sest kuidas ma võiksin seda praegu teada. Vaadates, kuidas ma ise ennast olen selles olukorras tundnud, siis ma arvan, et päris samamoodi asjad siiski edasi ei lähe, selleks on praegusel hetkel ka veel ju palju füüsilisi takistusi. Ma arvan, et küllap olukord kunagi siiski normaliseerub, aga see võtab kindlasti palju rohkem aega kui me praegu tahaks. Täitsa selge on see, et inimestesse on praegu sisse kodeeritud hirm ja ärevus, mis eriti ei soodusta ei muusika tegemist ega kokkusaamist. Samas võib kokkusaamine väga palju aidata seda hirmu ja ärevust leevendada. Nii et siin on paras paradoks. Ma siiski ei usu, et pikemas perspektiivis on midagi oluliselt teisiti. Ma arvan, et osas, mis puudutab muusika tegemist, kulgeb maailm samamoodi edasi. Muidugi, kui meile mingid füüsilised piirid ette seatakse ja ranged reeglid kehtestatakse, siis ei ole midagi teha, aga ma arvan, et varem või hiljem läheb olukord siiski normaalseks tagasi.

TARTU ÜLIKOOLI AKADEEMILINE NAISKOOR (TÜAN)

• Asutatud 3. märtsil 1945, asutaja Richard Ritsing (1903–1994).

• Koori peadirigendid: Richard Ritsing 1945–1963, Vaike Uibopuu 1963–2005, Triin Koch al 2005.

• Enamik lauljaid on TÜ tudengid või vilistlased, kooris laulab ka Elleri kooli õpilasi ja vilistlasi.

• Osaletud on kõikidel Eesti üldlaulupidudel. TÜAN naiskoor on üks üliõpilaslaulupidude “Gaudeamus” algatajaid ja selle traditsiooni hoidjaid.

• Traditsioonid: esinemised ülikooli aktustel; jõulukontsert ja -pidu koos Tartu ülikooli akadeemilise meeskooriga, suusalaager koos Tallinna tehnikaülikooli akadeemilise meeskooriga; sügisene laululaager, häälerühmaõhtud, koori sünnipäeva tähistamine märtsi alguses, osavõtt laulupidudest, koori moto (loodud 1957) laulmine iga proovi ja kontserdi lõpus (muusika R. Ritsing, sõnad koori laulja Valli Kaselaid); Pöksi laulupäev – ühine esinemine koos TÜ kammerkoori ja TÜ naiskoori Tallinna vilistlaskooriga Võrumaal Sulbi laululaval suve algul.

• Eesti naislauluseltsi aasta naiskoor 2010 ja 2015, Eesti kooriühingu aasta koor 2019.

Olulisemad ettevõtmised viimastel aastatel:

• Pärt Uusbergi teose “... ja tuulelaeval valgusest on aerud...” esiettekanne koos TÜ kammerkoori, TÜ akadeemilise meeskoori ja TÜ sümfooniaorkestriga emakeelse ülikooli 100. aastapäeva tähistamiseks korraldatud kontsertidel Tartus, Pärnus ja Tallinnas (2019).

• Ühiskontserdid Helsingi akadeemilise meeskooriga Tartus ja Helsingis (2019).

• Jüri Reinvere teose “Mu isamaa. Mu õnn ja rõõm” esiettekanne koos Eesti Rahvusmeeskoori ja Vanemuise sümfooniaorkestriga juubelilaulupidude ühisel avakontserdil (2019).

• Kevadkontsert “Valgus ja rahu. Leelo Maie Kaske” TÜ aulas (2019).

• Vaimuliku muusika kontserdid “Laulude laulud” Tartus ja Tallinnas (2018).

• Eesti naiskooride esindamine “Europa Cantatil” “Estonian Highlights” kontserdil Estonia kontserdisaalis (2018).

• Osalemine vabariigi 100. aastapäeva pidulikul kontsertaktusel ERMis (2018).

• Eesti vabariigi 100. aastapäevale pühendatud kontsertetendus “Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” ERMis koos TÜ kammerkoori ja TÜ akadeemilise meeskooriga (lav Jaanus Tepomees, 2018).

• Tärkava koorihelilooja programmi “Sahtlist saali” ellukutsumine ja korraldamine (2016–2017).

• Osalemine projektis “101 koorilaulu” (2016).

• Osalemine teatri Must Kast lavastuses “Võõrana põhjala kõrbes” (lav Lennart Peep, 2016).

• Osalemine festivalil “Festival des Chœurs Lauréats” Lõuna-Prantsusmaal (2015).

• CD “Võrsed” väljaandmine uue Eesti naiskoorimuusikaga (2015).

• Kontsertetendus “Kasvu.Hoone” (lav Maria Peterson) ja kontsert “Ela. Kasva. Õitse” koori 70. sünnipäeva tähistamiseks (2015).

• Koorimuusika konverentsi korraldamine (2015).

• Põhjamaade üliõpilaskooride festivali (NSSS) korraldamine (2014).

• Naiskooridele mõeldud “Sukasäärelauliku” väljaandmine koostöös Tallinna tehnikaülikooli akadeemilise naiskooriga (2014).

Olulisemad konkursivõidud viimastel aastatel:

• I koht A-kategooria naiskooride hulgas ning vaimuliku muusika ja rahvamuusika kategooriates VI rahvusvahelisel Vietnami koorikonkursil (2019).

• I koht A-kategoorias Eesti naiskooride võistulaulmisel ning parima dirigendi preemia (2018).

• III koht naiskooride hulgas XIV Marktoberdorfi rahvusvahelisel kammerkooride konkursil (2015); jagatud I koht A-kategoorias Eesti naiskooride võistulaulmisel (2015).

KRISTI KUNINGAS (I alt, laulab TÜANis alates 1994. aastast)

Kuidas langes valik TÜ naiskoori kasuks?

Laulsin kogu alg-, põhi- ja keskkooliaja koolikooris, seega koorilaul kui harrastus on olnud teadlik valik. Naiskoori sattusin siiski pigem juhuslikult: käisin esmalt ülikooli kammerkoori katsetel, jälgisin tagumisest pingireast teiste huviliste ettelaulmist ja miskipärast otsustasin, et see ei ole minu jaoks. Läksin sealt suud lahti tegemata ära.

Naiskoori katsed olid tol aastal hiljem, alles oktoobris, sest koor tuli välisreisilt. Läksin kohale ja laulsin Vaike Uibopuule ette, võeti vastu ja lubati prooviruumi. Kusjuures sel aastal, kui ma koori astusin, tegi esimestel kuudel noorlauljatega proovi hoopis Vaike õpilane Triin.

Milles seisneb TÜ naiskoori võlu?

Selles koosluses on armastus muusika vastu, valmidus hea tulemi nimel ühiselt pingutada, tarkus ja toimekus, iseseisvus ja ühtehoidmine, tasakaalukus ja vallatus, pöörased ideed ja sihikindlus nende teostamisel. See on sõnulseletamatu naiste vägi, mis meid liidab.

Erilisim elamus.

TÜANi kontsert 15. mail 2012 Torontos St Trinity kirikus. See on seni ainus naiskoori kontsert, kus ma olen olnud publiku hulgas kuulamas. See kirikukontsert oli meie Kanada reisi üks ilusamaid ja emotsionaalsemaid, mina aga istusin saalis, sest olin täiesti hääletu ning polnud mõtet lavale niisama suud liigutama minna. Elasin rõdult kaasa igale silbile, taktile, pausile, fraasile ning rõõm ja nauding ilusast muusikast kaalus üles nukruse, et ise ei saanud laval olla.

Kui iseloomustada Triin Kochi kolme sõnaga, siis missugused need oleksid?

Muusika, (jonnakas) sihikindlus, Pöksi.

KAROLIINA KALDA (I sopran, laulab kooris alates 2010. aastast)

Kuidas langes valik TÜ naiskoori kasuks?

Laulsin kogu oma kooliaja mudilas-, laste- ja neidudekoorides ja enamasti ikka ainult koos tüdrukutega. Keskkooli viimasel aastal otsustasin, et nüüd aitab ja tahan ka segakoori. Ja läksingi. Laulsin Tartu Noortekooris, mis oli väga tore kogemus, aga pärast kaht aastat tundsin, et igatsen naiskoori kõla. Naiskoor ja noortekoor jagavad aga hääleseadjat ning kui temale oma mõtteid avaldasin, soovitas ta mul naiskoori proovida. Nii ma siis katsetele läksingi. Kümme aastat tagasi ...

Milles seisneb TÜ naiskoori võlu?

Naiskoori lauljad on väga mitmekülgsed, targad ja pühendunud. Olen ikka tundnud, et soovi korral leiaksin alati kellegi, kellega ükskõik millist küsimust arutada. Lisaks on naiskooril avanenud võimalus teha koostööd paljude huvitavate inimestega ja osaleda erinevates projektides, mis on pakkunud rohkelt uusi kogemusi.

Erilisim elamus.

Hetked kontserdilt Kanadas St Trinity kirikus 2012. aasta mais, Lõuna-Prantsusmaalt pärast edukat kontserti 2015. aasta juulis või siis muljed Estonia kontserdisaali lavalt 2018. aasta suvel “Europa Cantati” kontserdilt, kui tundus, et nüüd on kõik hästi. Erinevad hetked, aga tunne on sama – tekib kontakt mitte ainult publikuga, vaid – veel olulisem – kooril omavahel. Kõik särab. Olla on kerge. Laulda on lihtne! Üksinda õnnelik olla on ka päris mõnus, aga kui õnnelikud on ka kõik sinu ümber, siis tekib huvitav sünergia.

Kui iseloomustada Triin Kochi kolme sõnaga, siis missugused need oleksid?

Tundlik, nõudlik, hoiab traditsioone au sees.

LISETE REINEBERG (II sopran, laulab TÜANis alates 2018. aastast)

Kuidas langes valik TÜ naiskoori kasuks?

Mina käisin tegelikult hoopis TÜ kammerkoori katsetel. Laulsin väiksena küll ka tütarlastekooris, aga enne ülikooli tulekut laulsin segakooris ja mulle tundus, et kammerkoor on sellele hea jätk. Lisaks suhtusin teatava eelarvamusega naiskooride repertuaari, mis ei tundunud mulle siis võibolla niivõrd põnev ja mitmeplaaniline kui segakooril. Õnneks kutsus aga Triin mind hoopis naiskoori ja ma olen selle üle väga tänulik, sest mitte ainult mina, vaid ka paljud mu lähedased on tänu sellele avastanud naiskoori võlud.

Milles seisneb TÜ naiskoori võlu?

Kuigi enne suhtusin naiskoori repertuaari eelarvamusega, siis tegelikult sai mulle väga kiiresti selgeks, et selleks pole põhjust. TÜ naiskoori repertuaar on tohutult mitmekülgne, sest kooris oldud napi aja jooksul olen ma laulnud teoseid, mida ma pole kunagi varem esitanud ja mis on mind oma muusikalise keerukusega täielikult mugavustsoonist välja toonud. Lisaks on TÜ naiskoor väga kõrge tasemega koor ning on pakkunud mulle kustumatuid elamusi nii kodus kui võõrsil. Samas peitub naiskoori kõige suurem võlu ikkagi neis inimestes, kes kooris laulavad, sest see vägi, mis pea viiekümne naise kooskõlast sünnib, on meeliülendav.

Erilisim elamus.

Minu jaoks oli väga eriline Vietnami reis, sest esiteks oli see minu esimene niivõrd eksootiline reis ja teiseks esimene koorikonkurss. Samas jäävad mulle ilmselt igaveseks meelde rahvusülikooli 100. aastapäeva kontserdid Tartus, Pärnus ja Tallinnas ja see, kui sügavalt Pärt Uusbergi teos mu hinge paitas.

Kui iseloomustada Triin Kochi kolme sõnaga, siis missugused need oleksid?

Pühendunud, kirglik, sihikindel.

TRIIN KOCH

• Lõpetanud koorijuhtimise erialal 1997 Elleri kooli (Vaike Uibopuu klass), 2004 Eesti muusikaakadeemia magistrantuuri (Kuno Arengu klass).

• Al 2005 TÜ akadeemilise naiskoori dirigent. Praegu juhatab veel TÜ naiskoori Tallinna vilistlaskoori ja TÜ kammerkoori.

• 2009. a üldlaulupeo naiskooride dirigent, 2014. a üldlaulupeo naiskooride liigijuht ja segakooride dirigent, 2019. a üldlaulupeo segakooride liigijuht ja 2019. a Tartu laulupeo muusikaline juht ja peadirigent.

• 2003 Eesti kooriühingu aasta noor dirigent, 2008 ja 2019 aasta dirigent.

• 2011 Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali ja 2016 koorimuusika aastapreemia laureaat, 2016 Gustav Ernesaksa fondi peastipendiumi nominent.