Õhtud, mis kannavad kroone. Tartu Üliõpilassegakoori õhtupäevikud
- Liis Rull
- 1 day ago
- 7 min read
Päevad eitavad tuska, mida ainult õhtud võivad peletada.
Päevad varjavad saladusi, mida ainult õhtud söandavad seletada.
Päevad on täis tuhmust, mida ainult õhtud oskavad heletada. (Artur Alliksaar)
Inimkond jaguneb teatavasti hommiku- ja õhtuinimesteks. Õhtune aeg on omaette salapärane ja ainulaadne – õhtuti ning eriti veel väga hilistel tundidel ütleme me asju, mida muidu ei söandaks; öö melus läheme mõnikord kaasa suisa segaste seiklustega, õhtune valgus laseb paista nii mõnelgi teinekord peidus oleval värvil. Mis juhtub siis, kui õhtu varjus saab koos kõlamiseks kokku kolmveerandsada nooruse tuhinast kantud häält ja samas meetrumis tuksuvat südant?
Tartu Üliõpilassegakoor (TÜS) on vanim tänaseni tegutsev üliõpilaste segakoor Eestis. Koori sünniaastaks loeme aastat 1905, kui Leonhard Wilhelm Johann Neuman (varjunimega Leenart Helisalu) asutas Eesti Noorsoo Segakoori – niisiis läheneme 120 aasta juubelile.
Emajõelinnas toimetaval kooril on viimastel aastatel olnud rõõm kogeda ääretult suurt huvi oma ridades laulmise vastu ning nii koosneb kollektiiv praegu ligi 80 liikmest – seltsis segasem, kas pole? Alates 2010. aastast on meie peadirigendiks särav ja alati humoorikas Küllike Joosing: Heino Elleri muusikakooli koorijuhtimise osakonna juhataja, Tartu 2024. aasta laulupeo “Õnn ja rõõm” kunstiline juht ja Lõuna-Eesti kooriareaali üks silmapaistvamaid dirigente.
TÜSis saab muuhulgas otsida ühiseid harmooniaid geograafide, arstide, juristide, filoloogide, inseneride ja teiste elukunstnikega. Üliõpilassegakoori fenomeni selgitamisega jäävad harilikult jänni ka kõige nupukamad siin- ja sealpool Emajõge, ent kooris on igal juhul midagi eriliselt sooja ja sädelevat, mis võimaldab pidurdamatu rõõmuga vallutada lavasid ja luua elamusi nii konkurssidel, järvekaldal kui Genialistide klubi mustas saalis, ning kohtuda kell kuus hommikul täies õies Toomemäel või hilisemateks peegeldusteks kasvõi peadirigendi diivanil, kuhu mahub teatavasti kogu seltskond.
Kõige rohkem kohtume me aga ikka ja alati õhtuti. Sel moel on õhtud – nii proovide, kontsertide kui mis tahes muu ilusaga täidetuna – TÜSile üks omamoodi eriline aeg koosloomiseks ja -olemiseks. Koori sel aastal ilmuvale albumile pealkirjaga “Õhtute kuld” (helirežissöör Tanel Klesment) koondusid esialgu vaat et märkamatult päeva lõpupoolest pilte maalivad kooriteosed ning 2024. aastal jõudis publikuni ka Maria Kõrvitsa meile pühendatud laul pealkirjaga “Õhtute kollane tolm” (sõnad Artur Alliksaar). Ühes tolmuvihus õhtutolmu igasse suunda keerutavate trioolidega leiab peagi ilmavalgust nägevalt albumilt veel suvisiniseid öid, ehapunaseid ebemeid, läbini kirgast õnne ja sulnilt sädelevat rõõmu – kõike seda, millest oleme viimastel aastatel lasknud endil üdini läbi imbuda.
Näita mulle oma lemmikõhtut, ja ma ütlen, kes sa olid,
kes sa oled
ja kes sa võinuksid olla. (Artur Alliksaar)
Koorimuusikas on vaieldamatultpalju momente mille kirjeldamiseks võib ka eriti tähendusrikastest sõnadest sageli puudu jääda ning oma kollektiiv on kindla peale alati see kõige erilisem nähtus, mille lõpuni kirjaridadesse kätkemisest saab ka osav sulesepp vaid unistada. Seega maalime lugejale parima ettekujutuse andmiseks pehme pintsliga pildikesi tähenduslikest õhtutest ning neist ümbritsevatest hetkedest, mis on koori ühel või teisel noodil kokku toonud – olgu need parasjagu mesimagusad, meretuulised, lõkkesuitsused või lambatalledena uperpallitavate naerupahvakatega palistatud.
Pealegi tuleb õhtu...
Allagi tuleb õhtu. (Artur Alliksaar)
Oktoober 2023 / õhtu Aadria mere ääres
Sulnis suveõhtu … sügisel? Aga muidugi! Oleme Horvaatias konkursil “Adriatic Pearl” laulnud kergel ärevusvärinal põhivoorus, teisendanud oma merevahused seelikud folgikategooria tarbeks liuglevateks toogadeks ning käärinud sääred-käised lõunamaisele pikkusele, kui nädalase Vahemere-seikluse krooniks saabub kiviklibuses lahesopis suplemise keskel rõõmus uudis: olete oodatud õhtusesse grand prix’ vooru!
Kuna pikk pandeemia-ajastu oli varem kihva keeranud nii mõnegi kaugema konkursi plaani, siis on kõik emotsioonid otsekui lõunamaa päikese kombel kohe mitu kraadi eredamad ning juubeldusi jagub heldelt igasse ilmakaarde. Palmipuud jäävad reisi lõpuks oma varju hoidma nii mõndagi saladust, ent ulmeliselt pika päeva lõpetuseks hotelli terrassil pika laua pidu pidades saavad kõik sõna ning kui neist ei piisa, siis mahub öhe muuhulgas veel kahe dirigendiga “Tuljak” ning aukartustäratav soovilugude voor. Niisamuti uhub näiteks Lembit Veevo imekaunist “Kõikide järvede kuud” lauldes veel peaaegu aasta aega hiljem proovisaali uksest sisse justkui soolane merevesi ning kõik need kaugel jagatud hetked on täpselt nii soojad, nagu kord see päikesest köetud liivariba jalge all.
Juuni 2024 / õhtu Supilinna veerel
Tartu laulupidu viib meid ühes peadirigendiga pöörasele tuurile kodulinnas – nii saame Raadi järve kaldal lillepärga punuda ja tabamatut jäätiseautot püüda, Mülä baari allkorrusel karaoket laulda ning pööningul parimate kavatsustega pühendusteose tarbeks eriti salajast proovi teha. Kes arvab, et koorilaul on TÜSikatele vaid tavapärane hobi, peab end laskma ümber veenda vähemasti asjaolul, et nii mõnigi laulja meie ridades võttis laulupeomaratoni tarbeks suisa töölt puhkust, et jõuda hommikust hilisõhtuni vältava proovigraafikuga kaasas käia. Need vist ongi poolprofessionaalsed probleemid …
Heade mõtete linnas – kultuuripealinnas! – on vähe asju, mis hoolimata esimesest skepsisest päriselt võimatud oleksid. Sel moel leiame juunikuu lõõskavas päikeses poelettidelt üles viimased säraküünlad, ostame kogu linna linastest rõivastest tühjaks, niidame ära ja köidame kokku 50 lillepärja jagu materjali, saame pähe kogu vajamineva ingeri keele ning kõige lõpetuseks kohtume kogu kodumaise koorilaulu koorekihiga ajaloo esimese laulupeo festivaliklubi koduks saanud Mülä baari hoovis (kuhu enam üldse ei mahu, aga oodake hetk! – natuke mahub siiski veel), kus tantsime Popside saatel kuni hommikuni. Kas keegi üldse mäletabki elu ilma Tartu laulupeota …?
August 2024 / õhtu Läti läänekaldal
Ekskursioonile minnes tuleb ikka ära käia nii kohvikus kui loomaaias ning tark reisija oskab mõlemad sujuvalt ühendada. Meie staar-reisikorraldaja on suvetuuriks leidnud endise Liivimaa kandist eriti eksootilise laagripaiga, kus proovi ajal üritavad dirigendiga paralleelselt häält anda nii laamad kui lambad. Ja kui keegi proovist veidi varem lahkuma peab, siis on need kindla peale meie oma “Ehh, uhhuduur!”-rattarändurid, kes tõestavad, et just bassirühmas on täpselt see õige kogus stoilisust, mõjumaks üdini rahulikuna ka siis, kui järgmisel lõunal toimuval liivlaste päeva kontserdil tahaks tegelikult kogu aeg hirmsasti neid tour de Livland käigus saadud sadu sääsehammustusi sügada …
Õhtupoolikul õhku visatud ideed võivad mõnikord tunduda täpselt nii parasjagu hullumeelsed, et niisama hästi võib neid siis juba proovida ellu viia. Nii juhtubki, ning kui 2024. aasta augustis hooajale joont alla tõmmates kõlab mõte “aga me võiks ju kooriga USAsse minna”, ei oska ilmselt keegi ennustada, et vähem kui aasta pärast me täpselt seal olemegi. Ehk saab lennukas idee hoogu ka tõsiasjast, et umbes pool tundi varem oli vähemalt kolmandik TÜSi reisiseltskonnast koondunud üheainsa helendava ekraani taha, et elada jäägitult kaasa Janek Õiglase kõrgushüppe-sooritusele Euroopa kergejõustiku meistrivõistlustel. Ta elagu!
Oktoober 2024 / õhtu Urvastes
Mõned asjad siin elus on kindlamad kui teised – meile juba mitmendat hooaega näiteks see, et sügishooaeg saab oma “päris” alguse Urvaste koolis. Isegi kui koht on sama, siis tekib iga kord mõnus elevus, kui autotabel täitub laagri eel reisijatega, kelle peale võtmiseks saab teha ringreisi sügiskarges Tartus oma aadressiraamatut täiendades ning seejärel üheskoos Lõuna-Eesti kuppelmaastike vahel tasapisi lehtedest kuldseks värvuva sihtkoha poole rännates.
Pikale proovipäevale järgneb harilikult veel pikem õhtu, mille jooksul saavad värsketest rebastest täieõiguslikud liikmed, kui loetakse taskulambi valgel vandeid, üritatakse mällu salvestada võimalikult palju uusi nimesid ja nendega koos käivaid erialasid, taasavastatakse korraga vähemalt kolmes helistikus oleva kohaliku pianiino kõlailm, mängitakse ära vähemalt terve hooaja annus lauamänge ning filosofeeritakse viimaste vapratega hommikutunnini allkorruse diivanil. Aeg näib siin justkui teisiti töötavat ja sageli tundub, et sügis pole hoolimata jahenevatest ilmadest ning end kapist vankumatult väljapoole pressivast jopest tegelikult päriselt käes enne, kui me pole kooriga Urvastes ära käinud.
Aprill 2025 / õhtu Toompeal
Õiges seltskonnas võib ka kahe ja poole tunni pikkune bussisõit saada välisreisi ilme, või vahest on see lihtsalt suur elevus sellest, et intensiivne prooviperiood on jõudmas konkursi-nimelise teetähiseni. Kui lisaks sellele saab Mustpeade maja valgusvihkudes õhtune kontsert antud ning Tallinna Kammerorkestri prooviruumides toolimäng läbitud, haihtub hulk pinget korraga Toompea serval õhku ning meile jääb alles laupäeva õhtu ühes kõigi oma võimalustega – kes suudaks jätta seda kasutamata?
Loomulikult tuleb kõik olulised ja koorilauljaid ühendavad tegevused alates saunalaval saladuste jagamisest kuni konkursisoorituse kommenteeritud ühisvaatamiseni mahutada üheainsa päeva piiresse. Muist loksub siiski üle ääre ning veel hommikul kell viis võivad terava kõrvaga möödakäijad ilmselt kuulda häälerühmaüleseid arutelusid “Hamleti” teemal – selgub, et kuude kaupa romantismiajastu muusika peensustesse süvenemist toob kaasa omad tagajärjed.
August 2025 / õhtu Ameerika looderannikul
Mõnikord lähevad kõik asjad nii viltu, et kogu perspektiiv kipub paratamatult pahupidi kalduma – rendiauto rehv annab viis minutit pärast starti otsad ning käivitab kaelamurdva võidujooksu aja, TÜSikate ning peagi sulguva autorendipunkti ukse vahel, kõike eluks vajalikku sisaldav reisikohver on veel tuvastamata paigas varjul ning hotellitube on jagatud kõigi Euroopas kehtivate matemaatiliste printsiipide vastaselt. Nii saavad meile kaugel ookeani taga omamoodi õhtuseks pelgupaigaks majutuskohtade parkimisplatsid, kus jõuab õhtuse tähistaeva all ühes hilise piknikupidamisega ära menetleda kõik möödunud päeva hõlma jäänud vähem või rohkem pöörased seiklused (rohkem on vaieldamatult neid viimaseid). Õhtud juhatavad meid veel nii Seattle’i sürreaalsetesse labürintidesse kui Montana mägede vahele ja ülikooliseinte vahel peituvate üllatusteni, aga kõike seda pitseerib vaikiv kokkulepe: mis iganes päeval ka ei juhtuks, siis õhtul kohtume ikka! Sel kombel saavad üha pikemaks venivate õhtute käigus selgeks õpitud viimasedki nimed, külvatud seemned veel suuremateks tulevikuplaanideks, räägitud ära kõige jaburamadki anekdoodid ja käidud nii mägimatkadel kui majapidudel.
Päevad jätavad tõotused õhtute täita.
Päevad tõukavad naudingud õhtute läita.
Õhtud suudavad tõestada rohkem, kui päevad suudavad väita.
Õhtud väsimusväraval, õhtud kiindumuskünnisel.
Õhtud, mis kannavad kroone, ja õhtud, mis koltuvad kolikambreis. (Artur Alliksaar)
Kõige mainitu kõrval ühendab meid veel vaat et lugematu hulk õhtuseid hetki, hõllandusi ja helletusi. Õhtu kodulinnas, kui ühes Hermanni tänava pidurüüs aias helendavad tulukesed, õitsevad tulikollased lilled ning kõlab šampuseklaaside kaanon. Õhtu Telliskivi südames, kus rahvarõivad ja reiv käivad käsikäes ning laulupeorongkäigus käidud sammud ja vihmaväsimus on tantsupõrandal esimese viie sekundiga meelest pühitud. Õhtu Rosma koolis keset koolilaulikuid, võrokeelseid nüansse ja hambapastadilemmasid. Karusselli kombel ennastunustava keerlemise ja pöörlemisega täidetud piduõhtu korporatsioon Ugalas, kust ei tahakski kunagi maha hüpata. Unenäolisena näiv õhtu (kui see nüüd päriselt ikka on õhtu?!) Tallinn-Tartu maanteel pärast rännakuid ajas, ruumis ja maailmajagudes. Õhtud Riiamäel, mil peadirigendi diivan muutub võluväel iga elutoaproovi saabuva laulja võrra pikemaks. Teisipäeva ja neljapäeva ja reede õhtud salajastes paikades üle linna, et kiivalt saladuses hoitud häälerühmade jõuluetteasted valmis saaks. Pühapäeva õhtud Forseliuse kooli kollases majakeses, kus madala lae all särisevad kaheksahäälsed akordid ja kõlavad veel varemkuulmata helid …
Eelõhtute ägenev tolm.
Teostumisõhtute sädelev tolm.
Järelõhtute värelev tolm. (Artur Alliksaar)
Igal kolmapäeval / õhtu Karlovas
Kui kõik muud õhtud käivad variatsioonidega, siis kolmapäeva õhtu toob meid alati kokku Karlova kooli kõige kõrgemale korrusele. Kuigi tudengikollektiivis põrkub prooviaeg mõnikord parimate kavatsuste kiuste täpipealt semestri kõige raskema eksami eelõhtuga või kõige nõudlikuma õppejõu antud kursusetöö tähtajaga, siis on ka argisel proovil alati oma võlu – kes on proovisaali juba kohale jõudnud, saab järgnevaks kaheks ja pooleks tunniks muud mured korraks ukse taha jätta ning keskenduda lahtilaulmisel kõige pikemale sirutusele, unustada end dirigendi varrukast puistatud anekdoodi üle naerma ning ehitada tasapisi märkamatult seda õlatunnet, mis end igal kontserdil kuhjaga ära tasub.
Ja teate, mis on 80-pealise koori juures see tõeline rosin? Statistika nimelt ütleb, et peaaegu ükski nädal ei möödu sünnipäevalasteta ning sel moel saab iga kolmapäeva finišijoonel hõisete ja vilede saatel suu magusaks teha, et jalad jõuaksid meid veel kolmandalt korruselt alla ja tagasi koju kanda – olgu see viimane siis Supilinna sihil või Veeriku veerel. Järgmisel nädalal jälle!