_page-0001.jpg)
Elo Üleojal on koorimuusika sõna otseses mõttes veres – tema vanemad Ene ja Ants Üleoja on Eesti koorijuhtimise legendid, vend Mikk teeb tegusid Eesti Rahvusmeeskoori peadirigendina. Viimased 20 aastat Virumaal elanud ja koorielu eest vedanud Elo Üleoja on oma kooridega toonud koju võite kodu- ja välismaistelt festivalidelt ning võitnud ka mitmeid dirigendipreemiaid, sh aasta muusikaõpetaja-koorijuhi tiitli aastatel 2012 ja 2015. Ta on korduvalt juhatanud laulupeol, nii laste- kui ka sega- ja ühendkoore.
Elo Üleoja kaasteelised toovad tema eriomadustena esile erakordse elaani, empaatia ja energia, millega ta oma paljusid kollektiive juhib. Siinkirjutajana saan seda kinnitada – laulsin Elo juhatusel 1990. aastatel Tallinna raekoja kammerkooris vaid kolm-neli aastat, ometi tuli teda viimase laulupeo ajal silmates sajandiksekundiga pähe mõte: “näe, m i n u dirigent!”
Oled tuntud aktiivse ja tööka dirigendina. On sul ülevaade, mitut koori oled seni juhatanud? Mitu koori praegu sinu käe all tegutseb?
Eks neid koore on olnud ja on praegugi üksjagu. Esimene koor, mida juhatasin, oli Tallinna 49. keskkooli kammerkoor. Läksin kooli tööle, kui olin konservatooriumi teisel kursusel ja lõin seal noortekoori, millega käisime ka 1985. aastal üldlaulupeol. Ühe jalaga olen oma tegemistes ikka olnud kooliga seotud, sealt ka kokkupuuted koolikooridega: Tallinna Westholmi gümnaasiumi segakoor, Tallinna muusikakeskkooli kammerkoor, Tallinna eragümnaasiumi lastekoor, Rakvere eragümnaasiumi koorid, Virumaa poistekoor ja tütarlastekoor ning muidugi minu praegune põhitöö Rakvere reaalgümnaasiumis, kus juhatan kuut koolikoori. Olen ka kooristuudio So-La-Re lastekoori ja noortekoori dirigent. Teise jalaga olen ikka täiskasvanute maailmas – olen juhatanud Tallinna raekoja kammerkoori, Inseneride meeskoori, Avinurme meeskoori, meeskoori Kaevur, Oonurme segakoori, Kirderanniku koori ja Rakvere teatri segakoori. Praegu juhatan kammerkoori Solare. Nii et hetkel töötan üheksa kooriga, neist kuus on koolikoorid. Minevikku jäänud kooride arv on kahekümne piirimail.
Kuidas sellise töömahuga hakkama saad ja oma energiat jagad?
Ei salga, et olen unistanud olukorrast, kus saaksin töökoormust oluliselt vähendada. Samas, mulle meeldib töö laste ja noortega, see annab ka paljudel juhtudel energiat. Muidugi tuleb töö mahtu ja energia panustamist tasakaalus hoida. Tunnistan, et koormus koolis on sel õppeaastal piiri peal ning vaba aeg läheb lihtsalt füüsilisele ja vaimsele taastumisele. Väga palju aitavad töökoormaga hakkama saada abilised, nii kunstilisel kui ka organisatoorsel tasandil. Kammerkooril Solare ja kooristuudiol So-La-Re on hästi toimiv juhatus, mis annab mulle võimaluse tegelda kooride kunstilise poole, proovide planeerimise ja kontserttegevusega. Olen väga tänulik nii juhatuste liikmetele kui ka oma headele kolleegidele Ly Hiirele, Keio Soomeltile ja Ka Bo Chanile. Toetame üksteist nii nõu kui ka jõuga ja püüame Rakveres ja Virumaal koorikultuuri elavdada ja arendada.
Kuidas iseloomustada kammerkoori Solare? Milliseid eesmärke sead koori repertuaari ja tegevuse planeerimisel?
Solare on koorimuusikat armastavate inimeste sõpruskond. Olen selle koori ees juba 2004. aastast ja kuna kollektiiv on mind nii kaua “välja kannatanud”, siis ilmselt on nad lasknud mul neid veidi enda näo järgi kujundada. Olen a cappella koorimuusika austaja ning repertuaari valikul peab muusika mind ennast kõnetama ja inspireerima. Olen püüdnud Solares rakendada printsiipi, et võtame ette pigem natuke raskema laulu, mis nõuab suuremat pingutust. See on koori arengu seisukohalt väga oluline. Samas tuleb amatöörkoori juures silmas pidada ka seda, et kruvi liiga üle ei keera, ehk siis laulame aeg-ajalt ka kergemat muusikat, nii žanri kui ka raskusastme mõttes.
Millised on sinu ajal olnud koori suuremad saavutused, parimad kavad?
Suurimaks kunstiliseks saavutuseks pean siiani 2012. aasta oktoobris toimunud esinemist koorikonkursil “Praga Cantat”, kus saavutasime võidu folkloori kategoorias, kulddiplomi segakooride kategoorias, eripreemia kava ülesehituse eest ja kohustusliku laulu eripreemia.
Meil on heliloojatega vedanud. Solarele on kirjutanud laule Kadri Hunt, Mart Siimer, Kristo Matson, Pärt Uusberg, Andres Lemba ja Solare laulja Jaanus Nurmoja. 2017. aastal andis koor oma 40. sünnipäevaks välja trükise “Pühendusega Solarele”, mis sisaldab koorile kirjutatud teoseid. Üks meeldejäävamaid kontserdikavu oli 2015. aasta septembris Arvo Pärdi 80. sünnipäevaks valminud “Eesti hällilaul” koostöös Järvamaa tütarlastekoori ja Türi kammerkooriga. Tellisime nendeks kontsertideks kaks uudisteost. Kuna selleks ajaks olid kooristuudio So-La-Re koorid tegutsenud üle aasta, mõtlesin teoste peale, kuhu võiks kaasata ka lastekoori ja miks mitte ka mudilaskoori. Pöördusin Kadri Hundi ja Andres Lemba poole, kes on väga hästi koori tundvad heliloojad, palvega kirjutada kooriteos, kus oleks kasutatud rahvakoraale ning kus saaks lisada segakoorile ka lapsi. Valmisid suurepärased teosed. Lemba “Karjase pühapäev” on inspireeritud Tubina samanimelisest laulust. Läbinisti polüfoonilise faktuuriga teoses põimuvad karjase helletus, ilmalik rahvalaul, rahvakoraal ja kirikukellade imitatsioon. Kadri Hundi “Pühad” kirjeldab lihavõttehommiku sündmusi. Siin on kasutatud lausa oratoriaalseid elemente ja isikustatud erinevaid kooriliike. Näiteks lastekoor laulab ingli osa ja mudilaskoor kehastab Maarjat. Tegemist on rahvakoraalidel põhineva jutustusega, mis kulmineerub kirikukellade imitatsiooniga koori poolt ja päris kelladega.
Solare tegemisi on rikastanud kontserdid Virumaa kammerorkestriga, tänu millele oleme saanud suhu ka maigu koostööst orkestriga. Viimane neist oli mullu novembris, Toivo Peäske dirigeerimisel esitasime orkestri saatel Austraalia eesti helilooja Juhani Neeme teose “Kiri langenud relvavennale”, solistiks Oliver Kuusik. Huvipakkuvad on olnud koostöövõimalused teatriga, viimati Raimo Kangro muusikali “Juku” etendused Narva ooperipäevadel läinud aasta septembris. 2018. aasta juulis lõime kaasa ka Toris Urmas Lennuki lavastuses “Mälutempel”.
Juubelilaulupeo eelsete valiksegakooride proovide tagajärjel sündis koostöö Lehtse kammerkooriga ja detsembris peaks tulema Puccini “Messa di Gloria” ühisettekanne, solistideks Oliver Kuusik ja Atlan Karp, orelil Marju Riisikamp.
Kuidas koori töö on korraldatud? Kas omavalitsus toetab teid piisavalt?
Proove teeme korra nädalas, vajadusel lisaproovid ja laululaagrid. Kord kuus käib koori häält seadmas Leelo Talvik. Meil on temaga suurepärane koostöö nii kammerkooris kui ka kooristuudios. Meie koormeister Ka Bo Chan on samuti vokaali osas väga palju abiks. Õppeprotsessis teeme palju tööd eraldi tubades, mehed ja naised omaette. Mahuka teose puhul, nagu hetkel õpitav Puccini missa, on lauljatel kodus harjutamiseks ka helifailid häälepartiidega.
Saame Rakvere linnalt piisavalt tuge. Koor on olnud ja on ka praegu linna esinduskollektiiv ja saab seetõttu omavalitsuselt MTÜ arvele päris kopsaka summa. Peale selle toetab linn ka konkreetseid projekte. Arvan, et meil on oma publik täiesti olemas, kirik ja Rakvere gümnaasiumi aula on kontsertide ajal soliidselt kuulajaid täis. Eks sõltub endast, kui nähtav sa oled, mida ja kui palju ette võtad.
Kuidas sündis muusikastuudio ja millised on selle tegutsemispõhimõtted?
Kooristuudio So-La-Re tekkis mõttest koondada Solare lauljate lapsed ühte koori. Moodustasime kammerkoori 35. sünnipäeva kontserdiks sellise koori ning sealt kasvaski välja kooristuudio. Stuudio tegutseb iseseisva MTÜ-na ja on seadnud eesmärgiks võimaldada Rakvere lastel ja noortel koorilauluga süvitsi tegelda. Hetkel laulab mudilas-, laste- ja noortekooris umbes 60 koolinoort ja teist sama palju on stuudios lasteaialapsi. Kooristuudio on keskendunud laulmisele, solfedžot ja pillimängu me ei õpeta. Küll aga õpivad paljud meie lauljad Rakvere muusikakoolis. Stuudio on nagu suur pere – lapsi ja noori ühendavad peale kooriproovide kaks korda aastas toimuvad ja neli päeva kestvad laululaagrid, samuti vahvad koorireisid. Vanematest on moodustunud fan club, nagu jalgpallivõistlusel, kus lapsevanemad oma lastele kaasa elavad. Ka meie kontserdireisidel on kümmekond lapsevanemat alati kaasas.
Räägi veidi oma dirigendiks kujunemisest. Kes ja mis oli siin oluline?
Kodu ja kool kõigepealt. Eks olin kogu lapsepõlve koorimuusika sees ja sain Tallinna muusikakeskoolis ikka väga hea muusikalise aluse. Arvan, et võlgnen väga suure tänu oma klaveriõpetajale Eve Pajule, kes õpetas muusikat kujundama, polüfooniat kuulama. See oli tugev baas, millele sai konservatooriumis juba dirigeerimise erialaoskused peale ehitada. Minu õpetaja professor Kuno Areng, kes muide õppis Rakvere gümnaasiumis, oli ääretult elav ja inspireeriv muusik. Temaga ei olnud iialgi igav, ta suhtus muusikasse väga kirglikult. Kindlasti aitas koorijuhiks kujunemisele kaasa laulmine ema käe all segakooris Noorus. Koor oli kaheksakümnendatel väga suur, ligi sada lauljat – aga kui detailset tööd seal tehti! Tudengina hakkasin juba ise koore juhatama ja ilmselge vedamine oli võimalus asuda tööle muusikakeskkoolis, kus minu juhendada jäi ka kammerkoor. Arvan, et töö andekate noorte muusikutega andis väga tugeva stardiplatvormi – sel ajal laulsid kammerkooris Olari Elts, Mikk Üleoja, Tõnis Kaumann, Annely Peebo, Anu Tali, Lauri Vasar jt. Isaga koos olen juhatanud kahte koori, Inseneride meeskoori ja Oonurme segakoori. Inseneride koor tuli kokku 1987, kui olin just konservatooriumi lõpetanud, ja suur heatasemeline meeskoor oli noorele dirigendile väljakutseks. Isalt õppisin, kuidas töötada meeskoori kui kooriliigiga ja kuidas muusikast tulenevaid pingeid mitte füüsisesse lasta. Ja muidugi see lõputu “lahedus” kooriga suhtlemisel.
Millise ajastu või stiili muusika sind kõige rohkem inspireerib?
Olen muusikas kõigesööja ja naudin väga erinevat muusikat. Uut muusikat “läbi närides” tekib teose, tema looja ja interpreedi vahel nähtamatu side. Süvenedes partituuri ja püüdes sealt enda jaoks maksimaalselt infot ammutada, lisab interpreet paratamatult muusikasse mingi osa iseendast ja ma usun, et üldjuhul mõjub see helitöödele rikastavalt. Samas tuleb koorijuhil arendada oma empaatiavõimet, oskust minna erinevate stiilide ja ka heliloojate tunnetuse maailma. Väga hea kool on näha heliloojat ise oma teoseid esitamas. See aitab kärpida isiklikke tiibu ja leida tasakaal helilooja ja esitaja vahel. Väga hea on teosed vahepeal riiulisse seisma jätta. Oh üllatust – kui mõne aasta möödudes laulu uuesti kavasse võtad, näed tihti muusikat uuest vaatenurgast. See annab lootust, et inimene areneb läbi elu ja koorijuhina on veel palju muusikat sügavuti avastada.
Kui võrdled olukorda koorimuusikas ajal, mil õppisid ja dirigendina alustasid, ja nüüd, siis milliseid erinevuse näed?
Õpingud jäävad Nõukogude Liidu aega ja noore koorijuhina töötasin laulva revolutsiooni ja vabariigi algusaastatel. Okupeeritud Eestis oli kooridel peale musitseerimise ka teine oluline roll – need olid justkui väikesed vabad saarekesed, vabad ühiskonnad, oma juhatuse ja seltsieluga. Võimalus kooris lauldes välismaale saada oli suletud ühiskonnas elanud inimesele väga suur motivatsioon. Olla kontaktis kogu maailma muusika- ja koorikultuuriga ei olnud iseenesestmõistetav. See aga ei tähenda, et muusikat ei tehtud sügavuti minnes, pühendumusega. Lihtsalt puudus võimalus tutvuda muu maailma uuema kooriloominguga ning loomulikult olid peal ideoloogilised piirangud meie oma vaimuliku kooriloomingu osas. Kui raudne eesriie langes, hakati nagu värsket õhku ahmima ja repertuaar laienes igas suunas.
Tänapäeva vabas maailmas on kõik võimalused olemas, aga võibolla napib kirge, mis meid vabaduse alguses kandis. Väga heal tasemel koore oli siis ja on praegu, probleemiks on aga koorijuhtimist õppivate inimeste vähesus. Kui me tahame, et säiliks meie koorikultuur ja laulupeod, siis on muudatused hädavajalikud. Dirigent peab olema oma töös koorist kümme sammu ees. Kogu Eesti vajab hea haridusega koorijuhte, sealjuures ka koolid. Olen päri ideega, et koolides peaks olema koorijuhi ametikoht – hea õpetaja ei pea alati olema hea koorijuht. Kuldsed on Zoltán Kodály sõnad: “kui laulab kool, laulab rahvas”. Koorilaulu tulevik koolides on laulupidude vaates strateegilise tähtsusega.
Kuidas suhtud poleemikasse, mis puudutab koorijuhtide tasustamist? Kuidas ise praeguses olukorras hakkama saad?
Suhtun väga tõsiselt. Kui see probleem ei lahene, oleme hiljemalt 15 aasta pärast lõhkise küna ees – meil ei ole enam kooride ees juhte ja laulupidude järjepidevus on suure küsimärgi all. Mul endal läheb päris hästi. Tööd tuleb teha palju, jagada ennast kooli ja kooride vahel, aga arvan, et mõlemad MTÜ-d on andnud hetkeolukorras endast parima, et oma koorijuhtidele tasuda.
Mis on sinu kustumatu energia saladus, mis sulle indu annab?
Arvan, et iga inimene tuleb siia maailma oma “seljakotiga”. Mõnel on see suurem, teisel väiksem. Ilmselt on abiks ka head geenid. Ema ja isa on mõlemad üle kaheksakümne ja ikka hea tervise juures. Indu annavad muusika ja inimesed. Taastuda aitab kodu, armastavad lähedased, loodus, vaikus.
Ka Bo Chan
Solare koormeister
Elo on suurepärane dirigent, kellele meeldivad väljakutsed. Ta keskendub palju detailidele. Mul oli au tema käe all laulda juba minu esimesel aastal Eestis, 1998, kui ta oli Raekoja kammerkoori peadirigent. 20 aastat hiljem sain uuesti võimaluse temaga koostööd teha, seekord koormeistrina. Elo on väga konkreetne ja teab hästi, mida soovib. Inimesena on ta intelligentne, soe ja tore, aga ka otsekohene. Alati valmis õpetama, kuid ka teistelt õppima.
Solare on ikka täitsa oma juhi nägu. Sisekliima on tore, lauljad sõbralikud ja töökad. Ka erakordselt distsiplineeritud, mis on kindlasti Elo teene. Kammerkoori repertuaar on lai, praegu on töös Puccini suurvorm, mis on raske isegi proffidele ja nõuab palju tööd. Aga Solare saab hakkama!
Keio Soomelt
Kooristuudio So-La-Re dirigent
Elo on äärmiselt inspireeriv. Oma otsekohesuses meeldivalt aus ja selge. Koostöö Eloga pakub suurepärase võimaluse näha kõrvalt ja teha midagi koos sedavõrd andeka dirigendiga. Teisalt on see töö väga lihtne, kuna tänu Elo otsekohesusele ja selgusele on asjad arusaadavad ja konkreetsed. Elo proovid on igas mõttes väga professionaalsed. Neid iseloomustab väga kõrge sisuline kvaliteet, kuid ka mõnusalt soe ja humoorikas suhtumine, mis tagab selle, et valdavalt harrastajatest seltskonnal “üle ei viskaks”.
Ly Hiire
Kooristuudio So-La-Re dirigent
Elo on väga särav inimene, koorijuhina äärmiselt kannatlik ja järjekindel. Ta oskab hea huumoriga oma nõudmised ja mõtted koorile selgeks teha, nii et keegi ei tunne ennast ebamugavalt. Tema entusiasm ja pühendumus on aukartustäratav. Tean, kui suur on Elo koormus koolis, aga ta ei tule kunagi Solare ette väsinuna. Tal on imeline omadus panna laulma ka need, kes esialgu tunduvad lootusetuna. Imetlen teda nii inimese kui dirigendina, meile meeldib väga tema “pilli” järgi laulda.
Margus Lehtpuu
Solare koorivanem
Elo on avatud ja otsekohene, ta ei raiska ümbernurga-jutuga enda ja teiste aega. Tema missioon on laste ja noorte muusikaõpetus. Koorijuhina on ta küllaltki nõudlik, soovides koorilt alati arengut ja otsides igast teosest muusikalist iva. Samas tajub ta väga hästi, kus on amatöörkoori võimete piir, mida tuleb ainult natukene ületada, et mõlemad pooled jääksid tulemusega rahule. Kammerkooril on olnud tänuväärne võimalus teha kaasa kahes Rakvere teatri vabaõhuetenduses (“Vargamäe kuningriik” ja “Vennad Lõvisüdamed”), samuti vabaõhuetenduses “Mälutempel”. Kooril on umbes kümneaastane traditsioon meenutada uusaastapeol eelmise aasta humoorikaid sündmusi ja anda üle auhindu. Sisekliima on sõbralik, kaadrivoolavus väike. Kes koori tulevad, need jäävadki. Meil on kammerkoori kohta üllatavalt palju lauljaid – 41. Naljahambad on öelnud, et peame koori segakooriks ümber nimetama.