_page-0001.jpg)
Ingely Laiv-Järvi ja Jakob Teppo.FOTO PIIA RUBER
Kontsert lõpeb sümfoonilise avamänguga, mida mängib orkestri täiskoosseis ilma dirigendita?! Kes sattus 17. jaanuaril Estonia kontserdisaali, võib kinnitada, et siin ei olnud tegu muusiku fantaasiarikka unenäo, vaid ERSO ebatavalise kontserdiga “Meie!”, kus esimeses pooles esitati kammermuusikat väiksematele koosseisudele ning teises astus üles ERSO kammerorkester ja lõpuks ka täiskoosseis, et mängida dirigendita Veljo Tormise avamängu nr 2.
ERSO kammermuusikalembus on end viimastel aastatel konkreetsemates ettevõtmistes üha enam ilmutama hakanud. Ka eelmisel hooajal pühendati Eesti vabariigi juubeliaastale sada kammerkontserti. Üks esimesi sellelaadseid väiksemates koosseisudes ERSO nime all musitseerimisi, mis meenub, oli 2016. aastal Telliskivi loomelinnakus rahvusvahelisele muusikapäevale pühendatud kontsert. Samuti ei saa unustada kammermuusikakeskset kontserdisarja “ERSO solistid Kadriorus”. Loomulikult ei piirdu ersokate tegemised vaid eelnevalt loetletuga, vaid rahvusorkestris on aegade algusest praeguseni üsna regulaarselt tegutsenud kammerkoosseise, keelpillikvartette ja puhkpillikvintette. Mõne märgi varasemast leidis ka sellest kavast – Lepo Sumera “Mäng” puhkpillikvintetile, mille tõi 1976. aastal esiettekandele just ERSO puhkpillikvintett. Sellegipoolest oli eriline, et ERSO oma traditsioonilisel reedeõhtul publikut just sellise tavatu kontserdiformaadiga kostitas.
Kava oli Eesti-keskne ja lähtus tähtpäevadest, ettekandele tuli Eino Tambergi, Veljo Tormise, Arvo Pärdi, Lepo Sumera ja Tõnu Kõrvitsa looming. Õhtust kujunes kaasahaarav avastusretk, kus lisaks põnevale teostevalikule avaldus orkestri muusikuid kuulates mitmeid üllatavaid tahke ning minu jaoks seni üsna meisterlikult varjatud kvaliteete – tundlik ja paindlik kuulamis-jälgimisoskus ning ühtne, kontserdi nime vääriv algatusvõimelik innukus ka suuremas koosseisus musitseerides.
Kontserdi avalugu, Eino Tambergi “Teekond tšello ja löökpillidega” (Theodor Sink – tšello, Madis Metsamart ja Lauri Metsvahi – löökpillid) köitis kohe avataktidest ja osutus sel kontserdil üheks tugevaimaks elamuseks. Juba teos iseenesest on helikeelelt väga huvitav, otsivalt lineaarne, mõtlik. Löökpillipartiid kohati rõhutavad tšellopartiis toimuvat ja kohati on ka täiesti iseseisvad. Ka teine Tambergi teos, “Muusika viiele” oli huvitava helikeelega, introvertne, pika arendusega, mille kvintett suutis pingestatult lõpuni kanda.
Põnev oli kuulda Lepo Sumera kolme eriilmelist teost – juba varem mainitud “Mäng”, sellest 20 aastat hiljem valminud äärmuslikult energiast pulbitsev “Musica Profana” keelpilliorkestrile ja Sumera viimaseks teoseks jäänud, gamelan’ilik ja minimalistlik “Meie!”, mis oli ühtlasi ka kontserdi nimilugu. “Mängus” tulid eredalt esile erinevate partiide karakterid: konsensust otsivad oboe, klarnet ja flööt, kõrva jäid malbed kaunikõlalised flöödisoolod (Mihkel Peäske), virtuooosne ja karakterilt kohati raevutsev, kohati kaeblik fagott (Peeter Sarapuu) ning vali, üüratute glissando’dega end kehtestav metsasarv (Mattias Vihmann). Kontserdi teises pooles kõlanud “Musica profana” on teos, mida kammerorkestrid on varemgi dirigendita mänginud. Selle teevad omajagu lihtsamaks teose struktuur ja üsna konkreetsed liigendused. Lisaks väga heale energiale ja kõlalisele ühtsusele motoorsetes lõikudes olin lummatud julgest sul ponticello piano’st, sellist orkestri piano’t (ka sul ponticello’ta) igatsen ERSO mängus rohkem kuulda.
Samas täheldasin kontserdi teise poole teoseid kuulates, et erksameelse, orgaanilise ja vaba musitseerimise kõrval on suure koosseisu väljendusvõimalused siiski piiratud. Näiteks et võtta julgus mõnes kohas pikemalt hingata, fraasisiseselt järgi anda või just vastupidi, mõnikord jõulisema suunaga fraase kujundada. Tõnu Kõrvitsa “La Folia” algus ongi rajatud soolopilli virtuoossetele repliikidele ja vastukaaluks orkestri staatilistele akordidele. Hilisem materjal põhineb jälle barokiajast tuntud la folia teema kolmeosalises taktimõõdus lauseehitusele, andes kohati orkestripartiis ka intonatsioonilisi vihjeid algmaterjali kohta. Isegi, kui seda teost tundus olevat kohati kõige keerulisem koos hoida, õnnestus Guido Gualandil (oboe) ja ERSO kammerorkestril läbipaistvast kuid siiski kihilisest struktuurist ühtne tervik luua. “La Folia” esiettekandel mängis oboepartiid Kalev Kuljus, kes on oma mänguga mind suutnud üllatada – ja mitte ainult ilu või virtuoossuse pärast, vaid ka sellepärast, kui isikupäraselt erinev võib olla oboemängijate kõla. Sealjuures on kindlasti ka koolkonniti erinevusi, kuid ka ühe koolkonna esindajad võivad oma kõla poolest väga palju erineda.
Jaanuaris olin Eesti Interpreetide Liidu kontserdil, kus oli samuti tähtis osa eesti kammermuusikal ja oboel, mida sedapuhku mängis Ingely Laiv-Järvi, klaveril Jakob Teppo. Just siin tekkis üllatusmoment, kui mõtlesin kahes Eesti suuremas orkestris tegutseva oboe peale, kel on hoolimata isegi pisut ühisest haridustaustast väga isikupäraselt erinev kõla. Kontsert oli tervikuna väga elamuslik. Duo Laiv-Järvi ja Teppo tõid kuulajani väga kompaktse kava eesti ja prantsuse muusikast, mängides nii sooloteoseid kui kammermuusikat klaverile, oboele ja inglissarvele. Mind vaimustas Ingely Laiv-Järvi särav ja paindlik toon (Pärt Uusbergi “Eleegilistes maastikes”, kus oli kasutatud nii oboed kui inglissarve, jäi kõrva inglissarve magus-nukker varjund), Jakob Teppo avar jõuline kõla, kuid hea balansitaju ning mõlema interpreedi väga hea ansamblitunnetus.
Kujutlege Mustpeade maja rahvast täis Valget saali, publiku ees ilutseb avatud kaanega klaver ja valmis pandud noodipult. Sellises traditsioonilises kontserdiõhkkonnas tundub ootuspärane, et kohe astuvad muusikud aplausi saatel publiku ette. Selle asemel algas väga üllatuslikult ja ootamatult Pärt Uusbergi uudisteos “Eleegilised maastikud” hoopis publiku selja tagant. Kuigi olen igasuguste ruumiliste ümberpaigutuste ja eksperimentidega eriti uuemas muusikas palju kokku puutunud, mõjus see just traditsioonilisemal kontserdil väga värskelt. Ümberpaigutused ruumis jätkusid. Kuigi mitmeid teoseid mängiti ka tavapäraselt publiku ees, siis näiteks Tõnu Kõrvitsa “Kolm laulu Dolorese lauluvihikust” inglissarvele kõlasid Valge saali rõdult (ehk siis publiku pea kohalt).