_page-0001.jpg)
Pärast I maailmasõda jäi saksa kultuurist järele üksnes Musse maleklubi. 1920. aastal asutas Heinrich Meri Pärnu sümfooniaorkestri, mis tegutses asjaarmastuslikus vormis – kuigi ka proffidele polnud kooslus võõras – kuni 1980. aastani. Orkestrit vedasid Heinrich Meri, Johann Kask, Gustav David ja Ferdinand David, hiljem Priit Nigula, Voldemar Taggo, Voldemar Rumessen ja siis juba Ilmar Tõnisson. Lõpetanud Tallinna muusikakooli (nüüdne Otsa kool) klarnetistina, naasis Tõnisson Pärnusse ning võttis oma õlule sealse muusikaelu edendamise. See sisaldas nii õppetööd kui orkestrite, eelkõige sümfoonia- ja hiljem kammerorkestri asutamist ja elushoidmist, tuure (ka välismaal) ning salvestustusi raadios ja televisioonis. Tema alustas 1970. aastal ka tänaseks maailma hämmastavaid Pärnu festivale, mõtlen siin sümfoonilise muusika festivale.
1990-ndate algul suutis rasketele majanduslikele aegadele vaatamata ERSO endine esitrompetist ja ka suurepärane jazzmuusik (flügelhorn) Loit Lepalaan kokku liita Pärnu kammerorkestri ja puhkpilliorkestri Pärnu ning sündiski Pärnu Linnaorkester (PLO, 1994). Esinemispaik oli Pärnu Vanalinna kooli aula ja proove tehti Endla teatri Palmisaalis, hiljem kulgesid proovid Nooruse majas ja kontserte anti Agape kirikus. 1998 võitis peadirigendi ja kunstilise juhi konkursi Jüri Alperten ja selles on kõik ühel meelel, et PLO ja Jüri Alperteni vahel on valitsenud eriline loominguline keemia kõik need kaks kümnendit. Tänapäeval on kaks aastakümmet (sümfoonilise) kollektiivi juhi staažina erakordne ja isegi saavutusi üles lugemata täiesti ületamatu; kaasajal peetakse juba seitset-kaheksat aastat saavutuseks. Nende kahe kümnendi jooksul on orkestri ees käinud kõik eesti dirigendid ja, mis eriti oluline, paljud eesti interpreedid, sest viimastele ongi PLO peaaegu ainus väljund. Arvukatest välissolistidest on PLO-d eriti õnnistatud viiulikunstnikega, kui nimetada ainuüksi Liana Issakadzet, Sergei Stadlerit, Leila Josefowiczit ja Sarah Changi, ja seda rida saab veel pikalt jätkata. On fakt, seda on tõdenud nii Eri Klas kui ka Aivar Mäe, et ilma Pärnu Linnaorkestrita ei oleks kohe kindlasti Pärnu kontserdimaja (2003). Sealt algas uus hingamine ka Pärnu muusikahariduses ja muusikaelus, mis on nüüdseks viinud linna nime maailma tippfestivalide kaardile. Parim atestatsioon on aga muidugi maailma enim mängitava nüüdishelilooja Arvo Pärdi hinnang pärast oma autorikontserti: “Teil on selline kontserdimaja ja milline orkester!”
Pärnu Linnaorkester lõpetas 25. hooaja kolme kontserdiga, mul õnnestus külastada neist kahte. 30. märtsi kontserti juhatas Eesti päritolu Taanis resideeriv dirigent Kaisa Roose. Roose on PLO-ga teinud koostööd aastast 2013 ja toonud siia huvitavaid kavu ja soliste, nagu tšellistid Jakob Kullberg ja Franz Ortner, oboist Eva Kruse Steinaa, harfist Gunnhildur Einarsdóttir. Seekord tõi ta kaasa viiulikunstniku Ana Maria Valderrama, kes on XI Pablo Sarasate konkursi võitja. Valderrama esitas Mendelssohni viiulikontserdi e-moll op. 64, mille autor kirjutas oma sõbrale Ferdinand Davidile (1810 –1873) – mitte segi ajada ülal mainitud Pärnu Ferdinand Davidiga, kes oli Pärnu orkestri kontsertmeister aastatel 1922–1940. (Mendelssohni sõber, omaaegne viiulikuulsus Ferdinand David ei saanud samuti ilma Eestita: tema resideeris 1829–1835 Tartus ja oli Liivimaa aadliku Carl Gotthard von Lipharti (1778 –1853) keelpillikvarteti I viiul.)
Ana Maria Valderrama on Madridi kuningliku konservatooriumi viiuliprofessor. Tema Mendelssohni esitus oli eredalt temperamentne ja vaoshoitult romantiline koos Kaisa Roose ja PLO korrektselt pieteeditundelise saatega. Kokku vormus tulemus, mis vääriks plaadistust. Õhtu kava oli tõeliselt akadeemiline, s.t sisaldas kaks teost – kontserdi ja sümfoonia. Teise poole täitis Franz Schuberti “Suur” sümfoonia C-duur D944. Selle nii sisult kui mahult suure sümfooniaga on algusest peale olnud probleeme. Autor ei kuulnudki esmaesitust, mis lasi end oodata ligi 10 aastat. Teos kestab umbes tunni, ainult John Eliot Gardiner on suutnud selle mahutada 50 minuti piiridesse, ja ka C-duur pole kuulamiseks just kõige atraktiivsem: tõsi, on ka hetki a-mollis ja Es-duuris, kuid need ei paku erilist vaheldust. Peab olema väga suur meister ja haruldaselt viimistletud esitus, et publikut tõeliselt haarata. Roose ja PLO pealehakkamine oli vapper ja esitusest sai orkestri 25. hooaja üks tippe.
Kahju, et ma ei saanud kuulata järgmist kontserti “Muusa puudutus”, kus orkestri ees esinesid Pärnu muusikakooli väikesed solistid. Ometi tajun hästi, milline motivatsioon on kooli parimatele ja nende õpetajatele esinemine kontserdimaja suures saalis PLO ja Jüri Alperteniga.
Hooaja lõppkontsert anti 26. aprillil Jüri Alperteni juhatusel, solistiks Pärnuga tihedalt seotud tšellist Valle-Rasmus Roots. Kavas Glinka avamäng ooperile “Ruslan ja Ludmilla”, Dvóřaki tšellokontsert ja hooaja finaaliks Tšaikovski 5. sümfoonia e-moll op. 64. Kontsert oleks tõenäoliselt ilma Glinkata võitnud, sest Dvóřak ja eriti Tšaikovski olid esitatud perfektselt. Tšaikovski puhul oli tajutav, et see on Alperteni lemmikteos. Niisamuti oli orkestris lausa füüsiliselt tunda eelmainitud hämmastavat loomingulist keemilist reaktsiooni, mis päädis ühe parima saavutusega nende ühisloomingus. Väärikas punkt juubelihooajale.
Juubeli puhul oli ka ilmselt lubatud orkestri koosseisu suurendada peaaegu Dvóřaki ja Tšaikovski partituuride mõõtmeteni, kuigi keelpillikoosseis peaks olema kõlalises proportsioonis partituuri ülemise poolega. Siiski päästsid saali akustika ning orkestri ja maestro Alperteni meisterlikkus olukorra. Lugesin laval kokku 40 muusikut, mis peakski olema ühe nii soliidse orkestri miinimaalne standardkoosseis. PLO on 25 aastat vana ja kui igal aastal oleks juurde loodud pool orkestrandikohta, olekski see koosseis tänaseks olemas. Uuel peadirigendil, kes sellest hooajast on Kaspar Mänd, on, millest unistada. Nii need sümfooniaorkestrid sünnivadki.
Pärnu näitel eeldab orkestri sünd vähemalt paarisaja-aastast muusika kultuurikihti, kuhu seeme istutada. Edasi on lihtne, tuleb kasta ja rohida ning küll siis tuleb ka kontserdimaja ja festivalid, kursused ja kontserdid, kontserdid ja kontserdid. Ei maksa unustada, et õnne on ka vaja, ja see on vahel lausa hädavajalik.
Meil on väike suvituslinn (u 40 000 elanikku), millel on kõik päris linna tunnused, nagu raamatukogu, teater, sümfooniaorkester ja kontserdimaja, nimeks Pärnu. 1721. aastal on fikseeritud Pärnus linnakapelli olemasolu, aga erilise hoo ning regulaarsuse ja sisu sai kontserttegevus – nii orkestri- kui kammermuusika – aastast 1870, kui Böömimaalt kolis sinna Adolf Norbert David, kelle pojad Gustav ja Ferdinand olid viiulikunstnikud. Asutati Dilettanten-Orchester Pernau. Esineti Rannasalongis Kodanike klubis ja Musse seltsimajas. Kavad ulatusid populaarseist salongipaladest Beethoveni sümfooniate ja isegi suurvormideni (“Missa solemnis”) välja. Pärnut külastas ka nii mõnigi tolle aja maailmas tuntud interpreet. Vahemikus 1877–1892 andis orkester 97 kontserti, mille teated ja kavad olid trükitud Pernauschen Zeitungis. 1898. aastal kinnitas linnapea Oscar Brackmann oma korraldusega linna muusikadirektoriks ja Linnaorkestri juhiks Gustav Davidi (1872–1936). Esmakordselt on fikseeritud ka nimetus “linnaorkester”. Gustav Davidi tööülesannete hulka kuulusid veel Badenkapelli, poeglaste gümnaasiumi orkestri ning Endla mängu- ja lauluseltsi operettide juhatamine.
