_page-0001.jpg)
13. jaanuaril toimus vähereklaamitud, kuid pikalt ette välja müüdud kontsert sarjast “Helisevad šedöövrid” – musitseerisid Heldur Harry Põlda (tenor), Johannes Põlda (viiul) ja Lea Leiten (klaver). Kunstimuuseumi šedöövrite hulgast esitles kunstiteadlane Aleksandra Murre anonüümse autori koopiat Vene tsaari Nikolai I tütre, üle Euroopa kaunitari suurvürstinna Maria Nikolajevna portreest (originaali maalis Baieri kuninga Ludwig I õuekunstnik Joseph Karl Stieler). Vene õukond oli tollal kaunite kunstide praktiseerimise poolest kuulus ja nii sobitusid paljud kõlanud teosed hästi keskkonda. Kõigepealt astus lavale allumatu juuksepahmaka ja suurte prillidega milleniaalhipster, kes tervitas perekondliku salongikontserdi stiilis publikut joviaalselt (“Mina olen Heldur, mitte Johannes!”), teatas iseenda äsjasest haigestumisest, seejärel avas suu ning lasi kuuldavale tämbraalselt jahmatavalt küpse, tehnilistest raskustest puutumata ja traagikast nõretava Lenski aaria. Hästi sobis lüürilisele tenorile ka prantsuse muusika (Duparc, “Chanson triste”), kuid kripeldav tunne jäi sisse pärast Straussi laule. Sest Richard Straussi küpsemas stiilis laulude (kuhu kuuluvad ka kõlanud “Allerseelen” ja “Ruhe, meine Seele”) kogu emotsionaalse skaala täielikuks edasiandmiseks tundub tarvis minevat teatud elukogemust, 23-aastase artisti vahendid jäid siin pisut hõredaks ja must-valgeks. Hoopis ehedamalt ja värskelt mõjusid Kapi “Metsateel” ja Saare “Mis see oli”. Samavõrra elamust pakkusid instrumentaalpaladest Saint-Saënsi “Danse macabre” (autori seade viiulile ja klaverile) ja muidugi Ester Mägi “Kadents ja teema”. Õhtu lõpetuseks lasi trio kõik registrid valla Sou-Chongi laulus “Dein ist mein ganzes Herz” Lehári operetist “Das Land des Lächelns”.
*
20. jaanuaril võis kuulda hõrgu kavaga kontserti samas paigas “Lossimuusika” sarjas, esinesid Kädy Plaas (sopran) ja Marje Lohuaru (klaver). Lauluvalik oli põhjalikult läbi mõeldud ja uuritud, keskmega kultuuriliselt pulbitseval, suurte muutuste ärevast ootusest kantud XIX–XX sajandi vahetusel. Seda enam jäid osad valikud küsitavaks – kõrva jäid kriipima stiili- ja intonatsioonipuudused prantsuse vokaalmuusika hittides (Debussy “Romance” ja Raveli “Cinq mélodies populaires greques”), kus jäi puudu nonchalant’ atmosfääri loomise eeldusest, pikast katkematust liinist; Raveli puhul ka vihjetest bütsantsi mõjutustega rahvalaululikkusele, tundub, et hoogu ei saadud sisse juba tempode aegluse tõttu. Samal ajal Fauré ja Reynaldo Hahni laulud nende puuduste all ei kannatanud ning kontserdi lõpetanud Hahni “Pholoé” tinaraske ilu oli täiesti ebamaine! Kuid üldiselt tundus saksa/austria keeleruumi repertuaar olevat Kädy Plaasile märksa omasem – rõõmustav oli kuulda Eesti esmaettekandes Portugali XX sajandi I poole muusikaloo juhtfiguuri José Vianna da Motta (kelle loominguline küpsemine toimus Saksamaal) laule, eriti mõjuv oli “Wiegenlied”. Ka balkani ja slovakkia juurtega austria juudi Alexander Zemlinsky vokaallooming, mis meenutas pisut varast Bergi, võiks palju enam kontserdilava rikastada! Helge lisaloona kõlas Pärt Uusbergi “Kevadelaul” tsüklist “Kolm laulu Ellen Niidu sõnadele”, mis valmis 2015. aastal laulja tellimusel.
Kädi Plaas ja Marje Lohuaru. FOTO LOSSIMUUSIKA
*
24. jaanuaril sai interpreetide liidu korraldusel Niguliste kirikus vahelduseks kuulda ERR-i aasta muusikut – Risto Joost oli seekord kontratenori rollis koos fantastilise kaaskonnaga: Villu Vihermäe – viola da gamba, Kristo Käo – teorb ja barokk-kitarr, Ene Salumäe – positiivorel. Osalt vast ka tänu värskelt omandatud tiitlile tuli kirikusaali iga vaba ruutmeeter katta lisatooliga, mille omakorda koheselt kattis lõputult lisanduv publikumass. See tekitas natuke tasakaalust väljas olukorra, kus intiimsesse, väiksesse ruumi ja atmosfääri sobiv koosseis ja repertuaar omandas kogemata liigse pidulikkuse ja õhtu mõjus tahtmatu tänuüritusena, eriti peategelase poolt. Purcelli tuntuimad ja esitatuimad viisid laulis Joost nagu ikka perfektse tehnika ja ka vanamuusikakauge kuulaja jaoks meeldiva tämbriga, aga seda kõike kummitas rõhutatud pidulikkus, aeglased ja veelgi aeglustuvad tempod (niigi on lõputuid sekventse lauludes “Music for a While” ja “Evening Hymn” raske huvitavaks laulda). Ometi elavad minus aastatetagused mälestused Risto Joostist kui Purcelli muusika tõelisest elama panijast läbi kõigi helilooja veidrate dissonantside ja alteratsioonide, samuti kui värskete ja üllatavate fiorituuride autorist – ja nüüd kõlas “I attempt from love’s sickness” ühegi kaunistuseta... Palju huvitavamad olid harvem kõlavad aariad tervitusoodist “Fly, bold rebellion” ja Cecilia-oodist “Welcome to all the pleasures”. Igal instrumentalistil oli kavas ka soololugu, nauditav oli ilus ja mõtestatud gambatoon ja barokk-kitarri kuulsin vist elavas esituses esmakordselt. Suurima elamuse pakkusid aga Kreegi ja Tobias-Duesbergi eesti vaimulike rahvaviiside seaded. Need olid nii geniaalselt vanamuusikaansamblile kohandatud (lisalooks oli Tubina meeskoorile kirjutatud “Õhtulaulu” seade), et oleksid võinudki jääda instrumentaalpaladeks – laul ja sõnad isegi lahjendasid seda essentsi, mis oli tabatud – ning selgub, et teorb ja gamba sobivad eesti rahvamuusikaga ideaalselt!