Eksperiment alateadvusega

Kontserdielamus on summa, mis tuleb kokku tervest hulgast liidetavatest. Nendeks on teiste hulgas ruum, atmosfäär, akustika, valgus, istumise all oleva pinna mugavus, füüsiline ja vaimne distants interpreetide ja publiku vahel, publiku ja muusikute meeleseisund ja lõpuks loomulikult ka esitatav muusika ise. Tuttavaid kontserdipaiku piisavalt palju väisates on osa neist muutujatest tegelikult konstandiks muutunud. Estonia kontserdisaali atmosfäär on ikka üks ja seesama, Mustpeade maja valge saali akustika ei üllata (positiivselt) enam ammu. Nii on ütlemata tore, kui keegi astub suure sammu konventsioonidest kõrvale ja võtab ette liidetavate suurusega mängida ja neid segi ajada. Nii ei olegi enam ülemäära lihtne ära arvata, mis summaks tuleb. Ja et kas summa on võrreldes traditsioonilisemate kontsertidega suurem või kesisem.

Eesti Kontsert on sarjaga “Mängud alateadvusega” võtnud ette ühe mängu, aga mitte ainult kuulaja teadvuse või alateadvusega, vaid tegelikult kontserdielamusega tervikuna. Kuulaja asetatakse selles sarjas ebatraditsioonilisse konteksti – kohaks valitakse Vaba Lava black box, sündsate toolide asemel antakse istumise alla pehme kott-tool, valgus keeratakse viimase piirini maha (paistma jääb ainult pianisti hele juuksepahmakas), esimesel publikureal lastakse oma toolid klaverist poolteise meetri kaugusel maha sättida. Kontserdi juhatab sisse muusikaterapeut, kelle soovitusel panevad lösutavad inimesed silmad kinni ja lasevad muusikal end kujutluspiltide maailma kanda. Kuulaja asetatakse oma tunnete ja kogemustega kontserdi mõttelisse valgusvihku, iseenesesse vaatama. Rahulikku õhkkonda süvendab seegi, et palade vahel ei plaksutata. Magajail lastakse rahulikult nohiseda. Interpreedil lubatakse kontserdi lõpus publikuga oma muljeid ja mõtteid jagada. Ja lõpuks ei meelitata pianistilt lisalugu välja mitte aplodeerimise ja trampimisega, vaid publiku hulgast kõlava lihtsa palvega, et “kas te palun mängiksite veel midagi oma lemmikrepertuaarist”. Lahkudes jääb igaühe koduseks ülesandeks kõik kontserdielamuse osad liita ja summa kokku arvutada.

23. jaanuaril mängis klaveril ja inimlikul tundeskaalal Irina Zahharenkova, talle sekundeeris muusikaterapeut Alice Pehk, kes aitas kuulajail end muusika vastuvõtmiseks valmis seada ja neil hiljem mõttesügavustest reaalsusesse tagasi tulla. Kava oli üdini romantiline, millele viitas ka sarja alapealkiri “Chopin ja Liszt – romantism ja tunded”. Chopini loomingust kõlas 24 prelüüdi ning nokturn “Minu rõõmud” tsüklist “Poola laulud”, Lisztilt “Wilhelm Telli kabel” “Rännuaastate“ I vihikust ning “Hallid pilved” ja “Mefisto valss” helilooja hilisest loomeperioodist. Pean aga ausalt ja hämminguga tunnistama, et ma ei oska pianisti tempovalikute ega tõlgendusnüansside kohta midagi öelda. Sest ma ei mäleta. Mäletan ainult Chopini prelüüdide lõputut voogamist: tõuse ja mõõnu, kiirenemisi ja aeglustumisi, pingestumisi ja rahunemisi. Küll aga võiksin üksikasjalikult kirjeldada kõiki looduspilte – alates sügisesest seenemetsast kuni mäsleva mereni pankranniku kaldal –, mida muusika mu vaimusilma ette joonistas. Mine võta kinni, võib-olla ei saagi ebatraditsioonilist kontserti traditsioonilise arvustusega kokku võtta. Ainus teos, mis pani mind oma unelevate kujutluspiltide jada katkestama ja tõsisemalt kõrvu kikitama, oli Liszti eksperimentaalse loomuga ja atonaalsuse piire kompav “Mefisto valss” oma karge kõlaga. Kogu ülejäänud muusika oli justkui soundtrack mu oma uitavatele mõtetele.

FOTOD EESTI KONTSERT

Pärast kontserti kodu poole minnes ja oma peas kontserdisummat kokku arvutades pidin tunnistama, et eksperimendina on “Mängud alateadvusega” relvitukstegevalt edukas. Sest summa sai suurem kui nii mõnelgi traditsioonilisemal kontserdil. Ehk teisisõnu, jään sarja järgmist kontserti ootama!